Kuulsad ja naljakad eestlased. 250 tõestisündinud lugu. Loone Ots

Käbin! Minul on teile tervitused Vietnami kommunistlikult parteilt, aga nemad ei taha mind teie juurde lasta!“

      Käbin kergitas kulme ja andis korralduse Arrak viibimata sisse lubada. Kabinetis ulatas kaval kunstnik tähtsale mehele vietnamlastelt isiklikult talle kingitud kunsti- ja loodusalbumid ning edastas kaunisõnaliselt ja pikalt ka kauge riigi võimurite tervitused. Sama hingetõmbega rääkis ta kunsti tähtsusest sotsialistlikule ülesehitustööle ning graafika erilisest positsioonist. Käbin kuulas ja küsis huviga. Nagu iseenesest juhtis Arrak jutu biennaalile.

      „Muidugi on biennaali väga vaja!“ deklareeris Käbin, võttis telefonitoru ja pidas paar kõnet. Uksest sisenes sekretär, masinakirjalehed käes. Käbin kirjutas need alla ja Tallinna teine graafikabiennaal saigi tänu kaugetele Vietnami sõpradele teoks.

      Aile Asszonyi

       hallutsinatsioonid

      Sopran Aile Asszonyi esines 2004. aastal Belgradis Isidora Žebeljani ooperis „Zora D“. Lavastus nõudis kiiret kostüümivahetust. Asszonyi jooksis lavalt ära. Pärast prožektorite silmipimestavat valgust valitses kulisside taga topeltpimedus. Midagi nägemata tundis lauljanna äkki bensiinivingu. Samal hetkel jooksis ta peaga vastu kõmisevat metalli. Hirmsas valus nägi ta korraga valgust ja otse enda ees mikrobussi.

      „Selge pilt,“ suutis õnnetu ohver mõelda. „Põrutus ja hallutsinatsioonid.“

      Järsku ilmus tema kõrvale lavapartner taskulambiga. Valgusvihus selgus, et meelepete osutus tõeks. Laval oli tõesti mikrobuss. Ja selle taga veel kolm tükki.

      Serbia televisioon oli etendust filmima tulnud ja parkinud bussid otse lavale. Sealt oli pärit ka bensiinihais.

      Asszonyi ahmis kumisevi päi õhku. Lavaleminek ei tulnud kõne alla. Kuid sündis ime. Süüdimatud teletöötajad tõmbasid kontaktist välja sinna ühendatud pistiku. Lavavõimendus suri välja ja lauljate hääled ei jõudnud enam saali.

      Kuni katkestuse põhjus selgeks tehti, sai Asszonyi toibuda. Muhule määriti minki, uus kostüüm haagiti kinni ja kui inspitsient viipas, astus vapper eestlanna lavale ja laulis, nagu poleks midagi juhtunud.

      Lydia Austeri

       paaritamine

      1950. aastate algus oli eesti kultuurile julm aeg. Eesti NSV kommunistliku partei VIII pleenumi otsuste alusel kuulutati enamik tunnustatud kultuuritegelasi rahvavaenlasteks, mõisteti hukka ja pandi põlu alla. Nuhtlusega kaasnes avaldamis- või esinemiskeeld. Isegi õpikuist tuli „kodanlike natsionalistide“ tekstid lehthaaval välja rebida, kuni kiiruga uued tarkuseallikad koostati.

      Paraku selgus kohe ka tõsiasi, et nõukogude vaimule vastavat loomingut pole kuskilt kuhjadena võtta ja olemasolevadki on kvaliteedilt madala-, aga sisult lahjavõitu. Kibekiiresti telliti uusi teoseid, kuid need ei köitnud publikut. Siis korraldati koosolek, uurimaks, kuidas kirjutada näiteks paremaid massilaule. Senistele oopustele heideti muuseas ette tekstide halba lauldavust.

      Sõna võttis Lydia Auster, Moskva riikliku konservatooriumi haridusega heli­looja.

      „Mina arvan, et parema tulemuse huvides tuleb komponistid luuletajatega paaritada,“ pakkus ta enda meelest toimiva lahenduse.

      Saal jäi vait. Venemaa, õigemini Kasahstani eestlasena rääkis Auster emakeelt mõnevõrra konarlikult. Rahval läks aega, et jutu mõttest aru saada.

      „Mina näiteks paaritan ennast hea meelega Juhan Smuuliga,“ lisas Auster.

      Saalist kõlas kihistamist ja turtsatusi. Smuul viskus püsti ja hüüdis pateetiliselt:

      „Ei! Palun, ei! Ma olen abielus!“

      „Mis see siia puutub?“ küsis Auster süütult. Nüüd naeris saal juba avalikult.

      „Mina keeldun,“ kinnitas Smuul ja võttis taas istet. Koosoleku juhataja köhatas ja läks päevakorraga edasi.

      Küllap uuris helilooja sõna „paaritama“ tähenduse välja, sest rohkem ta soovitust jutuks ei võtnud.

      Karl Ernst von Baer

       ja lesgi röövlid

      1850. aastate algul korraldas Venemaa keiserlik teaduste akadeemia ekspeditsiooni läbi Kaukaasia Kaspia mere äärde. Retke juhtis akadeemik Karl Ernst von Baer. 1856. aasta algul jõuti Vladikavkazi lähistele. Viimases postijaamas enne linna keelas kohalik sõjaväeülem edasi sõita, sest päike oli loojumas ja teel usuti varitsevat lesgi röövleid.

      Baer tahtis kindlasti järgmisel päeva hommikul Vladikavkazis olla ja ütles, et jätkab reisi omal vastutusel. Ohvitser palus oodata, kuni järgmisel päeval korraldatakse sõdureist saatesalk. Vaidlus venis pimedani. Siis ütles vihane Baer:

      „Härra ohvitser, kas teil on õigus saatjaist keeldunud reisijaid arreteerida?“

      Aus ohvitser kinnitas, et seda õigust tal tõesti ei ole.

      „Siis lähen teele ja teie mind takistada ei saa!“ kuulutas Baer ja lahkus.

      Poole tunni pärast hakkas kaugusest koledat lärmi kostma. Tagasi vaadates nägi Baer tuhatnelja kihutavaid ratsanikke, kes vehkisid püssidega ja röökisid nagu metsalised.

      Baer kahetses, et polnud hoolitseva sõjaväelase nõu kuulda võtnud. Nüüd seisis surm silme ees. Teadlane otsustas oma elu kallilt müüa, käskis vankri peatada ja võttis püstoli, teades hästi, et ülekaal on bandiitide poolel.

      Esimesed tagaajajad jõudsid laskekaugusse. Kätt relvaga välja sirutades nägi Baer õnneks, et vaenlased kannavad Vene mundrit. Julge teadlase pärast muretsema hakanud ohvitser oli isikliku saatesalga hulle loodusuurijaid kaitsma saatnud.

      Eino Baskin

       Kaug-Ida saarel

      Ühel eluperioodil tiirutas kuulus koomik Eino Baskin vene filharmoonia estraaditruppidega mööda Nõukogudemaa avarusi. Hinnatud olid esinemised Kaug-Põhjas ja Kaug-Idas, sest nende tasu oli viiendiku võrra kõrgem.

      Kord sõitis tosinkond artisti ühele Vaikse ookeani pisisaarele. Kultuurimaja juhataja võttis seltskonna lahkesti vastu, näitas uneasemed ja tutvustas kontserdipaika.

      Kell sai seitse. Etendus pidi algama, aga saalis istus ainult viis inimest.

      „Kus siis ülejäänud on?“ küsis Baskin lava taga juhatajalt.

      „Kogu saare rahvas on kohal!“ raportis küsitu rõõmsalt. „Meid ongi siin ainult kuus!“

      Kaks tundi esines kaksteist estraadikunstnikku kuuele saarlasele. Etendus lõppes ovatsioonidega. Siis toodi saali pesukauss punase kalamarjaga, kuhu oli torgatud kuus alumiiniumlusikat. Nähtavasti polnud saarel ka rohkem söögiriistu.

      Et kausi järel kanti hellalt sisse ka liitrine viinapudel, ei häirinud lusikate küsimus juba varsti enam kedagi. Nii publikule kui ka külalistele jäid õhtust kõige meeldivamad mälestused.

      Vladimir Beekmann

       Astrid Lindgreni tervitamas

      Aastal 1976 sai tõlkija Vladimir Beekman võimaluse kohtuda näost näkku kirjanikuga, kelle teoseid ta juba aastaid eestindanud oli. See keegi oli Astrid Lindgren. Kaua oodatud kohtumine sai teoks NSV Liidu Stockholmi suursaatkonnas.

      Kokkulepitud ajal seisis Beekman välisukse juures ja mõtles, mida Pipi, Karls­soni ja meisterdetektiiv Blomkvisti loojale öelda.

      Kui Lindgren autost välja astus ja laialt naeratas, tulid vajalikud sõnad nagu iseenesest eesti kirjaniku suhu. Ta astus daamile vastu ja ütles:

      „Tere! Mina olen sinu maailma parim Karlssoni-tõlkija. Väga ilus, ülitark ja parajalt paks mees parimates aastates!“

      Lindgren puhkes naerma ja lubas lause igaveseks meelde jätta.