Elu presidendi kõrval. Naina Jeltsina

tantsuõhtutel vastu puškinliku parafraseeritud reaga: „Oo, vägilane, siin Naina läheb!“ Nii läkski: omade jaoks olen Naja või Naina, aga dokumentide järgi – Anastassia. Mulle meeldisid mõlemad nimed. Mu instituudiaegne sõbranna rääkis alles hiljuti, kuidas Boriss, näinud mu üliõpilaspiletit, ütles oma kursusekaaslastele: „Hakkame teda Nastjaks kutsuma …“ Ei tulnud välja. Olin juba kõigi jaoks Naja.

      Segadus nimega algas tööl. Sõidad töötõendiga komandeeringusse, sellel kirjas „Anastassia“, aga kolleegid kutsuvad Nainaks, algavad küsimused. Või tuleb tuppa instituudi pea-insener, pöördub minu poole „Anastassia Jossifovna“, aga mina ei reageeri. Üldiselt tüütas see mind ära ja kord, tulles kolleegiga komandeeringust, astusime sisse teele jäävasse perekonnaseisubüroosse (sattus olema sama, kus me 1956. aastal Borissiga registreerisime). Küsisin: „Kas saab passis nime muuta?“ Perekonnaseisubüroo töötaja muidugi tundis huvi, miks. „Mind on lapsest saati Nainaks kutsutud, aga Anastassiaga harjuda ma ei suuda.“ Tema imestas: „Selline ilus nimi – praegu pannakse kõigile Nastja nimeks …“ Noh, üldiselt ei osutunud asi keeruliseks. Kirjutasin avalduse, tõin dokumendid. Boriss oli komandeeringus. Näitasin mehele alles siis, kui uue passi sain. Ta ei reageerinud mitte kuidagi, ei lausunud sõnagi. Lihtsalt hiljem pöördus kaua aega minu poole kui „neiu“. Ei kutsunud mind ei Najaks ega Nainaks. Kui ta oleks siis palunud mul nimi Anastassia tagasi võtta, oleksin seda kõhklemata teinud. Aga ta ei palunud.

      „Kas Boriss Nikolajevitšile meeldis tegelikult nimi Anastassia rohkem kui Naina?

      „Varem ta sellest ei rääkinud, aga viimastel aastatel meenutas kuidagi kahjutundega, et ma nime muutsin. Nimi Anastassia meeldis talle tegelikult küll väga. „Miks sa sellest siis, kui ma dokumente vahetasin, vaikisid?“ küsisin ma temalt. Ta vastas: „Sa otsustasid nii.“ See oli üldse talle iseloomulik – ta oli väga taktitundeline inimene. Hiljem pöördusime veel korra selle teema juurde tagasi. Boriss tegi ootamatult lastele ettepaneku: „Hakkame ema Nastjaks kutsuma!“ Tõsi, kõik otsustasid, et nii ei tohi – kui juba kogu maailm tunneb mind kui Nainat … Millegipärast kerkis see teema ikka ja jälle üles. Kord, kui me puhkasime lõunas koos Tšernomõrdinitega, kutsusid Boriss ja Viktor Stepanovitš mind kogu õhtu Nastjaks. Teisel korral tegi Galina Pavlovna Višnevskaja ettepaneku mind topeltnimega kutsuda. Naersime.“

      „Kas te pole kunagi oma nimevahetust kahetsenud?“

      „Nimevahetus pole mulle kunagi probleemiks olnud. Kuigi mäletan, et Galina Višnevskajale ütlesin ma kunagi: „Vaat kui ma suren, las siis kirjutavad hauakivile „Naina-Anastassia“… Ikkagi tuleb välja, et elu möödus kahe nimega, need elasid minuga rahumeelselt koos.“

      Lapse mälu

      Isa töötas Orenburgi raudtee sõjaväestatud valveüksuses. Arvan, et see oli seotud sellega, et armeeteenistuses sattus ta raudtee- vägedesse. Teenistusest vabanenud, otsustas ta maalt linna kolida ja leidis töö seal, kus tema sõjaväekogemus kasuks tuli. Ta kandis peaaegu alati raudteelase vormi – (sõduri)vormipluusi ja kalifeesid. Tavakoolis lõpetas isa ainult kaheksa klassi. Üheksandas ja kümnendas käis ta õhtukoolis, kui oli juba täiskasvanu. Õppida meeldis talle kogu elu. Parteisse astus vara. Lõpetas parteikooli, õhtuse marksismi-leninismi ülikooli, sõitis mingitele kursustele Harkivisse. Kirjutas vigadeta.

      1934. aastal viidi ta üle Kasahstani – Šalkari linna, mis kuulus tollal Orenburgi raudtee alluvusse. Minu mälestused sellest ajast on üsna katkendlikud. Mida mäletan: Šalkarist lahkusime, kui olin seitsmeaastane. Ja ikkagi on mõni sündmus meie elust selles linnas mälus selgelt säilinud.

      Mäletan ääretut liiva, kuni horisondini, tugevat talvepakast ja kuiva kuuma suve. Liiv soojenes nii tugevalt, et meie, lapsed, küpsetasime selles mune. Puistasime toore muna peale kuuma liiva; kui liiv jahtus, tõstsime muna uude kohta ja katsime uuesti tulisega. Ja nii mitu korda, tulemusena sai muna süüa, kuigi valge jäi veidi poolpehme. Vahel peitsime mune üksteise eest, need tuli üles otsida. Nii oli see ühtaegu söök ja mäng.

      Või teine mälestus. Oli 1. mai, isa ja ema läksid kellelegi külla. Emal oli pikk gaassall, mis lehvis tuule käes. Sall oli hele, poolläbipaistev – ma ei olnud seda varem kunagi näinud. Ema ehtis ennast üldse harva – ei olnud eriti põhjust. Kui vanemad üle hulga aja valmistusid jälle külla minema, lunisin ma emalt selle salli välja, aga siduda seda nii nagu tema ma muidugi ei osanud. Lihtsalt mässisin end sellesse. Kaua ma vastu ei pidanud: oli nii kuum, et sall tuli ära võtta. Hiljem, kui ma Sverdlovskisse õppima sõitsin, andis ema selle salli mulle. Ma kandsin seda palju aastaid.

      Näe, mällu on jäänud episood, mille mõtte tabasin alles aastate pärast. Kord koristas isa töölt tulles seinalt portree, mis oli nähtavasti ajalehest välja lõigatud. Ta murdis selle neljaks, võttis seinalt oma vanemate foto ja peitis portree raami taguse papi alla. Ema küsis: mis juhtus? „Blücher on nüüd rahvavaenlane,“ vastas isa. Ja lisas fraasi, mida ma sõna-sõnalt ei mäleta, ainult mõtet – „aeg näitab“. Millegipärast ei tõmmanud ta Blücheri portreed katki, ei põletanud ära, ei visanud minema – peitis ära. Aastakümneid hiljem püüdsin seda portreed leida, palusin vennal vanad fotod üle vaadata. Isa vanemate raamitud pildi ta leidis, kuid selle tagant ei avastanud midagi.

      ***

      1939. aastal viidi isa üle Jembi¹ jaama – see on ka Kasahstanis, aga juba Orenburgile lähemal. Hakkasime elama kolmekorruselises majas, neid oli jaamas mitu. Meie omas elasid raudteelaste perekonnad. Saime kaks tuba kolmetoalisest korterist. Naabrinaine oli varem samuti raudteel töötanud, aga kui meie Embasse kolisime, oli ta juba pensionil. Minu, mu õe Roza ja vend Ljonja jaoks oli ta lihtsalt „vanaema“. Tegelikult asendaski ta meile vanaema – vaatas meie järele, kui ema ära läks, toitis … Tema abi läks eriti vaja 1944. aastal, kui meie perre sündis neljas laps – Tolja.

      Jembis läksin ma kooli. 1941. aasta leidis mind teises klassis. Isa tahtis rindele, aga ta jäeti tagalasse „bronni“. Raudtee oli strateegiline objekt, teenistus seal oli võrdsustatud sõjaväelisega. Isa oli sageli reisidel, saates kaubakoormaid. Tavaliselt sõitis ta ära päevaks-kaheks, aga ettenägematute raskuste või kontrollimiste tõttu tuli sageli viivitusi ette. Mõnikord ütles tagasi tulles: „Vagun avati.“ Varastati nähtavasti ka sõja-aastatel, kuigi selle eest olid väga karmid karistused. Mäletan, kuidas isa kordas tihti: „Kuidas nad küll ei karda …?“

      Meie loomulikult ei mõistnud kõiki sõjaõudusi, aga nägime oma vanemate silmades pidevat hirmu. Kõrvus kajasid isa sõnad „jälle anti linn käest …“. Kõik kartsid, et sakslased vallutavad Moskva. Viiendas klassis hakkasime saksa keelt õppima. Õpetaja oli, nagu ma nüüd mäletan, päritolult volgasakslane. Saksa keelt ei tahtnud me kategooriliselt õppida. Milleks meile keel, mida räägivad vaenlased?

      Millegipärast ei ole mul koolist üksikasjalikke mälestusi, kuigi õppisin selles esimesest viienda klassini. Mäletan peaaegu kõiki klassikaaslasi ainult eesnime järgi, perekonnanimesid ei ole mällu jäänud. Peale mu esimese kooliaegse sõbranna – Alja Kulagina. Tema vanemad olid evakueeritud Baltikumist. Hämmastav, et mul on meeles koha nimi, kus nad elasid – Zasulauks. Paljude aastate pärast selgitasin välja, et see on Riia eeslinn. Aga siis teadsin ainult, et Alja tuli kuskilt kaugelt, sakslaste okupeeritud territooriumilt. Veel mäletan Valja Korostõljovi vastasmajast. Vahel nägin teda aknal ja iga kord lootsin teda kohata, kui Aljale külla läksin. See oli mu esimene armumine – eemalt.

      Normaalseid vihikuid ei jätkunud, peaaegu kogu sõjaaja kirjutasime tükkideks lõigatud ja vihikuteks õmmeldud ajalehtedele – ridade vahele. Et kirjutatud tekst paremini näha oleks, tehti tint paksem – lisati sinna keemilise pliiatsi grafiitsüdamikku.

      Hiljem jutustas Boriss mulle palju hirmsast näljast Uuralites, kus tema pere sõja ajal elas. Tükk vintsket kliidega pooleks leiba jaotati kõigi peale ja juhtus, et teist toidukorda kogu päeva jooksul ei olnud. Meie elu oli muidugi kergem, sest meil oli kogu sõja oma aiamaa. Kasvatasime kartuleid, arbuuse, meloneid, kõrvitsaid. Kõrvitsaid ema talvel küpsetas. Nende