Kes kaotas Venemaa? Kuidas maailm astus uude külma sõtta. Peter Conradi

kus domineerisid venelased ja „venestunud“ ukrainlased, ka oli siin toetus kommunistlikule parteile tugevam.

      Kuna oht Gorbatšovi võimule kasvas, asus ta püüdma muuta Nõu­kogude Liitu niimoodi, et see rahuldanuks mõningaid autonoomiaga seonduvaid nõudmisi, ent säilitanuks „keskuse“ – ja rolli enda jaoks – Moskvas. Pärast mitmeid kuid kestnud läbirääkimisi jõuti lõpuks 23. aprillil 1991. aastal kokkuleppele, et Nõukogude Liit muudetakse Nõukogude Sõltumatute Vabariikide Liiduks, iseseisvate vabariikide föderatsiooniks, kel on ühine president, välis- ja sõjaline poliitika. Uuel moodustisel oli lisaboonus –

       see säilitas akronüümi NSVL. Kuus liiduvabariiki – Gruusia, Moldova, Armeenia ja kolm Balti riiki keeldusid ühinemast, kuid uue moodustise eduvõimalusi julgustas eelmisel kuul toimunud rahvaküsitlus, kus ülejäänud üheksa liiduvabariigi hääletajaist 76 protsenti otsust toetas. Ametlik uue liidulepingu allkirjastamise tseremoonia määrati 30. augustiks.

      Gorbatšov, kes oli eelnevatel kuudel vaheldumisi toetanud reformistide ja reaktsionääride seisukohti, protsessi käigus mõlemaid pooli teineteise vastu meelestades, võis nüüd rahuldust tunda faktist, et oli midagi kaosest päästnud. Ent juba hakkas tehing mõranema: kui 20. august lähenema hakkas, tabasid ukrainlasi kõhklused ja Gorbatšov muretses, et ka Jeltsin keeldub alla kirjutamast. Ent Gorbatšov ei teadnud, et tõeline oht varitses teda vana joone pooldajate poolt, kelle ta ise oli Nõukogude juhtkonnas võtmepositsioonidele määranud.

Just sellise möllu keskel, 29. juulil 1991 saabus president George H. W. Bush Moskvasse tippkohtumisele Gorbatšoviga. Alates Valgesse Majja asumisest pöördelise 1989. aasta alguses oli Bush tervitanud Gorbatšovi valitsusajal Nõukogude poliitikas toimunud kaugeleulatuvaid muutusi, mis võimaldasid Saksamaa taasühinemist ja endiste satelliitriikide, nagu Poola ja Ungari3 vabanemist ilma verevalamiseta. Nõukogude liider oli toetanud ka Kuveidi vabastamist USA juhitud koalitsiooni poolt pärast Saddam Husseini sissetungi ning oli osutunud tuumarelvade kaotamise osas peetavatel läbirääkimistel asjast huvitatud partneriks. Ehkki Gorbatšov oli endiselt avalikult kommunist, tõi ta oma riiki demokraatia elemente osaliselt vabade valimiste näol, tegi lõpu aastakümneid kestnud repressioonidele ja rakendas turureforme, mis avasid nõukogude majanduse maailmale ning andsid seega lääne ettevõtetele uusi võimalusi. Külm sõda näis tegevat teed uuele ajastule, kus suurriigid teevad koostööd.

Vastupidiselt järgmise aasta jaanuaris Bushi kõnest riigi olukorra kohta kõlama jäänud muljele, ei soovinud Ameerika Nõukogude Liidu lagunemist. Bush kartis, et selline protsess oleks vägivaldne ja destabiliseeriv. Samuti valmistas talle muret riigi tohutu tuumarelvade kogus, mis jagunes Venemaa, Ukraina, Valgevene ja Kasahstani vahel.4 Juba sellise mulje jätmine, et Ameerika soosib riigi lagunemist, seadis ohtu Gorbatšovi positsiooni kõva joont pooldavate kommunistidest kriitikute seas. Bush kirjutas oma memuaarides: „Ükskõik mis moel ja kui kaua see protsess toimuks ning ükskõik millised selle tagajärjed oleksid, soovisin näha stabiilset ja ennekõike rahumeelset muutust. Uskusin, et selle tagaks poliitiliselt tugev Gorbatšov ja tõhusalt toimiv keskne süsteem. Tulemus sõltus sellest, mida Gorbatšov soovis teha.“4

      Tippkohtumine, mida nimetati esimeseks pärast külma sõja lõppu, oli Bushi kolmas kohtumine Gorbatšoviga, ent esimene, mis leidis aset Nõukogude Liidu pinnal. Tippkohtumise ametlikuks tähtsaimaks sündmuseks oli strateegiliste relvade vähendamise kokkulepe, tuntud lühendina START, mis esmakordselt kohustas kaht riiki vähendama oma relvastust, selle asemel, et lihtsalt aeglustada tempot, millega varud kasvasid. Kaks poolt lubasid teha koostööd Lähis-Ida küsimustes ja Gorbatšov nõustus lõpetama majandusabi Fidel Castro režiimile Kuubal. Nõukogude liider pidas läbirääkimisi ka finantsabi ja mingisuguses vormis rahvusvahelises valuutafondis osalemise teemal.

      Enne teisel päeval Kremli suures palees START-lepingu allkirjastamise tseremooniat veetsid Bush ja Gorbatšov mitu tundi mitteametlikus õhkkonnas Novo-Ogarjovos, Moskvast lääne pool asuvas riigi suvilas. Siin said nad lihtsas riietuses ja ametliku päevaplaanita vabalt rääkida sellest, kuidas külma sõja vastastikusest vaenulikkusest üle saada. Gorbatšov, kes oli kodus kontrolli kaotamas ja vajas meeleheitlikult lääne majandusabi, oli nõrgas positsioonis. Ent kui kaks meest istusid viis tundi ümmarguse laua taga korvtoolides, ühel pool suvila ja teisel pool mets, tuli ta välja ambitsioonika visiooniga, mille kohaselt Nõukogude Liit ja Ühendriigid võiksid teha maailma probleemide lahendamisel koostööd. Tema nägemuses tuli üliriikide vahel valitsenud konfrontatsiooni ajastu koostöö ajastu vastu välja vahetada.

      Gorbatšovile tegi Bushi reaktsioon rõõmu, ja ta kirjeldas nende arutelu „säravaima hetkena“ oma uues lähenemises välispoliitikale. Ent ta pettis ennast, kui arvas, et Ameerika on valmis uueks võrdseks partnerluseks. Nõukogude Liidu päevad üliriigina olid lõppenud. Oma memuaarides ütleb Bush nende arutelu kohta vaid järgmist: „Gorbatšov alustas pikka monoloogi, millele mul vaevu õnnestus mingi kommentaar vahele lisada.“5

      Tippkohtumine oli esiplaanile toonud ka küsimuse, kuidas tulla toime Nõukogude Liidu lagunemisega. Bush oli oma võõrustajat pahandanud, andes selgelt märku kavatsusest pärast tippkohtumist sõita edasi Ukraina pealinna Kiievisse. Tegu oli vaid viietunnise vahepeatusega, ent sel oli tohutu sümboolne tähtsus. Nagu osutas Sergi Plohhi oma usaldusväärses aruandes Nõukogude Liidu lagunemisest,6 „soovis Valge Maja anda märku, et on aru saanud, et enam ei piisanud Moskva keskvõimuga rääkimisest, vaid nüüd tuli arvesse võtta ka liiduvabariikide arvamust. Ukraina valiti välja põhjusega, mitte ainult oma suuruse, vaid ka selle tõttu, et sealne rahvaliikumine oli populaarne ja rahumeelne, ning riigi juhid soovisid pigem suveräänsust kui täielikku iseseisvust.“

      Vaid umbes nädal enne sõitu oli Kreml püüdnud veenda Bushi oma reisi Kiievi osa ära jätma, tuues põhjenduseks täpsustamata pingeid Kiievis. Ent Valge Maja jäi endale kindlaks ja Bush eitas igasuguseid halbu kavatsusi. Ta rõhutas: „Tahan teile kinnitada, et reisil Kiievisse ei tee mina ega mu saatjad midagi, mis komplitseeriksid olemasolevaid probleeme või sekkuksid küsimusse, millal Ukraina võiks liiduleppele allkirja anda.“7

      Bush pidas oma sõna. Ukraina parlamendile – ülemraadale – peetud kõnes kiitis ta Gorbatšovi alustatud reformide eest ja kirjeldas „vale valikuna“ otsust valida tema ja iseseisvust pooldavate liidrite vahel. Ehkki tõotanud toetada neid, kes püüdlevad vabaduse, demokraatia ja majandusvabaduse poole, lisas Bush: „Vabadus pole sama mis iseseisvus. Ameeriklased ei toeta neid, kes ihalevad iseseisvust selleks, et asendada kaugemal asuv türannia kohaliku despotismiga. Nad ei aita neid, kes edendavad enesetapjalikku vihkamisel põhinevat natsionalismi.“8

      Bushi sõnad peegeldasid tasakaalustatud tegevust, mida tema administratsioon püüdis arendada: ehkki nad elasid kaasa Ukraina ja teiste liiduvabariikide püüdlustele, ei soovinud nad ohtu seada oma suhteid Nõukogude juhtkonnaga, eriti tuumarelvade üle peetavatel läbirääkimistel – selles punktis oli Bush Kravtšukiga avameelne. „Selles küsimuses tuleb olla tasakaalukas ning ma soovin keskvõimu respekteerida,“ sõnas Bush Ukraina juhile, rõhutades oma „sügavat austust president Gorbatšovi vastu.“9 Ehkki parlament tervitas Bushi kõnet püsti tõustes ja aplausitormiga, mõistis selle hukka Ruhh – rühmitus, mis juhtis Ukraina iseseisvuspüüdlusi. Selle esimees Ivan Dratš ütles reporteritele, et arvas Bushi olevat „Gorbatšovi hüpnoosi mõju all.“ Teine iseseisvusmeelne poliitik, Stepan Pavljuk, pahandas, et Ameerika liider ei kiitnud heaks ukrainlaste võitlust totalitaarse riigi vastu. Isegi Gruusia valitsus, kes pidas oma lahingut iseseisvuse eest, sekkus ja pilkas Bushi. „Miks ta ei kutsunud Kuveiti üles Iraagiga liidulepingut allkirjastama?“ küsiti nende seisukohavõtus.10

      Bushi soovi säilitada Nõukogude Liit võeti halvakspanuga vastu ka paljude inimeste poolt tema koduriigis, eriti aga 750 000 Ameerika ukrainlase poolt, kes tavaliselt vabariiklaste poolt hääletasid. Konservatiivist New York Timesi kolumnist William Safire ristis Bushi sõnavõtu populaarseks saanud nimega „Kõne à la Kiievi kotlet“. Ta väitis oma armutus kirjutises, et Bush „pidas ukrainlastele loengu enesemääramise vastu, asetades Washingtoni rumalal kombel Moskva tsentralismi poolele ja seega vastu ajaloo arengule.“11

      Ent sündmused arenesid kiiremini