Kuulsad ja naljakad eestlased. 250 tõestisündinud lugu. Loone Ots

kõnelemata. Kunstide akadeemia president suurvürst Kirill Vladimirovitš tellis eestlasest kujurilt oma laste büstid, kui Adamson veel üliõpilane oli. Tsaar Aleksander II väisas korduvalt noore skulptori ateljeed. Aleksander III sai troonile asudes eestlastelt kingiks Köleri maali Adamsoni nikerdatud raamis.

      Kui kujur pärast tsaarile veel puidust nikerdatud medaljoni kinkis – muidugi isevalitseja profiiliga –, sai sellestki imperaatorist Adamsoni ande ülistaja. Kolmanda Aleksandri järglane Nikolai II aga tervitas kunstnikku alati esimesena, põhjustades etiketirikkumisega õukondlaste seas palju pahameelt.

      Romanovite dünastia pühitses 1913 võimuloleku kolme sajandi juubelit. Sel puhul tellis riik Adamsonilt tervelt 25 pronksfiguuriga monumendi. Võimu­sümboli teostajale lubati muuhulgas ennekuulmatu honorar ja kõrgema järgu aadliseisus.

      Adamson töötas hiigelkompositsiooniga viis aastat, saades valmis pjedestaali ja 21 figuuri. Kogu ilu jaoks kulus raudteevagunite kaupa pronksi. Et sõjaajal võttis riigihangete arveldus aega, tasus kujur nii pronksi kui selle valu eest oma isikliku rahaga. Professori ja akadeemiku säästudest jätkus kauaks. Siis algas aga revolutsioon. Tsaaririigi võlad kustutati. Ootamatult oli suure perekonna leivateenija Adamson puupajas mees. Lisaks võttis nõukogude võim meistri loodud kaunid kujud ja valas ümber kahuriteks. Kerjuseks jäänud Adamsonil õnnestus müüa paar allesjäänud taiest ja naise-lastega Eestisse põgeneda. Endine tsaaride lemmik pidi kodumaal leppima üpris kasina eluga.

      Romanovite grupi alusele püstitas uus võim Lenini kuju. Mõlemad on siiamaani alles.

      Adamson-Eric

       ja poomisnöör

      Aastal 1929 viibis kunstnik Adamson-Eric, kodanikunimega Erich Carl Hugo Adamson, Pariisis. Õigem olnuks öelda „viibis endiselt”, sest Euroopa kunstimetropolis oli ta õppinud ja töötanud juba aastast 1924.

      Pariisis valmis nimetatud aastal ka kunstniku „Autoportree II“, kõmulisemaid taieseid modernismist niigi pakatavas eesti nüüdiskunstis. Pilti on nimetatud ka „Autoportree silmusega“. Noor Pallase taustaga maailmamees maalis end viltu vajunud peeglist, mille ees rippus lingu sõlmitud nöörike.

      Kriitika nahutas julget meistrit kogu aasta. Alfred Vaga kinnitas, autor on valmis endamõrvaks ja portreteeritava nägu sobib nimetatud eesmärgiga. Ei kõlvanud ka pildi pruunid toonid ja üleüldse kviteeris kriitika maali vigurdamiseks.

      „Nii peenike nöör mind küll kanda ei suudaks,“ arvas Adamson-Eric ise. „Silmus peab lihtsalt rõhutama pildi ruumilisust, tekitama kolmanda mõõtme efekti. Muide on pildi allserva täpselt sellel eesmärgil maalitud pinnalt justkui välja tungiv nael.“

      Mõtles veidi ja lisas:

      „Noh, ja eks ma tahtsin natuke kodanlasi ärevile ajada ka.“

      Tänapäeva keeles oleks silmus siis Adamson-Ericu autoportree lisaväärtus.

      Artur Adson

       kaalub sõnnikut

      1917 suri tsaaririik ja sündis Eesti autonoomia. Lisaks lõid kuus talendikat kirjanikku elitaarse kirjandusühenduse Siuru.

      Süngest sõjaajast tüdinud publik võttis kodanlust õrritava seltskonna kähku omaks. Estonias korraldatud Siuru õhtu, kus muuhulgas müüdi maha kohtumine draamaprimadonna Erna Villmeriga ja naisrevolutsionäär Marta Lepa pats, tõi nii suure tulu, et kuldne kuuik sai avaldada esimesed raamatud ja hakata koostama almanahhi.

      Just sel ajal otsiti rentnikku Pika jala väravatornile. Edust tiivustunud Siuru otsustas torni endale üürida ja teha sellest elegantselt boheemliku stuudio.

      Mõeldud, tehtud. Uut asupaika üle vaadates selgus aga, et romantilise torni ülemist korrust kattis põlvekõrgune kiht sinna sajandite vältel ladestunud tuvisõnnikut. Ruumi hõlvamiseks tuli see lahti rookida ja ära viia.

      Marie Underi vabakaasa Artur Adson mõtles teiste siurulastega võrreldes majanduslikumalt. Guaano kui väetise väärtus oli tal ammu teada. Jalamaid tekkis ta peas julge plaan. Sõnnikut jagus ju tonnide kaupa. Seda lihtsalt prügimäele vedada olnuks selge patt. Selle asemel plaanis Adson kogu tiivuliste tekitatud kultuurikihi kasuga maha müüa. Nüüd oli vaja äriplaani, umbkaudset arvutust, kui palju guaanot tornis on ja mis oleks selle hind maailmaturul. Seejärel saanuks Siuru sõnnikutööstuse käivitada, et kirjanduse jaoks ratsa raha teenida.

      Adson kutsus kaasa ekstreemsusi alati nautiva kaassiurulase August Gailiti ja laenas tuttavalt koristajamutilt pearätiku. Maamõõduvalitsusest rääkis murdekeelne poeet välja ka päsmri ehk margapuu ehk vana kindla rippkaalu. Siis algas töö.

      Adson raius kirvega guaanot lahti, pani tüki rätikusse ja kaalus ära. Gailiti kui esteedi hooleks oli tulemus kirja panna. Tegelikult oli ka Adsoni töö puhas: aegade jooksul oli sõnnik kivikõvaks kuivanud, midagi määrivat või haisvat tornis ei olnud.

      Kaks kanget kaalujat töötasid nädal aega. Vaetud sai ainult lapike põrandapinnast. Siis lõid mehed asjale käega ja matsid uhke unistuse maha. Pika jala torn jäigi uuendamata.

      August Alle

       ülikonnariie

      Andekas poeet August Alle oli nooruses näguripäevi näinud. Vägivallatsejast isa katuse alt jõudis ta restorani uksehoidjaks, sealt aga täispöördega katoliiklikku seminari usuteadust õppima. Kirjanike ringkond tundis Allet kui vaimuka ütlemisega tülinorijat, kes vajaduse korral lasi käiku käed või jalutuskepi. Isiklik sarm tegi poeedist aga pailapse, kelle peale ei saanud kaua vihane olla.

      Alle elu suur takistus oli alkohol. Kuigi treenitud keha kandis palju ja mees võis ka pärast piduööd värske välimuse ja selge peaga järjekordsele koosolekule minna, ei suutnud ta lõpetada Tartu ülikooli. Kuivõrd paljud tolle aja haritlased olid akadeemilise paberita, ei teinud selle puudumine Allelegi muret.

      Alle üks loomujoon oli armastus heade rõivaste vastu. Ta oli alati korrektne: särk lumivalge, püksid pressitud, tärgeldatud taskurätt rinnal tiibu laotamas.

      Kord toonud Alle oma rätsepale kalli Inglise ülikonnariide. Teise maailmasõja järgses Nõukogude Eestis oli säherdune kangas lausa imeasi. Isegi dändi Johannes Semperil polnud nii uhket vastu panna.

      Nädala pärast läinud Alle proovi. Rätsep olnud imeliku näoga. Hakanud vabandust paluma ja keerutama. Alle ei saanud midagi aru peale selle, et kuub, püksid ja vest on veel välja lõikamata. Riiaka luuletaja kannatus katkes, ta kahmas nõelameistril kraest ja raputas. Nüüd tunnistas vaene mehike ausalt üles, et viis oivalise riide pandimajja, et natuke napsiraha saada.

      „Öelnud siis kohe! Ma saan ju sellest aru…“ lasi Alle mehe kõri vabaks, võttis aadressi ja läks oma kallist kangast välja ostma.

      Artur Alliksaar

       õpetab teaduslikku kommunismi

      1960. aastate algul oli ülikoolilinna vaba mõtte ja üldse Tartu vaimu kandja luuletaja Artur Alliksaar. Välkkiire mõtlemise ja tabava ütlemisega poeet oli kõigil alalhoidlikel, võimuga kohanenud tartlastel pidevalt pinnuks silmas.

      Emajõe Ateenas oli veel säilinud vana aja kohvikukultuur. Hõredate seinte ja katkiste ahjudega majade kööktubades virelevad vaimuinimesed kogunesid meeleldi sooja kohvikusse, kus kohtas kõiki neid, keda ruumipuudusel polnud võimalik külla kutsuda.

      Alliksaare teravmeelsused sulgesid tema ees nii kirjanike liidu ürituste kui ka ülikooli kohviku uksed. Kuulus Werneri, nuditud nimega Tartu kohvik lubas luuletaja siiski üle läve. Ka seal käitus Alliksaar halvasti. Nimelt põlgas ta koledasti ja kompromissitult andetuid ametlikke poeete – neid, keda avaldati ajalehtedes ja seati eeskujuks, sest nad kiitsid nii süsteemi tervikuna kui ka selle üksikuid õilmeid.

      Alliksaar võttis kohvikusse kaasa ajakirja Looming või hoopis mõne päevalehe värske numbri, kus kõnealune luule kohustuslikult sees pidi olema. Tõusis siis oma muljetavaldavas pikkuses püsti, käed-jalad