Elu presidendi kõrval. Naina Jeltsina

      Meid ei päästnud näljast mitte ainult oma aiamaa, vaid ka Titovka sugulaste abi. Nii ema kui ka isa vanematel oli oma majapidamine – lehmad, lambad, kanad. No muidugi ka juurvilja- aiad, kus ei kasvatatud ainult köögivilju, vaid ka nisu, rukist, hirssi. Titovkas elasid üldse kõik kuidagi ühtmoodi hästi. Kuigi kolhoosnikud andsid sõja ajal suure osa toiduainetest riigile, jäi midagi peredelegi. Kui me pärast suvist koolivaheaega Jembisse tagasi tulime, anti meile kaasa hirssi ja jahu – veidike, nii palju, kui jaksasime kanda.

      1943. aasta suvel andis vanaisa Aljoša meile lehma jaoks raha. Lehm elas meiega aasta või natuke kauem, tänu temale oli laste jaoks piim pidevalt majas. Aga ükskord „viidi“, nagu ema ütles, lehm ära. Hoidsime teda kodu lähedal ühes lagunenud kuuris, mille ust avada polnud kuigi raske. Kes „viis“ – me ei teadnud. Räägiti pagulastest-tšetšeenidest. Võib-olla võtsid rääkijad asjata patu hingele. Tšetšeene ei olnud Jembis teab kui palju, pigem nad torkasid silma – kandsid suuri karusnahkseid mütse (neid nimetati „tšetšenkadeks“). Tšetšeene oli hale vaadata – kõhnad, igavesti näljased, elasid ajutistes, käepärasest materjalist kokku klopsitud majakestes. Kohalikud elanikud toitsid neid – eriti kui valmisid arbuusid, melonid, kõrvitsad. Mäletan, isa sortis meie keldri juures kartuleid, tema juurde tuli tšetšeen, palus abi.… Isa kallas kartuleid tema suurde riidest kotti. Tšetšeene Jembis peljati, isegi lapsi hirmutati nendega, kuid rohkem haletseti. Ega solvatud. Ma muidugi ei mõistnud, kust nad Kasahstani ilmusid. Tšetšeenid olid lihtsalt osa meie elust. 1944. aasta küüditamistest kuulsin ma siis, kui olin juba päris täiskasvanu.

      … Meile oli neil aastail vist ainsaks maiuspalaks piimapulber – see sarnanes suurele valgele kakule. Kasahhid müüsid pulbrit jaamas. Kui meil raha ei olnud, murdsid nad meile tasuta tükikesi. Piimapulbrit sai pudistada ja kaua-kaua mäluda – selle maitse oli magusapoolne. Me olime valmis iga päev jaama selle järele jooksma. Mina, nii nagu vist kõik lapsed, armastasin magusat. Mäletan siiani ema kukekommide ja piimas keedetud suhkru maitset. Nendel aastatel ei olnud peensuhkrut – ainult suures tükis peasuhkur, mida isa väga osavalt noaga purustas, tulid ühesuurused kuubikud. Aga minu koduküla Titovka külapoes müüdi ainult üht sorti kompvekke – värvilisi padjakomme, mingeid muid maiustusi seal ei olnud.

      Kui raske sõja-aastate olme ka ei olnud, lapse mällu jäi ka rõõmsaid pildikesi.

      Kevadel õitsesid Žemi jõe taga tulbid. Maastik oli seal liigendatud: künkad vaheldusid põldudega. Tulbid muutsid need värvilisteks vaipadeks – alguses valged, pärast kollased, edasi punased. Räägiti, et kuskil kasvasid mustad tulbid – mina neid ei näinudki. Huvitav, et värvid ei segunenud kunagi. Me korjasime sületäied neid stepililli (millegipärast peeti neid põllulilledeks), tõime koju, jaotasime naabritele. Vaase tollal ei olnud – panime purkidesse, pottidesse, mannergutesse. Kaua need ei seisnud, võib-olla sellepärast, et vesi, mida tihti vahetati, oli jääkülm – seda võeti pumbast. Kord rääkisin nendest lapsepõlve mälestustest SRܲ riikide juhtide kohtumisel, mis toimus meie juures presidendi residentsis. Pärast seda õnnitlesid Nursultan Äbišulõ Nazarbajev³ ja Leonid Danilovitš Kutšma⁴ mind korduvalt sünnipäeval hiigelsuurte tulbikorvidega.

      1945. aasta alguses viidi isa üle teenima Orenburgi. Vanemad väiksematega – Roza ja Toljaga – sõitsid ära, aga meid Ljonjaga jätsid õppeaasta lõpuni naabritädi hoole alla. Mäletan, kuidas ema tahtis ära sõites kaasa võtta lemmiktoalilled – kaks roosi ja kummipuu. Roosid olid nii suured, et need tuli Jembisse jätta, aga kummipuu topiti siiski kaubavagunisse.

      Meie elasime üheksa-aastase Ljonjaga kahes pooltühjas kardinateta toas, ilma ema ja isata. Naabrivanaema tegi meile süüa, pesi riideid, triikis. Ta oli meile ammu pereliikmeks saanud ja vanemad jätsid meid Ljonjaga rahulikult tema hoolde.

      1945. aasta 9. maid ei tähistatud Jembis sugugi nii nagu Moskvas – ei olnud saluute ega öiseid pidutsemisi. Aga pidupäeva oli siiski tunda. Meie maja lähedal asusid suured veereservuaarid. Et vesi suvel üle ei kuumeneks ega talvel jäätuks, olid need kaetud mullaga ja nägid välja nagu väiksed künkad. Päeval, kui võitu tähistati, laoti nende peale lauad – saadi tribüün, millele esinejad tõusid. Aga ümberringi oli palju inimesi, nad kallistasid, käratsesid, rõõmustasid. Mulle tundub, et olid ka valjuhääldajad, kust kostis muusikat. Ühise pidupäeva tunnet mäletan hästi. Päevad möödusid, õppeaasta lähenes lõpule. Meie Ljonjaga ootasime, et kohe-kohe tulevad vanemad meile järele. Ma ei suuda siiani rahulikult meenutada seda, mis juhtus nendel maipäevadel, kuigi möödas on juba üle 70 aasta.

      Poisid korjasid Jembis loomade luid, suuri konte, puurisid nendesse augud, täitsid augud seatinaga – saadi rasked löögikuulid, „asõtškad“. Nendega mängiti mingite oma reeglite järgi. Seatina võis sulatada ainult tulistel sütel. Vanemad lastele muidugi sütt ei andnud. Poisikesed korjasid seda raudtee pöörde- tupikus, kus vedureid manööverdati.

      Kord läks ka Ljonja koos vanemate kaaslastega söe järele. Nagu ma pärast täiskasvanute jutust aru sain, nägi ta veduri taga relssidel söetükke ja otsustas need kätte saada. Just sel ajal andis masinist vile, vend ilmselt arvas, et vedur sõidab edasi, ja ronis kiiresti relssidele, et esimesena söeni ulatuda. Aga masinist ei näinud teda, pani sisse tagasikäigu … Leonid hukkus silmapilkselt.

      Kuulsin juhtunust naabritelt. See oli kõigi jaoks suur õnnetus. Masinist elas naabertrepikojas, me käisime perekonniti läbi. Orenburgist kohale kutsutud ema oli hirmsas seisundis. Isa saabus veidi hiljem ja püüdis teda toetada, kuidas suutis. Selsamal mäekesel, kus just äsja võitu tähistati, seisis nüüd taburettidel väike kirst ja ema, emmates seda kätega, nuttis suure häälega. Palju aastaid käisid isa ja ema, mõnikord ka isa üksinda Jembisse Ljonja haual.

      Aeg möödus, aga ema ei suutnud kuidagi õnnetusest üle saada. Ta nuttis kogu aeg vaikselt. Ma märkasin, et pisarad voolasid ta põski mööda, ükskõik, mida ta ka tegi – keetis lõunasööki, pesi pesu või õmbles. Ta hakkas toibuma alles siis, kui sündis Volodja – oli 1947. aasta. Oli vaja ennast kätte võtta – noorem vend tuli ilmale, kui Tolja ei olnud veel kolmeseks saanud. Meie peres oli jälle neli last.

      ***

      1947. aasta suvi oli esimene, kui ma ei sõitnud Titovkasse. Ema ei lasknud mind: vennad olid päris väiksed, teda oli vaja abistada, aga mina olin siiski juba viieteistaastane.

      Enne seda aga, nii kaua kui ma ennast mäletan, veetsime emaga igal suvel paar nädalat sugulaste juures maal. Tõsi, 1945. ja 1946. aastal tõi ema mind Titovkasse, aga ise läks tagasi linna. Mina jäin ju sinna terveks suveks. Küla oli väga ilus – mingi pehme iluga – ja küllalt suur, jaotatud kolhoosi kolme brigaadi peale. Minu vanaemad-vanaisad olid teises brigaadis.

      … Ärkasid hommikul: aknaluugid olid kinni, pime, aga läbi pragude tungisid eredad päikesekiired. Kuid oli veel vara – kuulsin, kuidas kuked kirevad. Vanaema Motja või Domaša hääl: „Ärkasid, latselatseke?“ Ma ööbisin nende juures kordamööda, ühe öö ema, teise isa vanemate majas. Vanaemad panid väga pahaks, kui ma järjekorda rikkusin.

      Kui hommikusöögiks valmistati kooke, jooksin keldrisse. Kelder kaeti nahaga, et paremini säilitada varakevadel valmis pandud jääd. Titovkas keldreid ei lukustatud. Jääkeldris hoiti piima, koort, kohupiima … Vahel oli siin ka liha: lambaid veristasid kõik sugulased kordamööda, jaotasid kohe paari maja vahel ära. Keldris pistsin sõrme igasse potti ja maitsesin, kus on rõõsk koor. Tulin potiga tuppa tagasi. Kohupiim, hapukoor ja rõõsk koor olid alati laual. Kogu toit valmistati Vene ahjus pruunides savipottides. Kui pärmipannkooke või pliine üle jäi, valas vanaema need hapukoorega üle ja pani ahju hauduma – tulid välja uutmoodi koogid. Neid lõigati pärast noaga nagu pirukat. Ma teen siiamaani nii ja tütred, kuigi püüavad rasvast mitte süüa, sellest maatoidust keelduda ei suuda.

      „Kas te tõesti teete ka praegu ise süüa?“

      „Tihti. Meil oli Borissiga alati selline traditsioon – pühapäevased perelõunad. Kui teda enam ei olnud, jätkasin mina kõigi kokku kogumist. Kui ilm lubab – suure Vene