Ole mu silmadeks. Myrna Mackenzie

paremat pilti saada. See oli komme, millega ta oli pidanud hiljuti leppima ja see töötas, ehkki mitte just väga hästi.

      Etendus algab, Fulton. Naerata daamile laialt. Kirjutuslaua lähedusse hoides liikus ta Edeni poole osavusega, mis oli hiljutise harjutamise ja aastatepikkuse sportimise tulemus.

      „Eden, kui kena sind näha,” ütles ta, pöördudes silmatorkavalt kauni, saleda naise poole. Ta paistis teistsugune, võluvam kui mees mäletas, aga ta arvas, et see tuleb ta kehvast nägemisest. Keskkoolis käies oli ta teda vahel koridoris nägema juhtunud ja kuigi tüdruk oli oma suurte hallide silmade ja pikkade pruunide juustega kena välja näinud, oli ta alati paistnud hirmunud ja häbelik.

      Aga nüüd ootavalt ukse juures seistes ei kiiranud temast mingit häbelikkust. Detailid võisid olla udused, aga mees nägi, et ta hoidis lõuga kõrgel. Tema käitumises oli otsustavust. Väike ja õrn nagu ta oli, astus ta mehele vapralt vastu. See otsustavus muutis tüdruku, kes kunagi oli vaevalt kena olnud, millekski palju kütkestavamaks, mõtles Jeremy äkilise äratundmisega.

      „Sa näed hea välja, Jeremy,” lausus naine madala, meeldiva ja põnevalt pehme häälega. Ainult ta pea vajus pisut allapoole, enne kui ta selle püsti tagasi sundis.

      Otsetabamus, mõtles Jeremy seda kerget liigutust tähele pannes. Naine teadis tema olukorda ja ta oli otsustanud kindlaks jääda ning teeselda, et mehel pole viga midagi.

      Jeremy astus lähemale ja hingas sügavalt sisse. Oli aeg alustada. Ükskõik kes selle töö ka vastu võtaks, tuleks tal rasketes olukordades hakkama saada, võimalik, et ka ebameeldivates jutuajamistes osaleda. Oli aeg hindamisega tõsiselt pihta hakata.

      „See Eden, keda ma kunagi tundsin, ei oleks iialgi olnud nii julge, et mulle öelda, kui hea ma välja näen,” lausus ta natuke vaiksemalt.

      Eden vaikis, kuna ta ei olnud kindel, kuidas sellele reageerima peaks, aga kergitas oma lõuga veel pisut. „Edenit, keda sa kunagi tundsid, ei ole enam olemas.”

      Mees noogutas, kuigi ta ei uskunud teda täiesti. Kõik kandsid endaga oma vana mina kaasas. Vähemalt tema ise küll.

      „Noh, tere tulemast siis, uus Eden.” Jeremy ulatas käe. Naine pani käe talle pihku ja mees pigistas seda õrnalt. Jeremy teadlikkus temast kui naisest kasvas, aga ta ei lasknud sellel välja paista. Noorena oli viha oma saatuse ja kiusliku hooldajast tädi vastu viinud ta sihiliku järelemõtlematu käitumiseni, mis võitis imetluse temavanuste hulgas, aga ajas tädi raevu. Ent isegi siis ei olnud ta selliseid süütuid nagu Eden iialgi oma mängudesse seganud. Häbelikud, vaesed naisterahvad olid tundunud liiga suure riskina, et nendega tegemist teha.

      Ja nad tundusid ka praegu sellistena, ning rohkem kui kunagi varem püüdis ta nüüd oma tundeid kontrollida. Ära iialgi väljenda nõrkust, ära lase kedagi ligi – oli alati olnud tema moto, mille järgi elada. Neil päevil, kui ta tulevik paistis liiga keeruline ja ebakindel, et isegi mõelda suhtele mõne naisega, ütles juba see, kuidas ta keha Edenile reageeris, et naine tuleks kohe ära saata. Siiski, ta oli Ashleyle lubanud, et annab ta nõole võrdse võimaluse.

      „Palun võta istet. Räägime natuke.” Ta viipas sohvanurga suunas ja kui Eden sinnapoole liikus, hoidis mees kaugemale tema selja taha. Naine oli proportsionaalse kehaga ja sale ning tema liigutused olid graatsilised. Mees kortsutas kulmu, et ta seda märganud oli. Sellel, milline Eden välja nägi või kuidas ta kõndis, polnud tema tööga mingit pistmist.

      Jeremy tõrjus oma reaktsiooni kõrvale. Ta toetus vastu koloniaalperioodist pärit kirsipuust abilauda. „Ashley on võimekas personalispetsialist, ja ta arvab, et sina oleksid sobivaim isik selle töö jaoks, mis mul pakkuda on.”

      „Jah, ma tean. Ja ma olen alati tema arvamusest lugu pidanud.”

      Jeremy ei saanud sinna midagi parata, et selline julge arvamus ta naeratama pani. Kas naine oli seda öeldes punastanud? Ta ei olnud kindel. Värvide eristamine oli hakanud tema jaoks probleemiks muutuma, aga ta oli peaaegu kindel, et naine oli punastanud.

      Huvitav. Meenutades nooremat, häbelikumat Edenit mõtles ta, kui palju sellest enese maksmapanekust oli teeseldud. Küsimuse all olev töö nõudis tegelemist tundlike teemadega ja isik, kelle ta palkab, pidi olema sobiv. Ta oleks soovinud, et suudaks tema käitumisest rohkem välja lugeda, aga nende vahele jäi alla kahe meetri ja nii lähedalt oli ta tema suhtes vale nurga all. Naise nägu ei olnud fookuses.

      Pettumus tahtis tema üle võimust võtta, aga ettevaatlikult surus ta selle alla. Naine ei olnud tema piirangutes süüdi.

      „Ashley pani mind uskuma, et sa oleksid nõus selle töö vastu võtma, kuigi ei tema ega sina tea rohkem kui vaid peamisi nõudmisi ega ühtki detaili. Andesta mulle, aga kuigi see näitab, et sa vajad seda tööd, on see pisut eriline. See nõuab ausust ja usaldust ja ma pean täpselt teadma, kelle ma palkan. Hoolimata sellest, et me üksteise lähedal üles kasvasime ja teineteist pisut teadsime, ei tunne me teineteist piisavalt hästi, et ma võiksin sulle seda kohta pakkuda, ilma et ma sinust rohkem teaksin.”

      Ja siin see oli. Esimest korda paistis Eden tõeliselt segaduses ja närviline. Ta käed haarasid kramplikult seelikust ja tõmbasid seda pingule. Isegi Jeremy nägi toda äkilist, paljuütlevat liigutust. Aga hoolimata sellest, et naine äkitselt oma kohal niheles ja sügavalt, kuuldavalt sisse hingas, vaatas ta mehele otse silma. „Mul on kahju, et see vähene, mida sa minust tead, ei ole eriti kiitev. Meie side minevikus… vähemalt sellel ühel päeval… on midagi sellist, mida ma olen kahetsenud.”

      Edeni hääl värises pisut, aga ta hoidis pilku mehel, pillates selle hõõguva tunnistuse jutu sekka. Äkitselt tekkis nende vahele pinge, minevik sai olevikuks ja elevant, keda nad siiani ignoreerinud olid, jooksis raamatukogus vabalt ringi. Jeremy teadis täpselt, millele Eden vihjas. Päevale kaua aega tagasi, just enne tema koolist lahkumist, kui ta kohtas Edenit, kes oli kummardunud oma äsja surnud koera kohale. Jeremy ei mäletanud vaesest loomast midagi muud, kui et see oli olnud vanadusest hall. Mida ta mäletas oli see, kuidas Eden oli teda esimest korda niimoodi vaadanud, nagu ei teaks ta, kes või mis ta on. Ta oli heitnud oma õrna, väikese, murest murtud keha poisi vastu. Jeremy mäletas, kuidas tüdruk oli temast kinni hoidnud ja tema oli teinud seda, mida iga teinegi sellises olukorras: ilma midagi mõtlemata oli ta pannud käed ümber tüdruku ja hoidnud teda, kui see kurvastusest nuuksus. Ja siis, kui viimased nuuksatused olid vaibunud, oli Eden tõstnud oma pisaratest märja näo, heitnud kõhnad käed ümber tema kaela ja poissi suudelnud – see oli olnud kuum, tugev ja kirglik kohmetu suudlus.

      Tema keha oli otsekohe tüdruku keha soojusele reageerinud, aga mingi siivsuseraasuke oli vahele astunud. Nii oligi ta lihtsalt Edenist kinni hoidnud ja lasknud ennast suudelda ning varsti oli tüdruk eemale tõmbunud, ripsmed häbist langetatud ja minema jooksnud. Kolm nädalat hiljem oli poiss Yale’i läinud ja sellest ajast saadik polnud nad enam kohtunud.

      Nüüd elas mees selle hetke uuesti läbi. Naine tahtis vabandada, mõistis Jeremy, püüdes minevikku kaelast ära saada, lükata minevik eemale ja liikuda sellest kaugemale. Sellistel asjaoludel oleks härrasmees arvatavasti teeselnud, et ei mäleta sündmusest midagi, aga kui ta peaks siiski Edeni palkama, tuleks tal temaga oma hirmsaid saladusi jagada. Nende vahel pidi valitsema väga suur usaldus. Teadmatust teeselda polnud võimalik.

      „Mis su koera nimi oligi?” küsis ta õrnalt.

      „Elton,” vastas naine kõhklemata. Siis pööras ta hetkeks pead, justkui enne talle uuesti otsa vaatamist mõtteid kogudes. „Ma mõtlesin seda tõsiselt, kui ma ütlesin, et ma pole enam seesama inimene, kes ma kunagi olin,” ütles ta. „Ma arvan, et polnud saladus, et ma olin sinust hirmsasti sisse võetud. Kõik tüdrukud olid, aga enam ei ole see probleem. Ma pole enam sinisilmne ega oota, et prints valgel hobusel mind päästaks.

      Tegelikult on mul omad põhjused, miks ma pole enam isegi võimalikust suhtest huvitatud, nii et kui sa mu palkad, ei pea sa muretsema selle pärast, et ma sind unistavate silmadega vaataksin või iga kord sinuga kohtudes vastu seinu jookseksin, Jeremy. Või… või sind jälle suudelda püüaksin.”

      Lihtsalt niisama voogas Jeremy kehast äkki kuum laine