Postkast nr 4. Leskede klubi. Eha Veem

nende ees, kord taga. Emma oli koera rihma otsast lahti lasknud, sest niisuguse ilmaga ei olnud kellegagi kokkujuhtumist karta.

      „Mis sa siis mõtled?” uuris Rolf muiates.

      „Et peaks mõisa minema. Vaatama, kes need uurijad on. Veiko ei saa seal ju olla. Ta on küll ka pikk mees, aga Merilin oleks ta vist ikka ära tundnud, või kuidas?” Emma vaatas naabrimehele küsivalt otsa – mine sa teiste sugulussidemeid tea.

      „Veiko on Saksamaal. Ja Teras ka. Mingi konverents või koolitus või midagi. Tuleb alles tuleval nädalal. Nemad ei saa mingil juhul olla. Aga mõisa võiks minna küll. Polegi seal käinud. Riina lubas ikka meile ekskursiooni teha, aga näe, ilm keeras kõik nässu. Ainult kuidas me sisse saame? Vaevalt, et võõraid sinna praegu lubatakse.”

      „Peab midagi välja nuputama,” venitas Emma mõttesse jäädes ja hakkas siis hoolega maha vahtima, lüües aeg-ajalt jalaga teepervelt rohtu kahte lehte.

      „Mida sa otsid?” imestas Rolf, asudes midagi mõistmata samuti jalge ette kiikama.

      „Mõtlesin, et kui leiaks miskit sobivat, võiks selle ettekäändena mõisa viia. Et näete, leidsime, ehk on juhtunuga kuidagi seotud. Vanainimeste asi, tead. Peetakse ehk natuke lollikeseks, aga eesmärk saab täidetud.”

      Rolf pidas mõtet tobedaks, aga et tallegi paremat pähe ei tulnud, lõi huvi pärast kaasa. Midagi tähelepanuväärivat leidmata olid nad juba ületanud jaanituleplatsi ja suundusid sarapuupõõsaste vahel kulgevat rada pidi mõisapargi poole. Äkitselt tuiskas vihmast märg Ronni põõsaste vahelt teerajale ja jäi tähtsalt perenaise ette seisma. Koeral oli midagi suus. Kuna Ronni oli hästi kasvatatud koer, tõi ta oma saagi ikka perenaisele, mille eest too ei olnud kiitusega kitsi. Seekord oli koera saagiks meesterahva taskurätik, märg ja porine.

      „Fui, seda ma küll kätte ei võta,” krimpsutas Emma nina. Ta haaras kahe sõrmega ettevaatlikult rätinurgast kinni, kavatsedes nartsu kuhugi põõsa alla sokutada. Rätik vajus lahti ja sealt kukkus välja võti. Pisike musta peaga võti. Rolf tõstis selle üles. Võtme küljes oli traadist rõngas, millel võis aimata mingi nimesildi jäänuseid.

      „Nagu rattaluku võti või midagi,” arvas ta leidu igast kandist uurides.

      „Võib küll olla, jah,” oli Emmagi nõus. „Mul on endal ka niisugune, ainult roheline. Kuule, sellega võiks tõesti katsetada.”

      Rolf pani võtme taskusse, ning et neile kuni mõisani midagi paremat silma ei hakanud, kuigi teepervede uurimine jätkus täie tähelepanuga, otsustati võtmega riskida.

      „Teeme ennast täiega lolliks, ütlen ma sulle,” oli Rolf veidi murelik. „Jääb loota, et Veiko teada ei saa. Mina oma nime igatahes ei ütle.”

      Emma arvas, et tema võib hea eesmärgi nimel ennast lolliks teha küll. Lõppude lõpuks vajasid nad ju sündmuskohast mingit ettekujutust.

      Kortsjärve kahekorruseline barokkstiilis mõisahoone nelja uhke sambaga oli arvatavasti ehitatud 19. sajandi keskpaiku. Pargi poolt härrastemajale lähenedes tuli minna üle mitme silla, mille alt voolas läbi Kortsjärve suubuv Keerujõgi. Härrastemaja taha, kus nüüd asuski hotell, oli jõekesele rajatud väike kolme astmega kosk, tiigil ujusid muskuspardid.

      Kose juurde viiv sild oli suletud sinivalgete lintidega. Hoone teise korruse akna alla ehitatud sammastele toetuv rõdu ulatus peaaegu koseni. Samasugune rõdu turritas ka maja teises tiivas. Et ühtegi hingelist polnud näha, julgesid Emma ja Rolf kosele nii lähedale minna, kui lintide alt läbi pugemata võimalik oli.

      „Kui sellelt rõdult pea ees alla kukkuda, võib küll päris kõvasti viga saada,” arvas Rolf hindavalt rõdu ja koske silmitsedes. „Vaata, milline kivist kallas siin on. Kui peaga selle vastu kukud, polegi rohkem vaja.”

      „No aga miks ta pidi kukkuma?” imestas Emma samuti sündmuskohta uurides.

      „Oli purjus, nagu Merilin ütles.”

      „Purjus küll, aga kas ta küünitas millegi järele või rääkis kellegagi juttu või…? Mingi põhjus peab ju olema. Ta olevat ennegi purjus olnud, ilma et midagi oleks juhtunud.”

      „No selline asi saabki juhtuda ainult üks kord,” tuletas Rolf meelde.

      Administraatori laua ääres seisis kena tumedapäine noormees rahvusmustritriibulises vestis. Ta püüdis inglise keeles midagi selgeks teha kahele poristes ketsides ja suure seljakotiga tütarlapsele. Tüdrukud olid üpris vettinud väljanägemisega ja tundus, et inglise keelest arusaamisega oli neil suuri raskusi. Emma taipas, et neiud tahavad vaid ennast pesta ja riideid kuivatada, kuid noormees väitis, et sellist teenust nad ei osuta, ning soovitas tüdrukutel võtta üheks ööks kahene tuba, kus nad saavad kenasti välja puhata, pesta ja hommikust süüa. Tuba maksvat 80 eurot. Emma ei hakanud ennast vahele segama, kuigi teadis, et Vanakõrtsi külalismajas saaks pea samasuguse teenuse kätte poole odavamalt, muidugi ilma luksusliku mõisamiljööta. Võis aimata, et luksus tütarlapsi eriti ei ahvatlenud. Pigem oli küsimus rahanumbris. Tüdrukud tõmbusid leti äärest veidi eemale ja arutasid asja omas keeles. Kõla järgi tundus tegemist olevat poolataridega. Lõpuks otsustasid nad noormehe ettepanekuga nõustuda, täitsid nõutud blanketid, said võtme, vinnasid rasked kotid selga ja hakkasid laiast trepist üles astuma, jättes astmeid katvale vaibale suured porised jäljed. Administraator saatis neid laitva pilguga, kuid teha polnud midagi.

      Kogu selle aja olid Emma ja Rolf seisnud vaikselt suveniirileti ääres, silmitsenud vargsi ümbrust ja oodanud, millal administraatoril nende jaoks aega leidub.

      „Kuulsime, et siin on juhtunud üks õnnetus,” alustas Rolf asjalikult, kui tüdrukud olid silmapiirilt kadunud. Noormees kergitas seepeale küll veidi imestunult kulme, kuid ei lausunud sõnagi. „Tahaksime uurijatega kokku saada. Meil oleks midagi rääkida.”

      „Neil on väga palju tegemist,” väitis noormees tähtsalt, aga kuna tal puudusid volitused kedagi uurijatega kohtuma lubada või mitte lubada, käskis ta Emmal ja Rolfil oodata ning kadus jääklaasist akendega külgukse taha. Veidi aja pärast oli ta tagasi, kutsus jutulesoovijad endaga kaasa ning juhatas nad läbi kitsukese koridori väiksesse umbsesse kabinetti.

      Valgeks võõbatud seinte ja kahe pisikese aknaga toa täitis peaaegu tervenisti massiivne tammepuust nikerdustega kirjutuslaud, mille taga kõrge leeniga toolis istus heledapäine luider mees, seljas üleskääritud käistega triibuline päevasärk, ja heitis sisseastujatele tüdimust väljendava pilgu.

      „Siin nad on,” pidas administraator vajalikuks märkida ning lahkus enda järel ust sulgedes. Emma vaatas korraks vilksti Rolfi poole, kuid teades, et mees soovib jääda tagaplaanile, võttis juhtimise enda kätte.

      „Minu nimi on Emma Born. Kellega on mul au?” alustas Emma julgelt.

      „Uurija Pristak,” pomises mees sellisest otserünnakust veidi üllatunult.

      „Uurija Kübarsepp,” pidas laua otsas istuv musta pika patsiga noor naine vajalikuks ennastki tutvustada. Emma ei olnud teda esiotsa tähelegi pannud. Nüüd heitis ta noorukesele uurijale uudishimuliku pilgu. Nende silmad kohtusid ja neiu naeratas sõbralikult. Midagi tuttavat oli ta pilgus ja naeratuses, aga praegu polnud Emmal mahti selle üle pead murda.

      „Meeldiv tutvuda,” jätkas ta asjalikult. „Tegime siin koeraga hommikust jalutuskäiku ja leidsime ühe võtme.” Emma ulatas võtme uurijale. „Kuulsime, et siin juhtus niivõrd traagiline surmajuhtum, et lausa uurijad on pealinnast kohale tulnud, seetõttu pidasime oma kohuseks võtit teile näidata. Võib-olla see on kuidagi asjaga seotud. Vahel võib alguses täiesti tähtsusetu asitõend mõrvari kätte näidata.” Emma vaatas äraootavalt uurijale otsa. Ta oli vindi nimelt üle keeranud, et näha uurijate reageeringut.

      „Uudised levivad siin valguskiirusel,” märkis Pristak tõredalt silmi võtmelt tõstmata. Ta keerutas võtit ühte- ja teistpidi ning ulatas siis Emmale tagasi.

      „Tundub olevat jalgrattaluku võti. Siin juhtunud õn-ne-tu-se-ga,” lausus mees iga silpi rõhutades ja Emmale tähendusrikkalt