Sõnad sügavas sinises. Cath Crowley

      Enne Cali surma oleks ema mulle rahulikult ja loogikale toetudes selgitanud, et universumi hulka kuulub kõik olemasolev mateeria ja ruum, mille ulatuseks on kümme miljonit valgusaastat ning mis koosneb galaktikatest ja päikesesüsteemist, tähtedest ja planeetidest. Ning kõikidel neil asjadel lihtsalt ei ole võimu üht inimest ükskõik kuidas petta.

      Täna süütab ta lihtsalt järgmise sigareti. „Nii on,” ütleb ta ja puhub suitsu tähtede poole.

      lehtede keeramise heli

      Henry

      Leban Amy kõrval põrandal, Ulguvate Raamatute poe eneseabiraamatute riiulite vahel. Me oleme üksi. Kell on kümme neljapäeva õhtul ja ma olen teiega aus: ma püüan hetkel üsna ebaõnnestunult erektsiooni ohjes hoida. See ebaõnnestumine ei ole ainult mu enda süü. Mu keha tegutseb lihasmälu ajel.

      See on aeg ja koht, kus me Amyga tavaliselt suudleme. See on aeg, kui meie südamed raskelt hingavad ja ta lebab minu kõrval, soe ja naljakas, teeb nalju mu juuste olukorra kohta. See on aeg, kui me räägime tulevikust, mis oli, kui te oleksite viisteist minutit tagasi minult selle kohta küsinud, täielikult paika pandud.

      „Ma tahan lahku minna,” ütleb ta ja esimese hooga arvan, et ta teeb nalja. Vähem kui kaksteist tundi tagasi olime täpselt selles­­samas kohas siin ja suudlesime. Lisaks sellele tegime veel nii mitutki väga meeldivat asja, mõtlen ma, kui ta mind küünarnukiga nügib.

      „Henry?” küsib ta. „Ütle midagi.”

      „Mida?”

      „Ma ei tea. Seda, mida sa mõtled.”

      „Ma mõtlen, et see on täiesti ootamatu ja veidi nõme.” Ajan end istuma. „Meil on lennupiletid ostetud. Tagastamatud, ümbervahetamatud piletid kaheteistkümnendaks märtsiks.”

      „Ma tean, Henry,” ütleb ta.

      „Me lendame kümne nädala pärast.”

      „Rahune maha,” ütleb ta, nagu oleksin mina see, kelle jutt on ebaloogiline. Võib-olla mu jutt on ebaloogiline, aga seda seepärast, et ma kulutasin oma viimasedki säästud seitsme vahepeatusega ümber­­maailmareisi piletitele: Singapur, Berliin, Rooma, London, Helsingi, New York. „Meil on reisikindlustus tehtud ja passid olemas. Me ostsime reisiraamatud ja need väikesed padjad lennukis magamiseks.”

      Ta hammustab huulde, paremalt poolt, ning ma püüan täiest väest ja täiesti ebaõnnestunult mitte mõelda tema suudlemisele.

      „Sa ütlesid, et armastad mind.”

      „Ma armastangi sind,” ütleb ta ja paneb siis armastuse kursiivi kõigis selle depressiivsetes definitsioonides. „Ma lihtsalt ei usu, et ma oleksin sinusse armunud. Ma ju püüdsin. Ma tõesti täiega püüd­­sin.”

      Need on vist kõige masendavamad sõnad kogu armastuse ajaloos. Ma täiega püüdsin sind armastada.

      Peaksin paluma tal lahkuda. Peaksin talle meelde tuletama, et neid pileteid ostes oli meil kokkulepe, pakt, vankumatu leping, et ta ei lähe minust jälle lahku. Peaksin ütlema: „Tead, mis? Ma ei taha sinuga reisile minna. Ma ei taha käia kohtades, kus kirjutas kunagi Dickens, kus kirjutavad siiani Karen Russell ja Junot Díaz ja Balli Kaur Jaswal, tüdrukuga, kes täiega püüdis mind armastada.”

      Aga persse, noh, ma olen optimist ja ma tahaksin ikkagi näha koos temaga nende kirjanike kodumaid, seepärast ütlen ma hoopis: „Kui sa ümber mõtled, tead, kus ma elan.” Minu kaitseks tuleb öelda, et me oleme 9. klassist saadik kokku-lahku käinud ja ta on mind varemgi maha jätnud ja siis tagasi tulnud. Tegelikult rohkem kui ühel korral, nii et ajalugu annab mulle põhjust loota.

      Me lebame eneseabiraamatute riiulite vahel poe tagaossa jäävas ruumis, mis on väikese riidekapi mõõtu. See on täpselt nii suur, et kaks inimest mahuvad siia külg-külje kõrval lamama, ilma et veidikestki ruumi üle jääks.

      Ta ei saa siit mingil muul moel välja, kui peab minust üle ronima, seega tuleb meil selleks, et ta saaks püsti tõusta, sooritada veider kohmakas tants – õrn lahtiharutamismaadlus. Ta jääb mõneks sekundiks minu kohale pidama, juuksed mu nahka kõditamas, ning siis kummardub ta allapoole ja suudleb mind. See on pikk suudlus, hea suudlus, ja selle jooksul luban endal mõelda, et võib-olla, äkki, on see suudlus nii hea, et ta muudab meelt.

      Aga kui see on tehtud, tõuseb ta püsti, sätib seeliku sirgeks ja saadab minu poole väikese kurva lehvituse. „Hüvasti, Henry!” ütleb ta. Ja siis jätab ta mu siia maha, eneseabiraamatute riiulite vahele lebama – hüljatud mehe. Mehe, kellel on tagastamatu, ümbervahetamatu pilet maailma.

      Lõpuks rooman eneseabiraamatute riiulite vahelt välja ja suundun ilukirjanduse diivani poole: pika, sinise sametkattega diivani poole, mis asub klassikute riiuli ees. Ma ei magagi enam eriti ülemisel korrusel. Mulle meeldivad öise raamatupoe sahinad ja tolm.

      Laman siin ja mõtlen Amyle. Käin läbi kogu meie eelmise nädala, kerin tunnid tagasi, et mõista, mis meie vahel muutus. Aga ma olen seesama inimene, kes ma olin seitse päeva tagasi. Ma olen seesama inimene, kes olin eelmisel nädalal ja nädalal enne seda. Ma olen seesama inimene, kes ma olin tollel hommikul, kui me kohtusime.

      Amy tuli teisel pool jõge asuvast erakoolist. Ta kolis meie linnaossa pärast seda, kui raamatupidamisfirma, kus ta isa töötas, tegevust koomale tõmbas ja isal tuli töökohta vahetada. Nad elasid ühes neist värskelt Green Streetile ehitatud uutest kortermajadest, üsna kooli lähedal.

      Oma uues toas kuulis Amy liiklusmüra ja seda, kui naabrite vetsus vett tõmmati. Oma eelmises toas kuulis ta linnulaulu. Need asjad sain teada veel enne seda, kui me käima hakkasime, põgusate vestluste käigus, mis toimusid teel peolt koju, kirjanduse tunnis, peale tunde jäämise ajal, raamatukogus, pühapäeva pärastlõunati, kui ta raamatupoest läbi astus.

      Esimesel päeval, kui ma Amyga tuttavaks sain, teadsin tema kohta pealiskaudseid asju – tal olid pikad punased juuksed, rohelised silmad ja hele nahk. Ta lõhnas lillede järele. Ta kandis pikki sokke. Ta istus tühja laua taha ja ootas, et keegi tema kõrvale istuks. Alati istuti.

      Meie esimeses ühises kirjandustunnis istusin ma tema ees ja kuulasin, mida tema ja Aaliyah räägivad. „Kes see on?” kuulsin Amyt küsimas. „Henry,” vastas Aaliyah talle. „Naljakas. Tark. Nunnu.”

      Lehvitasin ringi pööramata pea kohal käega.

      „Ja kuulab teiste jutte pealt,” lisas Amy ning koksas õrnalt mu tooli seljatuge.

      Ametlikult sai meist paar alles 12. klassi keskpaigas, aga esimest korda suudlesime 9. klassis. See juhtus pärast seda, kui me kirjandustunnis Ray Bradbury novelle lugesime. Olime just lugenud „Maailma viimast ööd” ning klassis hakkas levima mõte, et võiksime kõik veeta ühe öö, kujutledes, et see on meie viimane, ja teha neid asju, mida me teeksime, kui apokalüpsis meie poole teel oleks.

      Direktor sai meie plaanist teada ja keelas selle ära. Apokalüpsis tundus ohtlik. Meie plaanidest said põrandaalused plaanid.

      Koolikappidesse ilmusid flaierid, kus teatati, et maailma lõpp saabub 12. detsembril, aasta viimasel koolipäeval. Sel õhtul pidi Justin Kenti juures toimuma pidu. Pange plaanid paika, hoiatasid meid flaierid. Lõpp on lähedal.

      Öö enne lõppu olin üleval ja üritasin kirjutada Amyle täiuslikku kirja, mis veenaks teda seda viimast ööd minuga veetma. Kõndisin kooli, kiri koti pealmises taskus, teades, et arvatavasti ei anna ma seda üle, aga lootes, et äkki ikka annan.

      Mul oli tollal väga äge parim sõber, kelle nimi oli Rachel ja keda mul enam ei ole, põhjustel, millest ma päris täpselt aru ei saa, ja mu plaan oli veeta viimane öö temaga, kui just ei juhtu imet ja Amy ka reaalseks võimaluseks muutub.

      Sel päeval ei suutnud keegi tundides süveneda. Igal pool oli väikseid märke sellest, et kõik hakkab lõpule jõudma. Märke, mida õpetajad