Kuidas lapsi sööma saada. Matk maitsete maailma. Ann Fernholm

oskab neile paremini toitu valmistada kui meie ise. Aga miks?

      Sügise saabudes ootasin taas last ja olin väga väsinud. Meie tütar oli pisut üle poole aasta vana ja teda tuli hakata korralikult toiduga harjutama. Lõunaks tegin lahti püreepurgi ja soojendasin sellest paar lusikatäit. Püreed kulus väga vähe. Hundiisu sel lapsel just ei olnud. Tegelikult meeldis talle ainult üks võimalik variant – nuudlid singi ja tomatiga. Seda sai ta vähemalt ülepäeviti. Punane vedel püree lõhnas minu toonases seisukorras kõike muud kui isuäratavalt. Ühel päeval tekitas see mul iivelduse ja olin sunnitud tualetti tormama. Olin meeleheitel. Lapsed peavad ju süüa saama – mida nüüd teha? Väljavaade igal lõunaajal oksendama joosta ei tundunud just ahvatlev. Rääkisin oma emaga, kes soovitas närida nätsu, et ma ei tunneks purgitoidu lõhna. Nii me seal siis lapsega kahekesi istusime. Tema plökerdas end üleni tomatipüreega kokku ja mina närisin tugeva piparmündimaitsega nätsu.

      Ma ei taha olla enda vastu liiga karm. See, et lastele on kõige parem poest saadud purgitoit, ei olnud päris minu enda väljamõeldis. Ühest värsketele vanematele mõeldud lastetoidubrošüürist loen: „Nii lastetoidutootjate valmistatud kört kui ka puder on head ja toitvad tooted.“ Nestlé firma kodulehel on viktoriin, mida tehes saab teada, et seedeelundid on korralikult välja arenenud alles kaheaastastel – seetõttu on oluline teada, mis väikelastele söögiks kõlbab. Niisiis annavad nad vihje: kui sa ise ei tea, siis usalda meid.

      Nii mõtlesingi, et tööstus on ju allergiaohtude ja vitamiinivajadusega kursis. Eeldasin, et nad lisavad kõik vajaliku. Usaldus omaenda võimete vastu oli millegipärast olematu, hoolimata biokeemia doktorikraadist. Pealekauba hirm, et liiga palju soola teeb lapsele kahju. Kas ta võiks tõesti süüa tavalist poevõid, kus on sool sees? Ükspäev segasin ma talle ikkagi kokku hakklihakastme, sest tahtsin tavalise kodutoiduga katsetada. Keegi oli öelnud, et mõnele lapsele meeldivad pisut vürtsikamad toidud, nii et lisasin hulka ka pisut küüslauku ja punet. Mu tütar sülitas ja puristas. Tegime mõne päeva pärast uue katse, reaktsioon oli sama ja toit lendas prügikasti.

      Tagantjärele saan aru, et ma tegin kõik vead, mida vanem oma beebit sööma õpetades üldse teha saab.

      Peate maitsetega harjutama

      See raamat on kõikidele värsketele lapsevanematele. Ma tahan anda teile edasi need teadmised ja vaatenurgad, mida mul endal ei olnud, aga millega ma oleksin nii väga tahtnud kursis olla. Lapsed peavad õppima sööma toitvat toitu, mida nende organism vajab. Ühegi põlvkonna lapsed pole olnud nii ülekaalulised kui tänapäeva lapsed ja üks põhjus on kogu see rämpstoit, mis nii paljudele meeldib. Lapsevanemana on imelihtne jääda maiustuste lõksu. Osa lapsi ei söögi hommikust, kui jogurtis ja helvestes ei ole kuhjaga suhkrut.

      Selleks et teie laps hakkaks edaspidi sööma aedvilja, kala ja omletti, peate hakkama treenima ta maitsepungi – ja ka eri konsistentside tunnet suus – juba esimesel eluaastal. Peate koos lapsega suunduma põnevale teekonnale ja uurima ka muud toitu peale magusa ja pehme. Nimelt on õige varsti juba märksa raskem uusi maitseid tutvustada. Kaheaastasena jõuab enamik lapsi väga toitu valivasse staadiumisse – teadlased nimetavad seda neofoobiaks. Lapsed suhtuvad siis kahtlustavalt kõigesse, mida nad ei ole harjunud sööma. Hiljem pöördume neofoobia ja maitsetreeningu juurde tagasi, ent kõigepealt lükkame ümber müüdi, et lapsel on juba sünnihetkest kindlad maitse-eelistused kaasa antud. Rootsi restoranide „lastemenüü“ illustreerib kõnekalt müüti meie kultuuri laste maitsest. Lastele peavad meeldima hamburgerid, lihapallid kartulipüreega, pasta hakklihakastmega ja pannkoogid. Magustoiduks peavad nad armastama jäätist.

      Aga astugem sammukese tagasi. Kust need mõjutused pärinevad? Muu hulgas Ameerikast ja Itaaliast, aga ka suhkrutööstusest. Kui meie kultuurile oleks mõju avaldanud hoopis Lähis-Ida, siis oleks lastemenüüs ehk hoopis kurkumiga maitsestatud lambapeasupp. Selline on nimelt Afganistani teismelise lemmikroog. Nüüd saate tuttavaks Razeq Boustaniga. Ta on just jõudnud täisikka ja lapsepõlve maitserännakud selja taha jätnud. Tema näitel saame aimu sellest, milline maitsete spekter võib inimesel välja areneda, kui talle pakutakse hoopis teistsugust avastusretke maitsete maailma kui see, mis on praegu levinud Rootsis. Razeq ei ole näiteks siiani õppinud magusast lugu pidama.

      2. PEATÜKK

      Laste maitse-eelistused olenevad kultuurist

      Meie, inimesed, sööme lihtsalt seda, mida me oleme õppinud sööma. Maitse-eelistused olenevad kultuurist.

      19aastane Razeq Boustani praeb pliidil suures potis õlis hakitud sibulat. Siis valab ta peale vee ning pistab sellesse ühe lambapea ja kümmekond lambakeelt. Nüüd maitsestab ta segu suure kuhja kurkumiga. „Väga maitsev – ja sisaldab palju valku.“ Ta tegeleb taekwondo’ga ja ihkab jõuda tippu, seetõttu on talle väga tähtis, mida ta sööb.

      Kurkum on üks põllutaimedest, mida ta perekond kasvatas, kui ta lapsena Afganistanis elas. Ta elas ühes mägikülas, majast avanes avar vaade. Peeti lambaid ja kanu ning kasvatati sibulat, küüslauku, lillkapsast, baklažaani, kartulit, paprikat, tomatit, peterselli – ja kurkumit. Poest osteti riisi ja jahu, aga see oligi peaaegu kõik. Kui küsin suhkru ja maiustuste kohta, vastab Razeq: „Võta arvesse, et me elasime vaeselt.“

      Perekond pidi hakkama saama selle toiduga, mida nende väike põllulapp andis. Razeqile tunduvad Rootsi aiad väga huvitavad. Seal on puid, mis on lihtsalt puud. Afganistanis kandsid peaaegu kõik puud vilja. Aedades kasvas õunu, virsikuid, mangot, arbuuse, viinamarju ja datleid. Ereda päikese käes andsid viljapuud imemaitsvat saaki. Selliseid puuvilju Rootsist ei leia.

      Kevadel ja suvel on Afganistanis palju värsket toitu, õhus heljuvad valmivate viljade sulnid aroomid. Talvel oli valik kesisem. Lambad sõid end suve jooksul korralikult priskeks ja sügisel tapeti üks või kaks lammast. Liha riputati talveks kuivama. Aedviljad hapendati ja pandi suurtesse klaaspurkidesse, mida hoiti jahedas. Ja saia söödi palju. Igal hommikul küpsetas Razeqi ema suurel praepannil õhukese saiapätsi.

      Rootsis võiks toidule rohkem aega pühendada

      Razeq põgenes Afganistanist sõja jalust 15aastasena. Isa ja õde olid haiguse tagajärjel surnud ja pärast seda otsustas ema, et poiss peab jõudma Rootsi. Teekond viis läbi Iraani ja Türgi, reis kestis tervelt kuus kuud. Nüüd elab Razeq perekond Söderbergi juures ühes Stockholmi lopsakalt rohelises eeslinnas. Pärast nelja Rootsis veedetud aastat tunneb ta ennast nagu kodus. Paljud asjad on Rootsis väga hästi, näiteks see, et kõikidel lastel on võimalik koolis käia.

      Küll aga leiab Razeq, et Rootsis ei pühendata toidule piisavalt aega. Riisi keedetakse põhimõtteliselt alati palja veega ja see saab 20 minutiga valmis. Mõnes mõttes on see arusaadav: kõik käivad tööl ja aega on vähe. Afganistanis on enamasti ainult ühel pereliikmel töö; ülejäänutel on aega, et vürtse jahvatada, aedvilju hakkida ja mulisevate pottide juures valvata. Razeqi maailmas saab riisi valmistada vähemalt kuuel moel. Aega läheb küll üle tunni, aga toit saab palju maitsvam. Ta näitab pilti ühest enda valmistatud pidusöögist. Laual on mitu uhkelt kaunistatud riisirooga. Üks neist on kurkumist kuldkollane.

      Hautatud lambapea on maitsev ja toitev

      Kui küsin Razeqilt, kas talle on Rootsis elades saiakesed ja koogid meeldima hakanud, on vastus ei. Pereisa Pål Söderberg pistab vahele, et Razeq ei söö selliseid asju. Lapsena sai ta kokakoolat vaid paaril korral, aga nüüd ei joo ta seda enam kunagi. Maiustused ei ole õieti kunagi tema ellu kuulunud. Lambaliha ta aga armastab.

      Liha hakkab nüüd pliidil keeva lambapea küljest lahti lööma. Lambapea üks silm vahib mulle lõhnavast potist ainiti otsa. Valge kera on nüüdseks üsna sisse langenud. Razeqile silmad ei maitse. Ajus on üks väga hea tükk, ent koljut