Tänavatüdruk. Kaja Kann

jah?

      – ma ei saaks ilma Google’i tõlketa essee kirjutamisega hakkama.

      – no aga peab saama.

      – ma ei tea, mida teha, äkki ma ikka ei võta teie kursust.

      – siin Eestis ongi see jama, et õpilased ei oska esseed kirjutada ja kedagi see ei huvita. no eks ma pean selle oma pühaks kohustuseks võtma ja kogu kooli eest töö ära tegema.

      – oi, kas te viitsite.

      – jah, ma võin teile tasuta eratunde anda.

      – no väga kena teist.

      Õhtul kirjutan õppetooli Annile kirja, et tahaks rääkida türklasest, et äkki see ei ole mulle ikka õige kursus. Kiirelt saan vastuse, et minu nimi on kursuse nimekirjast kustutatud. No see ei olnud see, mida ma tahtsin, ma tahtsin rääkida ja nõu pidada. Õige pea saan ka türklaselt kirja, kus ta küsib minu loobumise põhjuse kohta. Selgitan midagi õpilaste alandamisest ja võimusuhetest, mida esimeses tunnis tundsin. Ütlen, et just sellist olukorda olen püüdnud kogu elu vältida, sellist, kus õps otsustab inimesi mõnitada ja käituda nagu idiootidega, kehtestab oma võimu pliiatsiga kirjutamise ja kinniste juuste nõude kaudu. Meenub ka Ilmari nõuanne silmakirjalikkusest ja lisan lõppu, et probleem on minus ja ma ei ole lihtsalt valmis, aga äkki järgmisel aastal.

      Tema saadab kirja vastu:

      Kallis Kaja

      aitäh tagasiside eest, see oli vajalik. Ma vabandan, et sa ei leidnud selleks aastaks enda jaoks lahendust. Minu soovitus sulle, Kaja, oleks: esimene mulje võib olla petlik, ma isegi arvan, et üks inimene avaneb teisele järk-järgult ning taolises liikumises toimub sündmusi ja omandatakse kogemusi. Kui ma oleksin sina, siis ma ei lubaks koolil ennast negatiivselt mõjutada, ükskõik, mis juhtub. Need on pisiasjad. Lõpetuseks loodan, et sa ei tõmba vett peale oma ihale teadmiste järele, mida sa soovid elu jooksul omandada.

      Mina saadan talle vastuse:

      Jah, mina loodan samuti, koolis on huvitav, ainult teie suhtumine õpilastesse osutus mulle ületamatuks raskuseks. Ma ei ole võimeline ootama meie vastastikust järkjärgulist avanemist, sest ma kardan teid. Mul tulevad pisarad silma, kui te näpuga vehkima hakkate. Selleks, et rahuldada oma iha teadmiste järele, pean ma kahjuks loobuma teie suurepärasest kursusest, sest need pisiasjad mõjutavad mind liiga palju ja tekitavad afektiseisundi. Ilusat arengut ja toredaid kogemusi teile edaspidises elus.

      Õhtul on MIMis Iggy sünnipäevapidu, lubati, et täna tehnot ei mängita. Esimene tund on mõnus, toimetan köögis, lõikame Tiina ja Erkiga kurke lahti, sätime pitsad taldrikutele. Panen prožektoritele filtrid ette, et ruum veidi pidulikum oleks. Kui külalisi hakkab kogunema, potsatan diivanile maha ja jälgin mängu. Esimene inimene leiab kohe valguspuldi üles ja tõmbab heeblist valguse hämaramaks. Teine tulija lülitab suured prožed üldse välja, nii et ainult värviliste filtritega lambid jäävad ruumi valgustama. Kolmas lülitab suure prože tagasi põlema, et toidulauale veidi valgust saada. Neljas siseneja paneb valguse muusika taktis vilkuma, viies kustutab suure lambi ja kuues asub ise DJ-puldi taha ning algab tehnopidu.

      Suitsuruumis tehakse kivi.

      – Karli naine õpib Kuressaares kangakudujaks, just kuulsin.

      – jube kihvt.

      – aga Kalle naine õppis kingsepaks.

      – õppis või? kus? kas koolis või meistri juures?

      – meistri juures.

      – aga Karli oma õpib koolis.

      Meiega ühineb veel inimesi.

      – oi, kas sa, Kaja, tead, et Toliku naine õpib sadulsepaks. – ei, ei tea, aga ta on ju näitleja?

      – jah, aga nüüd õpib veel miskit praktilist.

      – kas ta hakkab siis sadulaid tegema?

      – ei, sadulsepp teeb diivaneid, noh, pehmet mööblit.