Austraalia miljonäri armastuselaps. Robyn Grady

köhima. „Nimekiri? Kas sa kontrollid seda topelt? Ma arvan, et sa teed nalja.”

      Mehe tõsine näoilme vastas eitavalt. „Ma tegelen iga päev õnnetute paaridega, kes on abiellunud, pööramata piisavalt tähelepanu pikaajalisele sobivusele. Ma mõtlesin selle nimekirja välja paar aastat tagasi ühele abitule kliendile, et aidata tal tulevikus vigadest hoiduda.”

      Mis siin veel piiride seadmisest rääkida! Sophiel oli mehe tulevasest mõrsjast peaaegu kahju. Mis tüüpi inimene peaks vajalikuks sellist kiretut kontrolli millegi sellise üle nagu armumine? „Mis ametit sa pead? Oled sa arst?”

      „Lahutusadvokaat.”

      „Lahutusadvokaat nimekirjaga?” Mehe ilme oleks võinud olla üleolev, kui see poleks olnud nii kütkestav. Sophie otsustas selle otse välja öelda. „Ma ei ole kunagi midagi vähem romantilist kuulnud.”

      „Kujutle vihaseid inimesi varade pärast kaklemas, kasutades lapsi etturitena. Impulsiivne armastus, hooletud abielud – väga sageli viib see pettumuse, kahetsuse ja mõnikord isegi vihkamiseni.”

      Naine mõtles selle üle ja jõudis otsusele. Ta võis ju tunda, et on pärast Tedi tuimunud ja vikerkaarde uskudes endale ilmselgelt häda kaela toonud, aga ometi... „Anna andeks, aga kui mina peaksin valima, võtaksin iga kell ülepeakaela armumise kontrollnimekirja asemel.”

      Mehe tugev lõuajoon tundus veel karmim ja tema pilk lahkus naiselt, et libiseda üle saalisolijate. „Sel juhul on sul õigus. Sa ei peaks ennast siduma.”

      Sophie nõksatas.

      Igal juhul mitte sinuga.

      Kahekordistades oma kaitset mehe kehast tema omasse kiirguva energia vastu, tõi Sophie lagedale veel ühe märkuse. „Sa peaksid leidma kellegi üsna erilise, et oma nimekirja rakendada.”

      Mehe häirimatu pilk libises üle naise huulte. „Ah, aga kellegi erilise leidmiseks tulebki ringi vaadata.”

      Samal ajal, kui naine püüdis nende seisukohtade erinevusele mitte mõelda, näisid tema puusad mehele lähemale liikuvat ja leegike tema alakõhus kerkis ülespoole. Sophie lõug vajus norgu, kui ta kutsumata naudingu ja eesootava pettumuse eest silmad sulges.

      Kas ta võiks vähemalt proovida selle mehe emotsioonitut vaatepunkti respekteerida? Normaalsed kombed ja „see, mida temalt eeldati” oleks jäänud peale, aga kui lillekimp tema sülest täna õhtul maha kukkus, oli miski muutunud. Ta oli üle saanud, suuremaks kasvanud, murdnud ennast vabaks ja nüüd ei kavatsenud mingil juhul muutuda uuesti hiirekeseks. Ta lihtsalt ei suutnud käituda nii, nagu head kombed nõudsid, ja seda teemat rahule jätta.

      Kui Sophie pilk uuesti mehe omaga kohtus, ei paistnud mehe silmist vähimatki üllatust.

      „Kujutle, et sa armud pööraselt,” küsis naine, „aga see naine ei vasta, ütleme, kolmele punktile sinu nimekirjas, kas ta jääb siis ukse taha?”

      „Lahkuminek oleks siis kõige parem. See suhe lihtsalt ei jääks kestma.”

      Talle ja Tedile olid paljud sarnased asjad meeldinud. Tema vanemad olid alustanud ühiste huvide jagamisega. Nüüd nad peaaegu ei rääkinud teineteisega. Teisest küljest, memmel ja vanaisal ei olnud midagi ühist, aga nad vaatasid teineteist ikka veel armunult ja hoidsid tänaval kõndides käest kinni.

      Ühised huvid. Või nende puudumine. Selle mehe loogika oli ilmselgelt mõrane ja Sophie kavatses talle seda öelda.

      Sophie vaatas meest tasakaalukal pilgul. „Ma arvan, et õige inimese leidmine on pigem õnneasi kui kaine arvestus.”

      Must kangas kahises Sophie sõrmede all, kui mees veidi eemale tõmbus. „Sul on õigus oma arvamusele.”

      Naine surus huuled kriipsuks. Ei, ta ei küsi seda. Ta hammustaks pigem endal keele otsast, kui pakuks mehele seda rahuldust.

      Ta surus hambad risti, aga küsimus lipsas ikka välja. „Mis sinu nõudmiste nimekirja esimene punkt on?”

      Mees põrnitses muiates Sophiet. „Leida keegi, kellele ei meeldi vaielda.”

      See otsustas asja. Jumaliku väljanägemisega või mitte, aga see mees ilmselgelt ärritas Sophiet. Milleks olukorda veel hullemaks ajada? Ta võis selle neile mõlemale kergeks teha.

      Naine vabastas ennast mehe käte vahelt, astus eemale ja püüdis oma häält rahulikuna hoida. „Ma arvan, et sa võtsid vale tüdruku tantsima.”

      Mees kallutas pead. „Miks sa nii arvad? Kas sellepärast, et meil on vastandlikud arusaamad, kuidas üks paar peaks kohtuma, kurameerima, siis oma liitu pühitsema – tegelikult, suur osa sellest on endale eluaegse kaaslase kindlustamine?”

      Naeruväärne. Ta oli tundnud meest vaevalt kümme minutit, kuid sellele vaatamata tõmbus tema rumal süda kokku, kui ta noogutas.

      Mehe suunurka kõverdas naeratus, kui ta oma meelekohta hõõrus. „Häda on selles, et ma nautisin meie tantsu.” Kui ta neid lahutava vahemaa ületas, läbis naise keha jalust nõrgaks tegev kuumalaine. „Aga see oli kõigest tants. Mitte tärkav armulugu. Ei mingeid murtud südameid. Ei mingit kahju.”

      Sophie vabastas lõpuks kopse põletava õhu. Oh, põrgu. Talle ei meeldinud, et pidi seda tunnistama, aga mehel oli õigus. Ta oli olnud terve õhtu nagu noateral ja kui mõte mehe nimekirjast teda ärritas, ei olnud tal vaja kohe kinnast heita. See oli mehe enda asi. Uus enesekindel Sophie vajas aega, et kohaneda.

      Mehe ilme pehmenes ja ta sirutas Sophiele käe. „Vaherahu?”

      Naine langes kerge naeratuse ohvriks. „Muidugi. Miks mitte?”

      Sophiele tundus, et mehe käsi hoidis tema oma hetke kauem, kui vajalik. Siis tõmbas ta hinge ja viipas peaga uste poole naise selja taga.

      „Ma vajan veidi värsket õhku. Viitsid sa minuga koos rõdule tulla?” Mehe suu tuksatas. „Täiesti platoonilistel põhjustel muidugi.”

      Sophie kõhkles, kuid nägi siis mehe silmis lõbusat sära.

      Kas ta peaks rõdule minema? Teda ei mõjutaks iialgi mehe nimekiri, mees ei saaks tema peal ühtegi oma reeglit rakendada. Aga hoolimata mehe ärritavatest veidrustest oli ta põnevaim kaaslane, kes Sophiel kunagi olnud oli. Kui mehel polnud midagi paremat teha, siis taevas teadis, et temal ei olnud ka. Ja pärast viimaseid kuumi hetki kulus värske õhk marjaks ära. Pulmakohtingu film võis oodata.

      Nad läksid kolmest trepiastmest üles ja astusid rõdule, jättes peokära ja kaunistatud lauad seljataha. Ületades terrassi, mille lattvõredel lõhnasid sidruni- ja hibiskuseõied, jõudsid nad kohani, kust olid näha Sydney „Riidepuu silda”² kaunistavad vikerkaarevärvides võbelevad tuled. Mees nõjatus vastu skulptuurset kivipiiret, ristas käed rinnal ja vaatas Sophiele otsa.

      Pulss mehe lõuajoonel tuksles ühtlaselt ja tuledes särava sadama poolt puhuv soolane sügistuul sasis tema juukseid. Sophie süda jättis löögi vahele. Isegi kui mees oli väljakannatamatult üleolev, pidi naine möönma, et ta oli tõeline James Bond.

      Sophie lükkas soengust lahtipääsenud loki kõrva taha. „Millal sa otsustasid, et tahad abielluda?”

      „Täna õhtul.”

      Naine kergitas kulmu. „Selline mõte mehelt, kes ei tegutse impulsi ajel?”

      Mehe seksikas naeratus ütles: Touché. „Ma tunnen Noah’d juba kooli ajast. Me kaotasime teineteist silmist ja kohtusime alles hiljuti uuesti. Nähes teda kodu rajamas mõistsin, et ma ei muutu nooremaks. Ma tahan naist. Ja poega. On aeg.” Ta pöördus ja toetus küünarnukkidega rõdupiirdele. „Ja sina? Ma olen kindel, et sinagi tahad kunagi lapsi saada.”

      Sophie nõjatus rõdupiirdele, käed pehmenduseks selga toetamas. Tavaolukorras poleks ta isegi kaalunud võõra inimesega nii intiimsetest teemadest rääkida. Aasta pärast Tediga käima hakkamist polnud nad kõristite ja mänguaedade teemat isegi jutuks võtnud.

      Aga kas ta polnud otsustanud, et ei ole