Cari Mora. Thomas Harris

keeramist muuke ja jätke üks muukraud igaks juhuks trepile.”

      „Felix, ma teen sulle selle teene.”

      „See ei ole hea mõte,” lausus Felix. „Kui te ta läbi tõmbate, siis jääte ilma tema teadmistest.”

      Jahisadamas kergitas Felix matti oma auto pakiruumi põhjas, et saada kätte tungraua ja tööriistade juurde hoiule pandud turvaline telefon. Ta valis ühe Colombias Barranquilla linnas asuva tantsustuudio numbri.

      „Ei, señor,” ütles ta telefoni sosinal, kuigi viibis õues. „Ma pidasin teda loaga kinni nii kaua, kui sain. Tal on sääraste asjade jaoks endal advokaat olemas ja ma jääksin sellega vahele. Ta lihtsalt tahab seda maja saada. Muud ei midagi. Ta ei tea rohkem, kui meie teame … Jah, see raha laekus. Tänan teid, señor, ma ei vea teid alt.”

      Kolmas peatükk

      Päevasel ajal tegi Cari Mora mitmesuguseid tööotsi. Talle endale meeldis töö Pelican Harbori linnujaamas, kus loomaarstid ja teised vabatahtlikud linde ja väikesi loomi elule turgutasid. Ta hoidis korras protseduuriruumi ning steriliseeris tööpäeva lõpus instrumente. Mõnikord toitlustas ta koos täditütrega jaama korraldatavatel laevaekskursioonidel osalejaid.

      Cari läks alati varakult kohale, et võimaluse korral loomadega töötada. Linnujaam varustas teda roheliste pükste ja pluusiga ning ta armastas neid kanda, sest tundis ennast nendes meedikuna.

      Loomaarstid olid õppinud Carit usaldama, kuna ta oli osavate kätega ja lindudega tegeldes hoolas, ning täna õmbles ta doktor Blanco jälgimise all kinni valge pelikani nokapauna, mida õngekonks oli vigastanud. Nokapauna parandamine on peen töö ja seda tuleb teha gaasiga tuimastatud linnu pauna kihte ükshaaval kokku õmmeldes.

      See oli rahulik ja kütkestav tegevus. Erines vägagi tema kogemustest lapsepõlves, mil ta sulges sõdurite haavu välitingimustes kiirete üleäärepistete või žguti või sidemega, mis kattis kinni haigutava rinnahaava, sageli haava käega kinni surudes sellal, kui ta ise hammastega rõhksideme pakendit avas.

      Päeva lõpus magas pelikan ennast välja ühes tervenemispuuris, doktor Blanco ja teised olid aga koju läinud.

      Cari võttis sügavkülmast sulama ühe maheroti, seadis korda protseduuriruumi ning vahetas õues olevates lennupuurides ja aedikutes vett.

      Kui ta oli toaga ühele poole jõudnud ja instrumendid steriliseerinud, avas ta endale tamarindiga kokakoola ning viis sulanud roti välja traatvõrest aedikute ja lennupuuride juurde.

      Ameerika kassikakk istus oma puuri tagumises nurgas kõrgel õrrel. Cari asetas rotikorjuse läbi võre kitsale riiulile. Ta pani silmad kinni ja püüdis kuulda kaku tulekut enne, kui temast puhub üle linnu vägevate tiibade tekitatud tuuleõhk. Suur lind aga ei laskunudki riiulile, vaid näpsas sööda ühe oma X-kujulise jala küüniste vahele ja naasis hääletult õrrele, kus ajas noka ja kurgu jahmatava panevalt laiali ning neelas roti üheainsa mulksatusega alla.

      See ameerika kassikakk oli linnujaama püsielanik. Teda ei olnud enam võimalik vabadusse lasta, sest ta oli elektrijuhtmetesse lennates ühest silmast ilma jäänud ega saanud jahti pidada, kuid lennata oskas ta väga hästi. Kakk oli populaarne külaline linna koolides, kus ta talus loodusteemalistel vestlustel sadade koolilaste uurivaid pilke ning pani vahel loengu ajal oma üheainsa suure silma kinni ja tukastas.

      Cari istus seljaga traatvõrele toetudes ümberpööratud ämbril, teiselt poolt vahekäiku aga silmitses teda pingsalt suula, kes paranes varvaste vahele saadud lõikehaavast. Cari oli sulgenud haava veatult tiheda õmblusega, mida loomaarstid olid talle õpetanud.

      Lähedases jahisadamas süttisid laevukestel tuled ja mõnulevad paarikesed valmistasid kambüüsis süüa.

      Sõja laps Caridad Mora tahtis saada loomaarstiks. Ta oli elanud Ühendriikides üheksa aastat ajutiselt kaitstud isiku staatuse najal, mille võimude vihahoog võis praeguses pahuras õhkkonnas suvalisel ajal tühistada.

      Ta oli saanud sisserändajate karmikäelisele kohtlemisele eelnenud aastatel diplomi, mis vastas üldjoontes keskkooli lõputunnistusele. Lisaks sellele hankis ta kuuenädalase lühikursuse ja oma tähelepanuväärse elukogemuse toel vaikselt ka kodupõetaja litsentsi. Aga edasiõppimiseks oleksid tal pidanud olema ette näidata praegustest paremad dokumendid. Migra – immigratsiooni- ja tollipolitsei – on lakkamatult valvel.

      Ta sõitis lühikese troopikavideviku ajal bussiga tagasi suurde laheäärsesse majja. Kui ta kohale jõudis, oli väljas peaaegu pime ja palmipuud näisid viimase ehavalguse taustal juba mustana.

      Ta istus veidi aega vee ääres. Lahelt puhuv tuul oli täna õhtul täis vaime: noori mehi, naisi ja lapsi, kes olid tema käte vahel elanud või surnud, kui ta püüdis peatada verejooksu nende haavadest, kes olid võidelnud, et hingata ja elada, või olid oma tõmblused tõmmelnud ja lõdvaks jäänud.

      Mõnel teisel õhtul paitas tuul teda leebelt nagu mälestus suudlusest, nägu riivavatest ripsmetest ja kaela paitavast mõnusast hingeõhust.

      Mõnikord tulvas tuulest üht. mõnikord teist, aga alati oli see millestki pakil.

      Cari istus õues ja kuulas konni, kui paljud silmad teda lootoslille tiigist jälgisid. Ta vaatas sissepääsuava kakumajakeses, mille ta oli ise puust kastist teinud. Ühtki nägu ei ilmunud sealt veel nähtavale. Puukonnad piiksusid.

      Ta vilistas andi näpprästa laulu. Ükski lind ei vastanud. Ta tundis sees kerget tühjust, kui läks majja päeva sellel raskel hetkel, mil tuleb süüa üksinda.

      Maja oli kuulunud Pablo Escobarile, kes ei elanud siin siiski kunagi. Need inimesed, kes teda tundsid, olid arvamusel, et ta ostis maja oma perekonna tarbeks juhuks, kui ta kunagi Ühendriikidele välja antakse.

      Pärast Escobari surma oli maja ühtelugu õigusasutuste vahet käinud. Aastate jooksul oli see kuulunud tervele sarjale elumeestele, narridele ja kinnisvaraärimeestele – need oli suure riski peale välja läinud spekulandid, kes ostsid maja kohtult ja hoidsid mõnda aega enda omandis seni, kuni nende õnn siia- või sinnapoole pöördus. Maja oli senimaani täis nende veidrusi filmirekvisiitide, koletisekujude ning igasuguste kallale kargavate ja kinni kahmavate asjanduste näol. Siin oli rõivamannekeene, filmiplakateid, muusikaautomaate, õudusfilmide rekvisiite, seksimise hõlbustamiseks loodud mööbliesemeid. Elutoas seisis omaaegne Sing Singi vanglast pärit elektritool, millega oli surmatud kõigest kolm inimest ja mille voolutugevust oli viimati reguleerinud Thomas Edison.

      Lambid süttisid ja kustusid majas üksteise järel, kui Cari mannekeenide, küürutavate filmikoletiste ja planeet Zorni tulnukate seitsmeteistkümne jala kõrguse ema vahel edasi liikus, et jõuda trepi ülemise otsa juures asuvasse omaenda magamistuppa. Viimasena läks pimedaks tema toa lamp.

      Neljas peatükk

      Olles Felixi võtme kätte enda saanud, võis Hans-Peter Schneider nüüd hiilida sinna Miami Beachi majja, ja seda ta tahtiski teha. Ta võis hiilida majja sellal, kui too isuäratav Cari Mora nimeline plika ülakorrusel tudub.

      Hans-Peter viibis oma elupaigas, mis asus ühes sildita laohoones Biscayne’i lahe ääres North Miami Beachis vana Thunderboat Alley lähedal, ja tema must kaater oli seotud lao kõrval paiknevas paadikuuris kai külge. Ta istus ihualasti oma keraamiliste plaatidega kaetud duširuumi keskel järil ja laskis seintes olevatest ohtratest avadest purskaval veel ennast igast küljest nüpeldada. Ta laulis oma saksa aktsendiga: „Laulan vihma käes, kuid vaevalt seda näen … See on vallatu tunne, sest rõõ-õõmus on päev.”

      Ta nägi enda peegeldust oma vedelkrematsioonimasina klaasist seinal – ta lahustas seal parajasti toda tüdrukut Karlat, kellest ei saanud päris hästi asja.

      Hans-Peteri peegelpilt nägi klaasile kogunevas udupiserdi-ses välja nagu dagerrotüüp. Ta võttis sisse Rodini skulptuuri „Mõtleja” poosi ja jälgis ennast silmanurgast. Ühtaegu auruga levis õhus kerget leeliselõhna.