Armastuse teener. Marie Force

haaras mõned käterätid ja laotas sohvale.

      Kui Mac oma kaaslase sohvale pani, riivas tolle rind ta käsivart. Meest läbis uus ihahoog. Naise liivakellafiguur meenutas Macile vanu ahvatlevate kaunitaridega plakateid, mis olid lapsepõlves isa garaaži seinu kaunistanud. Betty Boop ei küündinud selle naise lähedalegi.

      Naine lükkas vigastamata käega juuksed kenalt näolt kõrvale.

      „Maddie!“ hüüatas Libby. „Mis juhtus?“

      Maddie viipas Maci poole. „Üks mees ei vaadanud, kuhu läheb, ja lõi mu jalgrattalt maha. Lõpptulemus on siin.“

      Libby sidus oma õlgadeni ulatuvad mustad juuksed hobusesappa ja kraamis kirjutuslaua alt lagedale rikkaliku esmaabikarbi.

      Mac seisis väikese kontori ukse juures. „Kas tahad, et helistan su töö juurde ja teatan, et sa täna ei tule?“

      „Ütle, et jään hiljaks. Ma ei saa endale tervest vahetusest puudumist lubada.“

      Täna ei tööta naine mingil juhul, kuid Mac ei kavatsenud temaga vaielda – veel mitte. „Kuhu ma helistan?“

      „McCarthy Gansetti võõrastemaja toateeninduse osakonda.“

      Mac võttis naeratades mobiiltelefoni ja valis mälu järgi numbri. Maddie vaatas teda üllatunult.

      Pilk Maddiel, küsis Mac toateeninduse osakonda. „Kas Ethel? Tere, siin Mac McCarthy.“

      Naine ahmis vapustatult õhku, niihästi tema nime kuuldes kui ka sügavatele haavadele pandud antiseptiku tõttu.

      Mac küsis Maddielt sosinal: „Mis su perenimi on?“

      „Chester,“ ütles naine kokkusurutud hammaste vahelt.

      „Väike kuradike Mac McCarthey,“ ütles Ethel. „Kuidas käsi käib?“

      „Hästi. Ja sinul?“

      „Ei saa kurta.“

      „Ma polnud veel viit minutitki saarel olnud, kui lõin ühe su toateenija jalgrattasadulast maha.“

      „Nagu näha, teed ikka veel pahandust,“ ütles Ethel oma kaubamärgiks saanud naerulagina saatel. „Kelle?“

      „Maddie Chesteri. Ta on praegu minuga Pikklaines ja kaunikesti vigastatud. Libby lapib teda praegu, aga ma ei usu, et ta täna tööle tuleb.“

      Maddie kortsutas Macile kulmu.

      Ethel ohkas sügavalt. „Olgu, kui ütled, et ta ei saa täna töötada, otsin talle asendaja.“

      „Aitäh, Ethel. Astun sinu juurest läbi, et sulle tere öelda, aga ära mu emale ütle, et olen saarel. Ta ei tea, et tulen.“

      „Ta satub seitsmendasse taevasse, kullake. Tore, et kodus oled.“

      „Tänan.“

      „Ma ei palunud sul seda öelda,“ nähvas Maddie niipea, kui Mac oli kõne lõpetanud.

      „Tal on õigus, Maddie,“ ütles Libby, sidudes laia sidemega naise jalal haigutavat koledat haava. „See hakkab tunni pärast põrgulikult valutama.“

      „Juba valutab,“ ütles Maddie nägu krimpsutades.

      Maddie nägu oli surnukahvatu, huuled valust kõvasti kokku surutud ja Mac vihkas end südamepõhjast, et on selle valu põhjustaja. Välja arvatud käed, mis olid karedad ja ilmselgelt raske tööga harjunud, jättis Maddie tapvalt ahvatlevast figuurist hoolimata hapra mulje.

      „Pead selle käega üks-kaks nädalat väga ettevaatlik olema,“ jätkas Libby. „Pole palju vaja, et mustusega kokkupuutunud lahtistes haavades tekiks tugev põletik.“

      Maddie sulges silmad ja toetas pea sohva seljatoele. „Mu jumal!“ sosistas ta. „Mida ma peale hakkan?“

      Jumal küll, jumal küll, jumal küll. See ketras Maddie peas nagu refrään, kui ta mõtles jamale, millesse oli sattunud, või õigupoolest jamade jamale, millesse Mac McCarthy ta tõuganud oli. Hetkest, mil ta oli tänaval näinud enda kohale kummarduvat Maci, oli mees talle ähmaselt tuttav tundunud. Aga haavad olid ta tähelepanu täiesti endale tõmmanud, nii et ta polnud nime ja nägu kokku pannud. Peaaegu kakskümmend aastat, mis olid möödunud ajast, kui Mac viis Gansetti gümnaasiumi pesapallikoondise kõrgliigasse, olid vorminud nägusast noormehest jalustrabava mehe.

      Süsimustad kraeni ulatuvad juuksed, säravad sinisilmad, laiad õlad, lihaseline rind… Arvestades kõiki noid armunud pilke, mida ta keskkooli ajal Maci poole oli läkitanud, ei suutnud Maddie uskuda, et polnud teda kohe ära tundnud. Ei, mees pidi oma vanemate närukaeltele helistama, enne kui ta kaks ja kaks kokku pani ning Mac McCarthy sai.

      Kui mustavad silmaalused ja hallikas jume välja arvata, oli mees täiuslikkuse kehastus. Maddie teadis proua McCarthy jutu järgi, kes alailma oma viit kullakest ülistas, et Mac elab Lõuna-Floridas. Meest vaadates poleks kunagi võinud seda arvata.

      Viis klassi eespool käinud Mac polnud kooliajal Maddie olemasolust teadnudki. Ja nüüd, kui Mac teda esimest korda nägi – tõesti nägi –, avanes tal täisvaade naise elu ristile ja viletsusele – tema ülisuurtele rindadele. Sellele mõeldes tahtnuks Maddie surra. Ta oleks hea meelega maa alla vajunud. Teine võimalus oli leida viis, mis vabastaks ta Mac McCarthyst ja tema pealetükkivast lähedusest.

      Maddie avas silmad. Ikka siin. Ikka lähedal. Ikka hunnitu. „Sa ei pea kauem siin olema,“ ütles ta. „Edasi saan ise hakkama.“

      „Saadan su koju.“

      „See pole vajalik.“

      „Juhtunu on minu süü…“

      „Mina sõitsin sulle otsa.“

      „Sest astusin su teele ette.“

      „Kas said jalgrattalt löögi?“ küsis Libby Macilt. „Las ma vaatan.“ Mac pööras jalga ja näitas sääremarjal olevat hiigelsuurt marrastust.

      Mõlemad naised ahmisid õhku.

      „Tühiasi.“ Mac tõusis ja pani seljakoti selga. „Kui oled valmis,“ ütles ta Maddiele, „viin su koju.“

      „Ja mismoodi sa kavatsed seda teha?“

      „Süles.“

      „Mis siis, kui elan saare teises otsas?“

      „Võtan takso.“

      „Ma ei taha, et pead end minu eest vastutavaks! Mõtlen midagi välja nagu alati.“

      Mac kummardus, nii et ta nägu jäi Maddie omast mõne sentimeetri kaugusele. „Olen su vigastustes süüdi ja aitan sind. Võime teha seda lihtsalt või raskelt. Kumma valid?“

      Õhk särises, kui nad teineteisele otsa põrnitsesid.

      „Oled palju emalt pärinud, eks ole?“

      Mac vaatas Maddiele vihaselt otsa. „Nüüd oled sa lihtsalt õel.“

      „Ah, ma pean edasi töötama,“ ütles Libby. „Tule siia lõunale, kui oled kodumail, Mac.“

      „Tulen. Aitäh abi eest, Lib,“ ütles Mac Maddielt pilku pööramata.

      Kui nad olid kahekesi jäänud, ütles Maddie: „Kas arvad, et pelgalt seepärast, et oled kõikvõimas McCarthy, peavad kõik sinu tahtmist tegema?“

      „Ma ei tea, mida mu perekond on teinud, et meie peale nii vihane oled, aga kuna ma pole peaaegu kakskümmend aastat siin elanud, olen üpris kindel, et minul pole sellega vähimatki pistmist.“

      Maddie üritas käed rinnale risti panna ja krimpsutas küünarnukist kiirgava valu pärast nägu. Ühe põgusa iiveldama ajava hetke mõtles ta, et äkki on tal luumurd. Siis aga andis valu järele ja käsi paindus, nii nagu peab. Maddie suutis mõelda ainult sellele, kui palju raha ta ühe töölt puudutud päeva pärast kaotab ja kas