Minu Leedu. See kolmas Baltimaa. Sven Vahar

maha 600 kilomeetrit, trotsisime nälga ja Läti liiklushuligaane – kõike selleks, et jääda Vilniuses esimesse majja lõksu. Väljas klaasi taga kõnnivad inimesed, vabad nagu linnud taeva all, kuid meie oleme otsekui kalad akvaariumis Merle maja trepikojas vangis. Hetke pärast avanevad lifti uksed ja sealt väljub üks majaelanik. Ta sirutab käe välja ja vajutab seinal uksest paremal asuvat nuppu. Nupu all on väike tekst: exit. Välisuks avaneb. Lipsame tema järel majast välja. See on meie esimene tutvus Leedu elu iseärasustega.

      On 26. juuni õhtupoolik, ilm suviselt soe, päike on hakanud madalamale vajuma. Jätame asjad Merle juurde ja läheme linna uudistama, sest meil on ju järgmiseks päevaks kokku lepitud mitme korteri vaatamine. Tahame ringi jalutada piirkondades, mida oleme kaardi järgi elamiskõlblikuks arvanud, kuid nende asjadega ei või iial teada. Kaardilt valmis vaadatud hea keskne asukoht võib osutuda räpaseks pimedaks põiktänavaks ja vastupidi – koht, mida sa kaardi järgi sugugi ei valiks, võib sind tegelikkuses hetkega võluda.

      Paar paika praagime kohe välja, nende hulgas ka Basanavičiause tänava, mis tundub meile õhtuhämaruses kole ja ohtlik. Sellelesamale tänavale oleksime me kolm aastat hiljem nõus pikemalt mõtlemata kolima, kui seal vaid mõni hea korter oleks. Vaatame kaarti ja üritame aru saada, kus oleks Marre töökoha mõttes kõige mõistlikum elada. Kõik korterid tunduvad olevat kohutavalt kaugel.

      Esimese õhtu eksirännakul satume jõe äärde suure silla juurde. Koledad paneelmajad, katkine kõnnitee, grafiti. Silla all betoonsammaste vahel kõõluvad dressides jorsid, kes lasevad kõlarist valjult leedu tümpsu.

      „Hullem kui Annelinn,“ kommenteerib Marre.

      Mina Annelinna nii hästi ei tea, aga kui Marre nii ütleb, ju siis on.

      Meid valdab ahastus. Mida me teinud oleme? Kas kolime tõesti sellesse urkasse? Tuleme oma ilusast Kadrioru korterist ja tuttavast elukeskkonnast siia? Rikkusime oma elu ära, Marre loobus heast töökohast, rebisime end eemale lähedastest ja sõpradest selleks, et tulla niisugusesse pommiauku?

      Istume õhtul pisut löödult Merle ja Vilmari väikeses hubases korteris. Kinnisvarakuulutustele oleme mitu ringi peale teinud, seal pole midagi uut. Mis nüüd? Teeks õige lohutuseks tutvust Leedu televisiooniga? Marre haarab puldi, et teler sisse lülitada, mina teen köögis võileiba. Võileib saab valmis, teler ikka ei tööta. Lähen ja vaatan, mis toimub. Marre põrnitseb lummatult pulti.

      „Neil on vändaga pult,“ ütleb ta viimaks sellelt pilku lahti rebides.

      „Misasi?“

      „Pult, vändaga. See tuleb vist üles keerata.“

      Tõesti, puldil on väike ringhoob, mida saab keerata. Sees oleks justkui väikest vastupanu osutav mehhanism. Kostab kerget sahinat. Keeran paar ringi. Vajutan nuppu. Teler lülitub sisse. Hiljem selgub meie rõõmuks, et ei, Leedu telekapuldid ei ole siiski kõik sellised, lihtsalt Merlel ja Vilmaril on õnnestunud leida eksootiline eksemplar.

      Järgmisel hommikul oleme puhanud, pea on värske. Vaatame aknast välja ega saa aru, mille pärast me õhtul ahastasime. Ilus linn ju! Proaktiivne maakler ununes meil eile täiesti ära. Kirjutan ja küsin, kas saab vaatama minna. Vastuseks tuleb, et ei saa, mõnel teisel päeval. Helistame läbi teisi maaklereid, lootuses, et päev täiesti raisku ei lähe. Üht korterit saamegi vaatama minna, see asub imeliselt kesksel kohal, Lukiškių väljaku ligidal okupatsioonide ja vabadusvõitluste muuseumi vastas. Korter on hea, laed kõrged, siseviimistlus ilus, maja tore ja väärikas, aga sees on pimedavõitu, päike paistab sisse heal juhul paar tundi päevas. Loobume. Oleme pisut löödud. Vaatame Aruodases ringi ja saadame veel mõned kirjad.

      Hommikuks on meil taas üks vaatamine kokku lepitud, kellaajaliselt ja puha. Oleme juba enne õiget aega kohal, et ümbrust uurida, kui maaklerilt tuleb sõnum „Oi, ma olen linnas küll, aga mul jäi selle korteri võti maha, teeme äkki homme?“. No on tüüp! Tahad korterit välja üürida või ei taha?! Korter jääb nägemata, ent see-eest avastame lähedalt juhuslikult restorani Stebuklai (Imed). See on avatud, aga tühi. Huvitav, miks? Marre guugeldab.

      „Nii, siia me läheme sööma!“ teatab ta mõne minuti pärast.

      „Miks?“

      „Sest see on üks Leedu parimaid restorane. Vaata!“

      Vaatan, mida ta internetist leidis. Tõesti, seda peetakse üheks Leedu tipprestoraniks. Seda, et Stebuklai järgmisel aastal lausa Leedu parimaks valitakse, me veel ei tea. Sööme tavapärasest kallimat, ent imetabaselt head magustoitu, praadi ei raatsi võtta. Vähemalt oli hajameelsest maaklerist mingit kasu – leidsime Vilniuses esimese söögikoha, mille tasub meelde jätta, et siia hiljem tagasi tulla.

      Kõht on meil nüüd küll täis, aga korteriotsingud ei lähe nii sujuvalt, kui võiks. Oleme kolmandat päeva Vilniuses, tahaks juba kuskile sisse kolida! Meil on tabelis kirjas 23 korterit ja seni pole ühegagi neist vedanud.

      Järgmisel päeval hakkavad asjad liikuma. Esmaspäev, inimesed tulevad tööle ja hakkavad postkasti läbi töötama. Kell on napilt üheksa läbi ja me vedeleme alles voodis, kui heliseb telefon. Helistab maakler, kellele olin laupäeval kirja saatnud.

      „Tulge vaatama!“ teatab ta rõõmsalt.

      „Millal?“ küsin ettevaatlikult. Teame juba teid, härrased maaklerid: kord võti kadunud, kord sõi koer kodutöö ära. Mis seekord?

      „Tulge või kohe,“ tundub maakler teisel pool toru säravat. Tunnen lausa, kuidas telefonist kiirgab optimismi.

      „Pane riidesse,“ ütlen Marrele, „läheme korterit vaatama.“

      PÜSS MAGAMISTOAS

      Namas – kodu. Sama sõna tähendab ka maja. Aadressi lugemiseks peab teadma veel mõnda sõna: miestas ehk linn, gatvė ehk tänav ja butas ehk korter. Nende teadmistega varustatult peaks igale Leedu aadressile kohale jõudma küll. Kui sellest veel väheks jääb, siis tasub teada, et aukštas on korrus.

      Entusiastliku maakleri nimi on Romualdas. Selleks ajaks kui me kohale jõuame, on ta juba maja ees valves. Kaugelt on näha, et tal on suu kõrvuni. Joviaalne tüüp. Inglise keelt Romualdas mõnevõrra mõikab, kuid ei räägi, vene keelt vabalt. Küll aga võib ta meiega vestelda ka prantsuse keeles, kui tahame. Ta õppis koolis prantsuse keelt ja on oma elus palju Belgia vahet sõelunud, nii et s’il vous plaît, kui härrad soovivad. Mon dieu², ei, pole vaja, seda härrad kohe kindlasti ei soovi, sest härrad võivad küll prantsuse keelt lugeda, aga mitte rääkida.

      Korteri asukoht on parem, kui me esmalt arvasime. Kandsime korteri mõttes juba maha, sest kaardilt vaadates tundus see asuvat kohutavalt kaugel, kuid kohale jalutades näeme, et see on tegelikult Marre töökohale lähemal kui teised meie välja valitud korterid. Hämmastav, kuidas me kaarti nii valesti vaatasime. Korter jäi meile silma eelkõige suurte akende pärast. Sisekujundus tundus kinnisvaraportaali väikeste piltide põhjal otsustades keskpärane ja pigem kole, aga need aknad! Suured! Palju valgust ja aknast paistvat rohelust olid need, mis mind piltidel võlusid. Marre vaatas tumepruuni köögimööblit ja arvas, et sellisesse koopasse tema küll kolida ei taha, aga nõustus korterile siiski võimaluse andma.

      Korter on palju ilusam kui piltidel. Õigemini mitte just ilusam, aga ütleme… normaalsem. Köök on tõesti nagu koobas, hämar ja kakaopruun, aga see-eest on siin kõvasti ruumi, töötasapind on pikk, saame mõlemad korraga köögis askeldada. Muu mööbel kõlbab ka, hõisata pole eriti midagi, aga otsustavaks saab kolm asja: tohutu hulk seinakappe ja integreeritud panipaiku, rõdu ja teine rõdu. Selles