Asendusnaine. Michelle Reid

pärlitega kaunistatud ridiküli kätte haarates ja ukse poole suundudes.

      Nad olid kohtunud vaid korra, enne kui Lizzy Milanosse tuli, mitu kuud tagasi Londonis õhtusöögil, mille Bianca vanemad oli korraldanud, et tutvustada tulevast väimeest oma inglise sõpradele. Luc oli olnud Lizzy jaoks säärane vapustus, et tema pilk eksles pidevalt mehe poole. Too oli nii erinev mehetüübist, kes Lizzy arvates Biancale oleks meeldima pidanud.

      “Mis sa arvad?” küsis Bianca temalt.

      “Heidutav,” vastas Lizzy, sest tol õhtul tabas see ärev värin teda esimest korda. “Ta hirmutab mind kohutavalt.”

      Bianca ainult naeris, aga ta naeris tookord kõige peale. Õnnelik – taas armunud – pea pilvedes. “Sa harjud temaga, Lizzy,” lubas ta. “Kui sa teda tundma õpid, pole ta sugugi nii heidutav.”

      Tahad kihla vedada?

      Nende järgmine kohtumine oli toimunud nädal tagasi, meenutas Lizzy liftinuppu vajutades. Mees oli tulnud hotelli Biancat otsima ja näinud fuajees Lizzyt, kes oli äsja Milanosse saabunud. Mees oli tema juurde astunud – loomulikult, sest tal olid ju laitmatud kombed. Ja ometi oli Lizzyt tabanud järjekordne värin.

      Luc oli olnud vihane, et Bianca Lizzyle lennujaama vastu ei läinud. Lizzy oli näinud raevu tema kenal tumedal näol vahetult enne seda, kui mees selle maha suruda jõudis. Kui Lizzy kiirustas ütlema, et ta polnud oodanudki, et talle vastu tullakse, oli mehe sensuaalne suu tõmbunud kõnekaks pahaseks kriipsuks.

      Mees oli vaoshoitud ja harjunud inimesi käsutama ning oli võtnud enda ülesandeks Lizzy saabumist korraldada, hoolitsedes selle eest, et naisel oleks kena sviit, ja läinud koguni nii kaugele, et saatis Lizzy üles, et tuba oma silmaga üle vaadata.

      Järgmine värin tabas Lizzyt leegitseva noolena hetkel, kui mees pani käe tema seljale, et ta viisakalt liftist välja juhatada. Ta jõnksatas mehest kähku eemale ja tundis otsekohe end seetõttu narrina. Mees heitis talle rahuliku pilgu, lasi käel alla vajuda ega öelnud õnneks midagi.

      Nüüd ootas Lizzy sedasama lifti, et sõita alla hotelli poolkorrusele, kus nad pidid enne lahkumist dringi tegema. Ja ehkki ta oli vältinud Luc De Santist terve nädala nagu katku, oli tal kriipiv tunne, et sel õhtul see ei õnnestu. Rahvast oli liiga vähe ja La Scala loožid liiga intiimsed. Tema ainus lootus oli sokutada end mehest erinevasse looži.

      Lifti kõrval seinal oli peegel ja Lizzy koondas tähelepanu sellele, lükates üksiku loki laubalt kõrvale. See vajus kangekaelselt tagasi. Ta poleks pidanud juukseid üles sättima, sest need ei kuulanud nagunii sõna. Aga juuste läikivate keerdudena õlgadele jätmine oli muutnud näo liiga kahvatuks ja hallikasrohelised silmad liiga suureks.

      Nagu ehmunud jänes, mõtles Lizzy, krimpsutas nina ja sikutas üksikut lokki, mis taas oma kohale vetrus.

      Ja muidugi pidid liftiuksed just sel hetkel avanema ning seal seisis tähtis mees ise. Nende pilgud põrkusid hetkeks. Teadmine, et mees tabas ta endale peeglis nägusid tegemast, pani Lizzy punastama.

      “Oh,” ütles ta, suutmata hämmeldust varjata. “Kas sina peatud ka siin? Ma ei teadnudki.”

      Luci ebatavalistes kullakarva silmades välgatas korraks lõbusus. “Tere õhtust, Elizabeth.” Ta kasutas alati seda nime, rääkides madala, veidi meloodilise itaalia aktsendiga. “Kas tuled lifti?”

      Tuled lifti – pagan võtaks, mõtles Lizzy, libistades pilgu üle mehe. Tollel oli seljas klassikaline must siidist õhtuülikond ning ta nõjatus hooletult vastu lifti tagaseina, mis oleks pidanud tema heidutavat pikkust ja rõhuvat olekut veidi mahendama, aga seda ei juhtunud.

      Mõte mehega samasse lifti astumisele mõjus Lizzy jalgadele kummaliselt. Ta sundis end liigutama, suutis mehele kangelt naeratada ja pööras talle selja, kui uksed sulgusid.

      Nad sõitsid vaikides. Lizzy tundis endal mehe pilku. Ärevus sundis teda alahuulde hammustama.

      “Sa näed täna väga kaunis välja,” sõnas mees vaikselt.

      Lizzy pidi sisemise võpatuse maha suruma. Ta teadis, milline ta välja näeb ja millisena mees teda näeb – vaene parim sõber topituna kleiti, mida tema kihlatu kandis paar kuud tagasi Londoni peol.

      “Ei näe,” vastas Lizzy seetõttu napilt.

      Ta tundis kergendust, kui liftiuksed avanesid elegantsesse poolkorruse baari, astus välja, tajus seljal taas mehe kätt ning tardus seekord paigale.

      See polnud õiglane. Miks ta pidi mehe läheduses alati nii käituma?

      “Kas lähme?” küsis mees häirimatult.

      Lizzy sundis end liikuma, tajudes teravalt, et mehe käsi püsis endiselt tema seljal, nagu õrritades naist tema reaktsiooni pärast. Esimene inimene, keda Lizzy märkas, oli Bianca ema, kes nägi säravate teemantidega ja mustas kleidis vapustav välja.

      “Oh, seal sa oledki, Lizzy,” ütles ta ja kiirustas nende poole murelikul ilmel, mis ähvardas rikkuda tema ideaalse jumestuse.

      “Luciano,” tervitas ta meest, libistas pilgu ettevaatlikult üle tulevase väimehe näo ja pöördus seejärel taas Lizzy poole. “Ma pean sinuga korraks rääkima, cara,” lausus ta.

      “Loomulikult.” Lizzy naeratas, kasutades otsekohe leebemat tooni. Selle väikese elegantse naise närviline loomus sundis teda kõige pärast muretsema ja üldjuhul oli see seotud tema ilusa tütrega. “Mida Bianca nüüd teinud on?” küsis Lizzy.

      See oli mõeldud naljana, aga alles siis, kui tema taga seisev mees tähendas rahulikult: “Loodetavasti mitte midagi,” taipas ta, et oli seda öelnud mehe kuuldes.

      Sofia Moreno kahvatas. Lizzy asus kohe Bianca mamma’t kaitsma, sest oli juba varem märganud, et Sofia ei tunne end Luci juuresolekul vabalt.

      “See oli nali,” ütles ta teravalt, liiga teravalt, tajudes tema taga seisva mehe ootamatut kangestumist ja enda värinat, mis mööda selgroogu alla jooksis, kogunedes kohta, kus mees kätt kergelt tema selja vastas hoidis.

      Järgmisel hetkel kummardus mees tema kõrvalt Sofia põski suudlema. Mehe lihaselise keha soojuse ja Sofia hapra kogu vahel seistes tundis Lizzy süümepiinu, sest mehe leebe žest oli ilmselgelt mõeldud tulevase ämma nõrku närve rahustama.

      “Jätan teid nüüd... salajuttu ajama,” ümises mees siis ja tema käsi libises Lizzy seljalt ära.

      Ta läks baari poole sõpru tervitama ning tema nõtke elegantne kõnnak köitis tahtmatult Lizzy pilku.

      “Lizzy, sa pead ütlema, mis Biancal viga on,” alustas Sofia Moreno ning Lizzy pööras pea silmi pilgutades Lucist ära sõbranna ema poole. “Ta käitub kummaliselt ja ütleb mulle ainult inetusi. Ta peaks praegu olema Luciano kõrval külalisi tervitamas, aga kui ma pärast seda, kui olin sinu uksele koputanud, tema sviiti läksin, polnud ta isegi riides!”

      “Tal oli lõunaajal peavalu ja ta läks oma tuppa puhkama,” meenutas Lizzy kulmu kortsutades. “Võib-olla jäi ta magama.”

      “See selgitaks segamini voodit,” sõnas Bianca ema pingutatud toonil, “seda, miks ta ise nii korratu välimusega oli ja seda, miks ta mulle peale hüppas!”

      “Las ta kogub end veel mõne minuti,” soovitas Lizzy rahustavalt. “Kui ta ka siis pole välja ilmunud, lähen üles ja teen talle tuule alla.”

      “Tema sellises tujus olles julgedki teda tagant torkida ainult sina, cara,” lausus Bianca ema häiritult.

      Aga mitte Bianca kihlatu? mõtles Lizzy mõrult, torkas käe proua Moreno käevangu ja juhatas ta tagasi külaliste juurde. Mõni hetk hiljem tervitas teda sõbralikult Bianca isa Giorgio ja teda tutvustati ka Bianca nõole, keda Lizzy polnud varem näinud.

      Vito Moreno oli temaga umbes ühevanune, õnnistatud Morenode hea tõmmu välimuse ja naeruste siniste silmadega. “Sina oled siis Elizabeth,” tähendas mees. “Olen sinust palju kuulnud sellest saadik, kui täna kohale jõudsin.”