Armastus päästab Rosanna. Barbara Cartland

Londoni majja ilmunud, et köögitüdrukuna tööle asuda, oli leedi Donnington otsustanud talle inglise keele alused selgeks õpetada.

      Rosanna hammustas huulde ning vaatas välja pimedasse linna. Aeg-ajalt paistis mõne maja ülemise korruse akendest küünla- või õlilambi valgus. Muidu oli linn vaikne ja pime.

      Rosanna teadis, et öösel üksi reisimine pole daamile sobilik, kuid ta tundis, et talle polnud valikut jäetud.

      “Kõik see lein ja segadus on põhjustatud ühe mehe – Sir Walter Fenwicki poolt!” mõtles Rosanna ärritunult. “Ma vihkan seda meest.”

      Ta oli olnud väga häiritud, kui Sir Walter, keda ta oli seni väga põgusalt tundnud, oli teda pidulikul üritusel ootamatult naiseks palunud.

      Rosanna polnud varem sellise mõtte peale isegi tulnud, nii et ehmatus koos lõksu püütud olemise tundega olid pannud ta peolt põgenema, mõtlemata sellele, mida sellest võis arvata võõrustaja.

      Nüüd mõtles Rosanna, et ta oleks pidanud peole jääma ja selgitama Sir Walterile viisakalt, et kuigi mehe ettepanek teeb talle au, on see ootamatu ning ta ei kavatse lähemal ajal kellegagi abielluda, vaid soovib rahus ema leinata.

      Sir Walter Fenwick oli leidnud ta üksi aiast, kus Rosanna oli imetlenud kaunist purskkaevu, mis langes vesiroose täis tiiki, kus ujus üksik kuldkalake.

      Mees oli surunud naisele kätte klaasi külma šampan jat ning, astudes sobimatult lähedale, öelnud: “Minu meelest võiksime võimalikult varsti abielluda, leedi Rosanna. Oleksime koos väga õnnelikud, mu kullake. Meile meeldivad sarnased asjad. Ma tean, et teile meeldib palju maal käia nagu minulegi. Samas naudite te ka Londonit, just nagu minagi.”

      Tegemata välja naise hämmeldunud ilmest, oli mees jätkanud: “Ma teen teid väga õnnelikuks, leedi Rosanna. Me hakkame maal palju üritusi korraldama. Mul on suured plaanid teie päritud valduste kaunite aedade osas. Ning ma tahan juba väga katsetada oma hobustega teie onu rajatud võidusõidurada. Oh, Donnington Hall! Varsti saab sellest mu kallis kodu, mida olen ammu ihaldanud.”

      Rosanna suutis vaevu oma kõrvu uskuda.

      Kuigi, ausalt öeldes, oli see enam-vähem sama, mida ta pärast vanaonu Leonardi surma juba kolmelt noorelt härrasmehelt kuulnud oli.

      Tegelikult oli ta juba hakanudki arvama, et iga mees, keda ta kohtab, palub lõpuks ta kätt, kuid seda mitte tema enda, vaid tema varanduse pärast.

      Sir Walteri ettepanek oli teda aga teistest rohkem šokeerinud. Sir Walter ei olnud noor mees, ta oli juba üle neljakümne.

      Mees oli jässakas ning Rosannast ainult sentimeetri jagu pikem ning ta hõredad liivakarva juuksed olid äärmiselt eemaletõukavalt kammitud üle roosaka pealae.

      Tal olid väikesed ninajuurel lähestikku asetsevad hallid silmad ja lihavad huuled, mida ta pidevalt limpsis.

      Tõsi küll, ta riietus hästi ning oli piisavalt väikestes annustes ka meeldiv seltsiline.

      Kuid Rosanna meelest oli ta siiski edev ja põikpäine ning elas üksiku härrasmehena ainult Londoni seltskonna lõbustuste nimel.

      Kuni viimase ajani polnud ta Rosanna vastu mingit huvi üles näidanud. Kuid nüüd olid asjad muidugi teisiti.

      Asi oli rahas.

      “Raha! Raha! Raha!” ütles Rosanna endale, kui hobused sõitu aeglustasid ning kutsar Henry nad Londoni eeslinna vaesematest ning kitsamatest tänavatest läbi juhtis.

      Rosanna ohkas. “Mida ma teha saan, et kõik mehed, keda ma kohtan, tahavad minuga abielluda, kuna ma olen rikas?”

      Õnnetuseks olid kõik lehed avaldanud teateid tema suure päranduse kohta.

      Rosanna oli alati teadnud, et tema vanaonu Sir Leonard Donnignton on rikas mees, aga talle polnud seltskondlikud üritused kunagi meeldinud ning seetõttu oli ta kõik kutsed alati tagasi lükanud.

      Mees oli elanud aastaid eralduses isegi oma perekonnast ning veetnud õnnelikult aega üksi Donnington Hallis.

      Ta elas oma aedade ja kasvuhoonete nimel, kus aretas haruldasi orhideeliike.

      Kuid tema suurim uhkus oli ta väike isiklik võidu sõidurada, mille ta oli rajanud, et oma hobuseid koduses privaatsuses treenida.

      Rosannal polnud olnud aimugi, et ta ühel päeval Sir Leonardi varanduse pärib.

      Ta polnud vanaonu kuigi palju näinud, kuid mäletas, et lapsena, kui ta oli vahel onule külla viidud, oli uje väike mees, kellele meeldis oma uusimaid aiandussaavutusi demonstreerida, talle meeldinud.

      Rosanna isa, kadunud Donningtoni krahv, oli olnud lahke ja kaastundlik inimene, kes oli uskunud kõiki lugusid ebaõnnest ega olnud ühtegi kerjust mündita ega heategevusorganisatsiooni toetuseta minema saatnud.

      Kohe pärast Rosanna sündi oli isa investeerinud kogu oma vara ühte Lõuna-Aafrika kullakaevandusse, kust ei leitud aga tükikestki kulda.

      Seetõttu oli ta olnud sunnitud suguvõsa lossi Donnington Halli oma onule maha müüma ning perega Londonisse, üsna väikesesse majja kolima.

      Isa surma järel oli Rosanna pärinud natuke raha, ta vend Clive aga polnud saanud muud kui perekonna hõbedavarud ja tiitli.

      Siis oli aga püssikuul kuskil kaugel võõral maal, kus vend sõjaväes teeninud oli, Clive’i elu lõpetanud.

      “Oh, Clive, miks sa ometi pidid surema?” pomises Rosanna endamisi, kui tõld kiiremini sõitma hakkas. Viimased majad olid selja taha jäänud ning ees olid ainult inimtühjad põllumaad.

      “Kui sina veel elus oleksid, ei oleks ma sellises hädas.”

      Clive polnud jõudnud abielluda, nii et tema surma järel oli Rosannal ning ta emal piisavalt suur sissetulek, et mugavalt, kuigi mitte kõige moekamalt elada.

      Nad elasid väikeses majas Mayfairi vaikses osas, pidasid paari teenrit ja tõlda ning käisid aeg-ajalt ka külas ja pidudel.

      Kuid saatus oli Rosannale selja pööranud, ema oli külmetanud ning jäänud palavikku.

      Kuigi Rosanna oli ema eest nädalaid koos hooldaja abiga pühendunult hoolitsenud, oli leedi Donnington surnud ning jätnud tütre üksi maailma, kui arvata välja vanaonu.

      Sir Leonard oli saatnud kirja lühikeste kaastunde avaldustega, milles kutsus Rosannat Donnington Halli külla kohe, kui too tunneb, et suudab reisida. Rosanna oli vastanud, formaalselt kutse vastu võttes.

      Kuid juba kahe kuu pärast, kohe pärast Rosanna kahekümne esimest sünnipäeva, oli ka Sir Leonard ootamatult surnud ning Rosanna elu tundmatuseni muutunud.

      Rosanna oli olnud täielikus hämmingus, saades teada, et vanaonu oli talle jätnud kogu oma vara: maja, valdused ja raha.

      Rosanna oli ka oma üllatuseks teada saanud, et vana onu oli olnud erakordselt rikas mees. Erinevalt oma vennapojast oli tema olnud äärmiselt tark investor ning ta oli aastate jooksul Donnington Halli kõvasti edasi arendanud.

      Rosanna oli olnud pärandusest rabatud.

      Ta ei suutnud kujutleda, kuidas ta ainult kahekümne ühe aastaselt sellise varandusega toime tuleb.

      Olulisemgi veel oli see, kuidas kasutada raha oskuslikult nii, et ka teisi aidata.

      Seda, kui kiiresti uudis tema varandusest Londoni seltskonnas levib, polnud ta üldse suutnud ette näha.

      Oma üllatuseks olid tal nüüd kutsed kõigile kitsa ringi üritustele ning inimesed, kes temast varem väljagi polnud teinud, panid ta nüüd oma pealekäimisega piinlikku olukorda.

      Mehed, kes polnud teda minevikus kaks korda vaadanud ega kordagi tantsimagi kutsunud, tõid oma südamed nüüd ta jalge ette.

      “Enne tänaõhtusele üritusele minemist olin saanud kolm abieluettepanekut,” ütles Rosanna endale. “See oli nüüd neljas. Kas noormehed on tõesti nii rumalad, et arvavad,