Minu Leedu. See kolmas Baltimaa. Sven Vahar

armastajail olemas väljend „juudi jõulupuu“. Õige pea saab selgeks, et sisekujunduse peame me valikukriteeriumite edetabelis veidi allapoole nihutama, vähemalt seniks, kuni meie maitse leedulaste omaga pisut ühtlustub. Hüva, valime siis lihtsalt läheduse järgi.

      Sõelale jääb 23 korterit. Kanname need kohusetundlikult tabelisse – tänav, hind, ruutmeetrid, kontaktandmed, veebilink – ja asume järjest ühendust võtma. Selle käigus selgub leedulaste iseärasus, mis meile meelehärmi valmistab. Nimelt on paljude kuulutuste juures vaid telefoninumber, e-kirja saatmise võimalus puudub. Kinnisvaraportaal pakub küll võimalust saata veebilehe kaudu sõnumeid, ent paljude kuulutuste juures pole isegi seda varianti, nii et jääb üle vaid helistada. Helistada, saad aru! Lihtsalt võtad toru ja helistad võõrale inimesele, jah? Meie sisemine eestlane hakkab selle peale tõrkuma. Miks te e-posti ei kasuta, inimesed?! Mis teil viga on?! Aga mida sa hädaga ikka teed: kellele saab, sellele kirjutame, kellele mitte, sellele helistame. Oled sa kunagi proovinud helistada inimesele, kellega on sul ehk mõni ühine suhtluskeel, aga ei pruugi, ning sa ei saa seda enne teada, kui helistad? Soovitan, proovi, mõlemale jagub rõõmu kauemaks.

      Paneme tabelisse kirja, kumb meist helistab või kirjutab ja mida meile öeldakse. Teame, mis päeval me Leetu saabume, ning lepime juba kokku mõned kohtumised ja korterivaatamised. Esimesena küsitakse alati seda, kas meil on lapsi või koduloomi. Alles siis, kui saadakse teada, et meil neid pole, jätkub jutuajamine. Saame hiljem teada, et alaealise lapsega peret on korteriomanikul raske välja tõsta, sest seadused on pigem kaldu lapsega pere kaitsmise poole, mispärast paljud üürileandjad seda väldivadki.

      Viimaks on kõik valmis. Oleme teinud kõik ettevalmistused, millele oleme osanud mõelda. Hetkeni, mil Marre peab Vilniuses uues töökohas laua taha istuma, on jäänud vähem kui kuus päeva.

      Kiire kontroll enne väljasõitu.

      Kohvrid ja kotid? Pakitud, autos.

      Aadressi teame? Teame.

      ID-kaart kaasas? Kaasas.

      Korter meie äraoleku ajaks sellesse kolivale emale pidulikult üle antud? Antud.

      Minna tahame? Tahame!

      No sõidame? Sõidame!

      Tõkkepuu pult on? Eee… Istume koduhoovis laeni täis pakitud autos ja põrnitseme mõtlikult tõkkepuud, valget punaste triipudega latti, mis seisab kangekaelselt meie vana ja uue elu vahel. Pult meil on, kuskil. See on alati just nimelt kuskil. Vahel on see seal, kus peab olema, aga tihtipeale hoopis mujal. Hakkan telefonist otsima numbrit – meil on selline tõkkepuu, millele saab ka helistada.

      „Näe, leidsin!“ ütleb Marre.

      Valge-punane latt tõuseb. Meie väike punane auto hakkab liikuma. Tagaistmel vajub midagi kolinal viltu, aga me ei peatu. Selja taha jääb esmalt kodu, siis Kadriorg, siis Tallinn, siis Eesti. Leedu ootab.

      PIKANTNE SALAT JA VÄNDAGA PU LT

      Kelias – tee, teekond. Kelias on tee nii otseses kui ülekantud tähenduses. Kui eestlastel oli 1989. aastal Balti kett, siis leedulastel kandis sama üritus nime Baltijos kelias ehk Balti tee. Auto on automobilis, parkimine parkavimas või automobilių stovėjimas. Bensiinijaama võib otsida sõna degalinė järgi.

      „Kas me oleme juba üle piiri?“

      „Ma ei tea. Kuidas ma teada saan?“

      „Sõidame edasi, seal peab kindlasti mingi post olema.“

      Sõidame aeglaselt läbi Valga. Kas oleme juba Valkas või veel mitte? Kas oleme nüüd ametlikult Eestist väljas? Ei saa aru. Oleme varem sõitnud siit läbi kümneid kordi, ent kunagi pole tundnud vajadust uurida, kust täpselt läheb piir. Sest milleks? Nüüd aga tahaksime teada, sest sellel on meile sümboolne tähendus. Lahkume kodumaalt, teadmata, millal naaseme, tahame hetke enda jaoks teadvustada.

      „Ahaa! Seal!“

      Ees paistab kollaste tähekestega sinine silt kirjaga LATVIJA. Selge, siin siis ongi piir. Ronime autost välja ja teeme selfi. Paneme selle Facebooki, et ka sõbrad näeksid: nüüd oleme teel. Teel minu telefonist Facebooki keerab pilt end 90 kraadi võrra ja läheb internetti külili. Loodan, et see pole metafoor meie lähituleviku kohta. Vähemalt pole pilt pea peal, päris uppi ei saa see üritus meil minna.

      Sõit läbi Läti kulgeb rahulikult. GPS näitab teed, ilm on ilus, tuju hea. Tutvume Läti kohanimedega. Lilaste, Murjāņi, Zorģi ja Code. Üritan neid hääldada lätipäraselt. Vist ei tule välja. Läti keel on imelik. Huvitav, kas leedu keel on sellesarnane? Võiks olla, arvame. Teeme peatuse mingis turistilõksus, ostame häbematult kallist kohvi ja sööme ära kodunt kaasa võetud vorstivõileivad. Mu telefon hakkab piiksuma, saabub SMS.

      „Noh, kus olete?“ küsib võõras number.

      Mõtlen hetke. Kes küll? Aa, see on vist maakler. Oli jah üks proaktiivne kutt, kes tahtis, et me juba samal päeval ühte korterit vaatama läheks.

      „Oota, me vist enne kella kuut ei jõua, me oleme alles Lätis, mingis seikluspargis, või ma ei teagi, misasi see siin on,“ vastan. Ma tõesti ei tea, mis pagana koht see on, puust kõrts ja kitš. Küll aga näib teadvat maakler. Mõne aja pärast saabub uus SMS.

      „Selge. Te jõuate Vilniusse kohaliku aja järgi kell 15.05. Näeme.“

      Mis kohalik aeg? Me oleme ju samas ajavööndis, kulla sõber.

      Leetu jõudnud, teeme esimese teeäärse kohviku juures peatuse. Sirutame selga ja ringutame. Jube nälg on. Vaatame, mida kohvikus pakutakse. Midagi pakutakse, aga mida, ei saa aru, sest menüü on leedukeelne. Tellime siis asju, mida on vitriinis näha. Õnneks saame vene keelega hakkama. Võtame kohvi, salati Pikantne ja killu midagi, millest me seni vaid kuulnud oleme – šakotis’t. Letil seisab ka terve šakotis, teeme sellest pilti. Müüja vaatab meid tühjal pilgul. Ilmselt pole me esimesed, kes šakotis’t nähes oma keeles erutatult sumisema hakkavad ja kaamera välja otsivad. Maksame ja läheme õue sööma. Salat Pikantne on juustu ja majoneesiga. Vist. Päris kindel ma pole. See ergastab natuke keelt küll, kuid vaoshoitult ja turvaliselt, umbes nagu Anne Veski laul – keskealisel võtab jala tatsuma, aga päris reivirepertuaariga tegemist pole. Pikantne tähendab leedulastele eraldi maitset – umbes nagu ketšup või majonees –, ainult et meelierutavalt pikantset elamust sellest ei saa, kuigi nime järgi võiks ju arvata. Šakotis maitseb nagu… küpsis. Kuiv. Ei tundu olevat eriline delikatess, kuid otsustame teeäärse kohviku näitel siiski veel hinnangut mitte anda.

      Lööme autole taas hääled sisse ja suundume edasi Vilniuse poole. GPS juhatab meid vapralt õiges suunas. Vilniusse jõuame pärastlõunal. Kiirtee saab otsa ja hargneb mitmerealiseks teeks. Ees paistavad viaduktid ja ringteed.

      „Kuhu edasi? Otse?“ küsib Marre.

      Vaatan telefonist pingsalt kaarti.

      „Vist jah. Vist.“

      Tundmatu linn, tundmatu liiklus. Pikk sõit selja taga, mõlemad oleme väsinud. Üritame aru saada, kuhu ja millal vasakule keerata. Seda, et keerama peab, me teame, muidu satuksime sillale, peaksime sõitma üle jõe ja tagasi saamiseks tuleks teha suur ring. Mingi ime läbi õnnestub meil leida kohe õige tänav ja jõuda sekeldusteta sihtkohta.

      Sihtkohaks on Merle ja Vilmari korter. Endal meil elukohta veel pole, aga õnneks pakkusid nad meile paariks päevaks oma korterit. Ise ei viibi nad parasjagu Vilniuses, aga meil on juhised, kuidas nende juurde jõuda. Nad elavad jõe lähedal Juozapavičiause tänaval kõrges klaasist majas. Suure surmaga mahume parkima maja taha parklasse. Ronime autost välja. Päike paistab, on soe. Hingame sisse uue kodulinna õhku. Tolm,