Kes kaotas Venemaa? Kuidas maailm astus uude külma sõtta. Peter Conradi

tähendasid täieliku hävingu ohtu, mis oli vaid mõne minuti kaugusel.

      Ent kommunistlikku blokki polnud enam. Viimane Nõukogude Liidu president Mihhail Gorbatšov püüdis maad päästa seda inimlikumaks muutes, ent päästis hoopis valla jõud, mis riigi hävitasid. Kõigepealt hakkasid lõhenema satelliitriigid, seejärel Nõukogude riik ise. Kui mõned Gorbatšovi kõige lähedasemad liitlased korraldasid viimase katsena riiki päästa 1991. aasta augustis riigipöörde, mis läbi kukkus, andsid nad riigile tahtmatult surmahoobi. Vaid neli kuud hiljem lakkas Nõukogude Liit eksisteerimast. Erakordne eksperiment, mis sai alguse 1917. aastal eesmärgiga luua uut liiki ühiskond, mille taolist varem polnud olemas olnud, oli lõppenud mitte paugu, vaid visinaga. Nagu Francis Fukuyama väitis oma raamatus „Ajaloo lõpp ja viimane inimene“ („The End of History and the Last Man“), mis avaldati paar päeva pärast Bushi kõnet, valitsesid nüüd vaieldamatult kogu planeedil liberaalse demokraatia ja turukapitalismi põhiväärtused, millele olid rajatud Ameerika Ühendriigid.

      Kuidas pidi Lääs toime tulema viieteistkümne uue riigiga, mis kerkisid Nõukogude Liidu hukust – ning eriti Venemaaga, kaugelt suurima ja kõige probleemsemaga? Vahest polnud enam tegu vastasega, ent kas oli ta juba liitlane? Ja mis asendaks ohjeldamispoliitikat, millest USA oli juhindunud külma sõja esimestest päevadest alates? Selle küsimuse esitas endine julgeolekunõunik Zbigniew Brzezinski artiklis, mis ilmus mõjuvõimsa ajakirja Foreign Affairs 1994. aasta märtsi-aprillinumbris. Artikkel väljendas meele­heidet Ameerika suutmatuse üle tulla välja „läbikaalutud ja ajalooliselt asjakohase plaaniga, mis järgiks külma sõja aastate suurepärast strateegiat.“

      Brzezinski artiklile järgnenud aastate jooksul on juhtunud palju: 1990ndate ja 2000ndate algusaastate katsetav koostöö on asendunud konfrontatsiooniga; Venemaa on annekteerinud Krimmi ja õhutanud sõda Ida-Ukrainas, milles on elu kaotanud üle kuue tuhande inimese – nende seas 298 reisijat Malaisia lennuki pardal, kes lendasid Amsterdamist Kuala Lumpurisse. Venemaa musklite näitamine Süürias on lisanud veel ühe probleemide allika. Kui Ameerika ja Euroopa kommentaatorid kiruvad Putini agressiooni, siis arvamusküsitlused Venemaal näitavad, et võlutus läänest ja kõigest läänelikust on asendunud sellise vaenulikkusega, mida ei nähtud isegi nõukogude riigi tippaegadel. Maailm seisab silmitsi ohuga libiseda uude külma sõtta.

      Ent tähelepanuväärne on seejuures asjaolu, et lääs pole ikka veel kokku pannud „hästikaalutud ja ajalooliselt asjakohast“ poliitikat, mida Brzezinski nõudis enam kui kaks aastakümmet tagasi. Krimmi hõivamise tõttu Venemaale kehtestatud sanktsioonid pole sundinud Kremlit tagasi tõmbuma. Hoolimata kõigist katsetest tuua Ameerika välispoliitikasse uus ja mõistus­pärane lähenemine, ei osutunud Barack Obama Venemaaga suhteid ohjates osavamaks kui kaks Bushi ja Bill Clinton enne teda. Üks suuremaid proovi­kive, mis seisab uue presidendi Donald Trumpi ees pärast võitu Hillary

       Clintoni üle 2016. aasta presidendivalimistel, on uue mõjusa strateegia kavandamine Kremliga suhtlemiseks. Oma kampaania ajal lubas Trump kasutada Kremli suhtes pigem koostööaldist kui vastanduvat lähenemist. Saab näha, kas tema poliitika toob edu seal, kus ta eelkäijad põrusid.

      Samamoodi nagu Ameerikat vapustas küsimus „Kes kaotas Hiina?“, kui esimees Mao saavutas 1949. aastal võidu natsionalistide üle, tuleb nüüd meilgi küsida: „Kes kaotas Venemaa?“

« I » MuЯede aeg

      « 1 »

      SIDEMED, MIS SEOVAD

      Nõukogude Liidu asutamine kuulutati välja Moskvas Suure Teatri laval 30. detsembril 1922. aastal. Riigi surmaotsus allkirjastati peaaegu seitse aastakümmet hiljem ühes Valgevene metsas. 1991. aasta 8. detsembril kirjutas Vene Föderatsiooni president Boriss Jeltsin koos oma Ukraina ja Valgevene kolleegidega Belovežje rahvuspargi jahimajas alla lepingule, mis tegi ametlikult lõpu Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidule ja asendas selle lõdvemalt seotud üksusega, mille nimeks sai Sõltumatute Riikide Ühendus.

      „Meie, Valgevene Vabariik, Vene Föderatsioon (RSFSR) ja Ukraina, Nõukogude Liidu asutajariigid ja 1922. aasta liidulepingu allkirjastajad ...

       teatame, et Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit kui rahvusvahelise õiguse subjekt ja geopoliitiline reaalsus lõpetab oma eksistentsi“, olid dokumendi algusread. Jeltsin tervitas iga lepingu artikliga nõustumist neljateistkümnest klaasi nõukogude šampanjaga. Sellele järgnenud kohtumine ajakirjandusega lõpetati pärast paari esimest minutit, kui sai selgeks, et tähistamine oli Jeltsinile halvasti mõjunud, tema räägitust oli vaevu võimalik aru saada.

Leping tähendas, et Nõukogude presidendi Mihhail Gorbatšovi püüded riiki sise- ja välispoliitilisest ummikust välja tuua, millega ta tegi algust 1985. aastal pärast võimule saamist, ebaõnnestusid lõplikult. Eelnevatel kuudel lahkusid viisteist nõukogude liiduvabariiki järk-järgult Gorbatšovi võimu alt. Üks selle protsessi keskseid tegelasi oli Jeltsin – karismaatiline üleelusuurune kuju, kelle punased põsed reetsid nõrkust alkoholi vastu; Jeltsin oli kunagine Gorbatšovi protežee, kes toodi provintsist Moskva linna kommunistliku partei juhiks ja kellele anti koht poliitbüroos.1

      Ent meestel tekkis lahkarvamusi, mis olid tingitud Jeltsini kannatamatusest aeglaselt kulgevate reformide suhtes, ning pärast seda, kui Gorbatšov ta kohalt lahti laskis, sai Jeltsinist suur rivaal. Nüüd nautis ta kättemaksu: kasutades ära Gorbatšovi alustatud demokraatlikke reforme, valiti Jeltsin sama aasta juunis suurima vabariigi, Vene Föderatsiooni presidendiks. Vene Föderatsioon oli koduks peaaegu pooltele Nõukogude Liidu 293 miljonist elanikust ning omas suurt rolli ka riigi majanduslikus võimsuses. Kõik see andis Jeltsinile ideaalse võimutoe, millelt oma kunagist mentorit rünnata.

      Jeltsin oli tulnud Valgevenesse eesmärgiga leida viis, kuidas liitu säilitada – ehkki Gorbatšovile seal rolli polnud; teda polnud koosolekule kutsutudki, mistõttu kokkusaamisel oli konspiratiivsuse tunnuseid. Kuid Jeltsini lootused lasi põhja opositsioon Ukraina presidendi Leonid Kravtšuki näol, kelle rahvas oli äsja referendumil ülekaalukalt iseseisvuse poolt hääletanud. Et reformitud liit elujõuliseks osutuks, oli vaja kaasata Ukraina, teine kõige võimsam vabariik Venemaa järel, kuid Kravtšuk keeldus allkirja andmast dokumentidele, mis oleks osutanud tsentraalsele kontrollile. Jeltsin muutis taktikat ning soovides meeleheitlikult päästa, mis päästa annab, nõustus ta Ukraina liidri poolt kohapeal kiiresti visandatud lepinguga. Selmet Nõukogude Liitu päästa, mattis ta selle maha.

      Järgnevatel päevadel, mil teised nõukogude liiduvabariigid kõhklesid ja lääs vaatas asjade kulgu pealt võlutus- ja õudusseguse tundega, otsis Gorbatšov viise, kuidas Belovežje tehingut kehtetuks tunnistada. Ent ajaloo kulg oli tema vastu. 21. detsembril kirjutati Kasahstani pealinnas Almatõs alla uus leping ülejäänud nõukogude vabariikide juhtide poolt (v.a Gruusia, kes saatis kohale vaatleja ja pidi hiljem ühinema, ning kolm Balti riiki, kes olid samal aastal juba kindlalt oma teed läinud). Kesk-Aasia liidrite nõudmisel lepiti kokku, et neid kõiki peetakse asutajaliikmeteks.

      Gorbatšov teatas Nõukogude Liidu presidendi kohalt tagasiastumisest 1991. aasta 25. detsembri õhtul televisioonis. Mõni minut pärast seda, kui ta Kremlist viimast korda lahkus, kell 19.32, langetati punane sirbi ja vasaraga Nõukogude lipp. Kell 19.45 heisati samas kohas Vene Föderatsiooni lipp ning mitme minuti vältel võis kuulda Kremli Spasski tornist kellalööke. Järgmisel päeval andis vabariikide nõukogu ehk parlamendi ülemkoda välja deklaratsiooni sõnumiga Nõukogude Liidu kui toimiva riigi eksistentsi lõpust.

      Nõukogude Liidu hävingu seemned külvati selle loojate endi poolt. Tsaariaegne Venemaa oli pigem impeerium kui rahvusriik. Riigis elanud inimesed jaotati venelasteks ja võõramaalasteks, ning polnud kahtlust, kelle käes olid ohjad. Lenini kuulus kirjeldus Tsaari-Venemaast on tuntud fraasina „rahvaste vangla“.

      Pärast võimuhaaramist 1917. aastal võtsid bolševikud omaks teist­suguse poliitika: nad asusid heastama sajandeid kestnud venestamist ja hoolimata sellest, et nad pidasid rahvuskultuure vaid kodanlikuks fiktsiooniks, julgustasid nad Nõukogude Liidu territooriumil elava meeletu arvu etniliste rühmade arengut (1926. aasta esimese rahvaloenduse andmetel oli nende arv 176).

      Asi