1343. Vaskuks ja vikaaria Lohult. Uku Masing

valetab ja loomult valetab, selle kohta esitan mõned vähetuttavad olmad. Kui Goswin von Ascheberg on uputanud Riia peapiiskopkonna saadikud teel Rooma,⁴ siis kirjutab Saksa ordu kõrgmeister Liivimaa ordumeistrile, avaldades soovi, et ta orduprokuraatorile „als von euch selbens in eyme besundirn vorsweigen schrebet in den hoff dem herren unsirs ordens procuratori, wi der voith von Dorbyn in Lyfflant hette etliche lute offgehalden und getotet durch sache, die her villeichte wedir etliche derselben hatte“.⁵ Ordu säärases diplomaatias on eriti see mittemiskiks kohustav „villeichte“ ülitavaline. Ordumeister kirjutab ning lisab, et „Werde der Vorwurf erhoben, dass die Gesandten der Prälaten verhindert würden das Land zu verlassen, so seien etwa vorgekommene Belästigungen damit zu erklären, dass keine Pferde ohne die Erlaubniss und Bescheinigung des Ordens ausgeführt werden dürften.“⁶ Esialgu on ka Goswin von Ascheberg tunnistanud küll, et ta saadikud mõrvas ilma ülemuste käsuta ja KORNERi järgi on ta koguni kirjalikult teatanud prelaatidele, et juhtunus süüdistatagu ainult teda.⁷ Ent saanud Utrechtile alluvas Dierenis komtuuriks, hakkab see „abetronnyger und ungehorsamer“, kellele ordu on hankinud absolutsiooni, ometi teavitama, et ta on mõrvanud „mit unsirm und unsir gebietiger rathe, wissen und volbort“ – nagu kurdab kõrgmeister.⁸ Kui nüüd selle mõrva kohta säilinuks ainult ordule sobiv andmestik, ainult HOENEKE taolisilt meestelt pärinevad teated, – mida peaks tegema ajaloolane? Teades ordu huvisid ning ta vaenu vaimulikega, ta peaks ütlema, et ordu teated on falsifikatsioon.⁹

      Baltisaksa ajaloolased on tavatsenud süü käänata just Goswin von Aschebergi peale ja seepärast see näide sobib ka ühe kaasprobleemi ilmestamiseks. Ordu kirjeldus ei eita olma, ei eita foogti süüdki, kuigi prokuraator Caspar Wandofen leiab, et õigem olnuks juhtunut üldse salata.¹⁰ On päris tõenäone, et Goswin von Ascheberg kirjutas prelaatidele sellise kirja, millest need ei saanud targaks. Kuid on täiesti kindel ka, et ta selle kirja kirjutas ordu võimusnike käsul.¹¹

      Kuid mitte üksnes sääraseid, vaid ordu nõutab pabereid isegi labaste valede olmastamiseks, kui nende varal konstrueeritud sündmus kuidagi paistab tõhuvat. Prokuraator Wandofen ja orduvend dr. Johann Menchen on paavstile luisanud, et siis, kui ta Saare-Lääne piiskopi Kubanti¹² läkitab tagasi ta piiskopkonda, juhtub midagi kole-kohutavat. Hansa mereröövel Bartholomaeus Voet teatanud ordumeistrile, et ta selle katastroofi toimumisel ei kahjusta ainult Kubanti alasid, vaid ka ordumeistri omi, kelle süüks loeb Kubanti pääsemise Liivimaale. Paraku, sellist kirja ei eksisteeri, kuid, et mitte kaotada oma nägu paavsti ees, leiab Menchen, et „darumme is des noyt, das men esulge breve haben moge van Bartholomeus“.¹³ Jalgade hankimises valele unustatakse kõik sellest johtuvad ebameeldivused. Ei tule kummalgi ette, et siit järgneb ordumeistri sõbrutsemine vääritu mehega ning ta kujuteldamatu argus ja ühe mereröövli tunnistamine nii võimsaks, et temaga isegi paavst peaks arvestama. Kumbki ei mäleta enam, et aasta tagasi oldi paavsti ees õigustatud Kubanti kantside ülevõtmist ordu poolt selle kartusega, et neid puudulikult ehitatud kantse mereröövlid “villeychte ynnemen wolden und hetten sy vorterbit“.¹⁴ Unustatakse seletamata seegi, miks Voet siis peaks nii väga vihkama Kubanti ega tulda mõttele, et röövli vimm piiskopi vastu võiks rääkida piiskopi kasuks. Ollakse nähtavasti veendunud, et kõrilõikajad on õigeimad inimesed maailmas, sest ise kuulutakse sessesamasse kategooriasse. Sellised veakesed on falsifikaatoreile paratamatud ja – mida naiivsem vale, seda rohkem ta toodab sääraseid eksimusi.

      Kuid vähe sellest, et ordu hangib pabereid oma väljamõeldiste reaalistamiseks – lugu Voet’iga pole ainus –, vähe sellest, et ta nõutab pabereid oma tegude paigutamiseks soovitavasse valgusesse, vahetevahel ta organiseerib “avaliku arvamuse” kujundamist päris robustse otsekohesusega. Kui Riia kapiitel on lükanud endalt orduikke, siis rakendatakse kohemaid mitmed Lääne-Euroopa avalikkuse tegelased paavstile haletsema, milline hirmus saatus nüüd kirikut ning kristlust ootab Liivimaal – muidugi mainimata, et seda õudset saatust valmistab just pöörases vihas raevutsev ordu –, ja kui vajalik, õigupoolest täiesti möödapääsmatu hädavajalikkus on Riia peapiiskopkond ühendada orduga. Nõnda kirjutavad: keiser Sigismund,¹⁵ Kölni peapiiskop Dietrich,¹⁶ Rheini pfaltskrahv ja Baieri hertsog Ludwig,¹⁷ Trieri peapiiskop Otto,¹⁸ Rheini pfaltskrahvid ja Baieri hertsogid Ernst ja Wilhelm¹⁹ ning nende autoriteet ja hulk peab avaldama Roomas soovitavat mõju. Kui Roomas saab teatavaks, et Kubant kavatseb ordut süüdistada Preisi kirikute survamises, siis Caspar Wandofen soovitab otsemaid kõrgmeistrile, et selle süüdistuse vastu “müssten Adressen von einigen Bischöfen und Capiteln, womöglich auch aus Livland, an Papst und Cardinäle beschafft werden, in denen dem widersprochen würde.“²⁰ Sellised tellimise peale saadud tõendid, et ordu on “eeskujulikku ja väga hea käitumisega” poiss, on paratamatult oma sõnastuselt naiivsed ja püüd rahuldada tellija käskivat soovi hakkab kaugelseisjale otsemaid kõrvu. Näiteks võib tuua kas või selle tõendi hea ülalpidamise kohta, mille ordu 13. mail 1373 on võtnud Tallinna raelt.²¹ Selles koguni üteldakse, et mõned üleannetud on katsunud paikest ordut laimata paavsti ees ja levitanud talle vähesõbralikke kuuldusi, nende hulgas nähtavasti ka midagi tema käitumise kohta 1343. aastal.

      Need on ainult mõned näited ordu sellest käitumisest, mis mu meelest on väga selgelt avaldunud Harju ja Viru anneksioonis 1343. aastal ning sellest kirjutamisel. Nad annavad mu arvates piisava aluse väita, et HOENEKE ei räägi tõtt ning, et Harju ja Viru omandamine oli ordule elulise tähtsusega, siis koguni õigusega ütelda, et HOENEKE teadlikult valetab. Taolisil puhkudel, kui on mängus mingisugused isiklikud huvid, ei ole tollal seda teinud ju ainult ordu, vaid vaimulikudki. Oma primaadi ja mõnede muude õiguste tõestamiseks on Kuramaa piiskop lasknud koostada „Libellus gestorum’i”,²² mille sisu tunnistavad rahvapärimusele vastavaks vähemalt kuus tunnistajat, mille järgi on maalitud Pilteni lossi kolm esimest Kuramaa piiskoppi – Ernemordus, Hermannus, Engelbertus – kes peavad olema valitsenud aastail 1161/2–1197/8 ja seega tagama piiskopkonnale vanemuse ja auväärsemuse Riia omast. Selge on samuti, et vaimulikke survati ja sageli sunniti neid tõendama seda, mida nad hiljem eitasid. Nii näiteks ei saa iial selgeks, milline osa oli Riia peapiiskopil ühenduses kõrgmeister Heinrich von Plaueni tagandamisega. 17. septembril 1413 annab ta koos mõnede võhikutega tõendi, et kõrgmeister ei ole ise algatanud sõda Poolamaaga.²³ Kuid hiljem on kaks kaastõendajat hakanud rääkima, et just tema on süüdi kõrgmeistri tagandamises ning uus kõrgmeister peab andma Riia peapiiskopile tõendi, et ta pole kuidagi seda langust soodustanud.²⁴

      Väidan siis HOENEKE kirjutanud ainult näitamaks, millisest kohutavast katastroofist ainuüksi ordu abiga on pääsenud Liivimaa ja kristlus. Teisisõnu, tema on andnud tõendi eeskujuliku käitumise kohta iseendale. Seepärast ta võltsib ja vassib siis nii, et mul on lugeda piinlik ja häbi juba poisipõlvest saati. Häbi osalt seepärast, et üks inimene on julgenud pakkuda selliseid naiivsusi tõestijuhtunuiks; osalt aga seepärast, et ajaloolased on mestanud neist muinasjuttudest pragmaatilisi järeldusi, sõnastades teisiti HOENEKE takerdumisi või ordu häbematusi.

      “Siis