Le Rhino. Liisi Õunapuu

Avasin unekleepunud silmad, ähmane pilk rändas mööda tuba. Lauanurkadel ning kappidel olid tassid ja pisikesed taldrikud saiakeste tarvis. Vastavalt mu uuele elukorraldusele olid kõik nõudekollektsioonid kolinud köögist magamistuppa. Põrandal vedeles isegi hakklihamasin, kuid ma ei suutnud meenutada, mida olin plaaninud sellega magamistoas teha. Pitskardinate vahelt paistis tõusva päikese õrn kuma, tekitades seinale vaevu aimatava heleda laigu. Valguslaiku vaadeldes riivas mu silmanurka midagi erksavärvilist. Riidekapi uks oli pärani lahti, riiulid täis surutud tumedaid riideid, mille kontuure oli peaaegu võimatu aimata, kuid kolmanda riiuli pimedusest kiirgus midagi kollakat. Fokuseerisin oma uniseid silmi, kuni mälestustest kerkis pinnale mu kollasetäpiline naljanumbri-seelik. Ta oli alles. See tähendas, et mina olin alles. Paks tekk mu ümber kerkis, kui sügavalt sisse hingasin, ja imeväikse ohkena väljus mu suust vaid üks sõna: „Aitab!”

      Millist imelist võimu omab üks riietusese, kui kandja on talle kord selle võimu andnud! Paraku ta mulle sel hommikul enam selga ei läinud. Sain küll seeliku üle puusade sikutatud, kuid lukk keeldus millimeetritki liikumast. Jätsin ta siis lahti, pekk mu vööl hoidis seelikut lukutagi paigal, ning kastsin apelsinipuud. Nüüdseks olid tema valgete õite kroonlehed maha langenud, järel olid vaid rohelised nublakad. Sättisin ta kenasti köögilaua taha, samal ajal läks vesi pliidil kahisedes keema. Kohvipuru tassi kallates mu käsi peatus. Vaatasin kahte kruusi enda ees: ühes oli kohvipuru, teine seisis vapralt tühjana ta kõrval. Mu silmad muutusid märjaks, kuulsin oma südamelööke ning tundsin, kuidas lusikas sõrmede vahel värises. Nägin oma kätt hoidmas kohvipuruga lusikat tühja tassi kohal ja unustasin hingata. Otsus kohvipuru teise tassi puistata oli minu. Oli alati olnud. Keema läinud vee mulin äratas mind filosoofilisest hetkest üles. „Aitab,” sosistasin ma endale taas, puistasin kohvipuru lusikalt topsi tagasi ning asetasin kruusi riiulisse. Naeratasin apelsinipuule. Tean, et mingis paralleelmaailmas naeratas ta mulle vastu. Istusin seeliku ja rinnahoidja väel köögilaua taga, hingasin sisse kohvilõhna ja vaatasin aknast, kuidas linnud puude okstel hommikupäikeses omi asju ajasid. Naeratasin tol hommikul teist korda.

      Mingi stiili- või moraalitunnetus oli minusse siiski alles jäänud ning kohvikuringile ma täpilist seelikut selga ei jätnud. Vanad head kummiga dressid sobitusid minu kehaga ideaalselt, milleks seda harmooniat rikkuda. Sammusin natukene reipamalt trepist alla ja kuulsin, et keegi toimetas postkastide ees. Postiljon ehmus, kui tema vaatevälja ilmusin, lükkas kiiruga midagi minu postkasti ja tormas uksest välja. Tõttasin postkasti juurde, haarasin just sinna potsatanud reklaamlehe näppude vahele ja jooksin postiljonile järele.

      „Oota!” hüüdsin, mille peale postiljon lisas sammu, nii et tema ratastel postikott laperdas aukliku kõnnitee ühest äärest teise ja hakkas kääksuma.

      „OOTA, KURAT!” karjatasin üle tänava.

      Ta võpatas ja peatus. Olin oma röögatusest isegi kohkunud, see oli viimase nelja kuu kõige energilisem ja ausalt öeldes agressiivsem tegu, millega olin hakkama saanud. Nojah, ühel Mõmmiku kruusil lasin ma sõrmede vahelt köögipõrandale kukkuda, aga nii, et minu motiive teadmata oleks pealtnägija seda õnnetuseks pidanud. Kahjuks oli see kruus just sellisest materjalist, mis ei kuku pooleks, vaid kukub miljon korda pooleks, ning aktsioon „elu, vaata, ma ei vajagi teda, raisk” lõppes sellega, et pühkisin ja pesin terve õhtu köögipõrandat, et ma ühte miljondikku kruusist endale varbasse ei astuks.

      Jõudsin kirjakandjale järele. Mees pööras näo minu poole, silmad suunatud alandlikult paberile minu käes.

      „Preili,” pobises ta vaikselt.

      „Ära preilitse minuga midagi!” jätkasin ei tea kust ilmunud bravuuritari mängimist. „Ma olen ju öelnud, et ma ei soovi mingit sodi oma postkasti, kleepisin veel peene sildi ka juurde, ja ohhoo, ikka sa susserdad mingit jama minu postkasti!” Lükkasin paberi talle nina alla. Mehe kortsudega ümbritsetud silmad vilasid otsekui väljapääsu otsides.

      „Preili! Ega ma paha ei tahtnud!” kokutas mees. „Palun ärge kaevake mu peale.” Ta neelatas ja vaatas mulle otsa. „Üks väga tore daam palus mul mõned lehed laiali jagada. Ta ütles, et minu töö on väga tänuväärt ja inimesed ei oska seda hinnata, kuid mina oskavat hinnata oma piirkonna inimesi.”

      Mees lasi postikotist lahti ja silus kibralist otsaesist.

      „Ta kinkis mulle kaks teatripiletit etendusele, mis on ammu välja müüdud ja kuhu ma väga soovisin minna, ja ütles, et ma väärin rohkemat. Vastutasuks pidin jagama lehed neile, kellest ma tean, et nad on ee…”

      Mehe pilk reetis, et tal oli piinlik. Leebusin sisimas, kuid ei näidanud seda välja, hoides ootamatult sülle kukkunud võimu teise inimese üle kindlalt enda käes.

      „Et nad on mis?” sähvatasin.

      „Ilusad ja tunduvad veidi napakad ja kes võiks tahta maailma muuta,” vastas ta alistunult.

      Need sõnad kajasid mu ajukurdudelt tagasi nagu kellalöögid tühja kiriku kivistelt seintelt. Mees naeratas mulle vaevumärgatavalt, võttis postikoti sanga taas kätte, noogutas hüvastijätuks ja astus rattakrigina saatel mööda hommikust tänavat edasi. Vaatasin jahmunud näoga tema lahkuvat kogu, kuni see majade taha kadus. Raputasin pead, teadmata, kas olin üllatunud iseenda matslikust käitumisest või postiljoni aususest, kuni tajusin paberilehte oma vasakus käes. See oli lavendlililla ja sellele oli päris tindiga kalligraafiliselt kirjutatud järgmine sõnum:

       Peagi avatav kohvik Le Rhino otsib oma rõõmsalt kummalisse kollektiivi säravaid kiiksuga suhtlemisvaegusetuid hingi. Mida napakam oled, seda enam sind soovime. Ootame sind ja su sooviavaldust hiljemalt vaarikapirukapäevaks. Asume nurga taga. Enne sisenemist pühi palun jalad!

      Vaarikapirukapäev? Naeratasin tol hommikul kolmandat korda.

      3.

      Jalutasin värskete rummisaiakestega vaikselt kodu poole, lilla paber mõtetes mõlkumas, ja arutlesin omaette, kui napakaks ma ennast õigupoolest hindan. Piisavalt napakaks, et töötada... Kuidas see oligi? Rõõmsalt kummalises kollektiivis? Kui ma oma endises töökohas finantsosakonda assistendiks läksin, siis tajusin esimestel nädalatel endal tõepoolest üllatunud pilke, kui katsin oma uue laua lopsakate pojengikimpudega, nii et ma nende tagant vaevu välja paistsin. Boss ehmatas esimesel korral kohvitopsi käest, kui nende varjust püsti hüppasin ja kõige ilusamat hommikut soovisin. Tol korral ei teinud ma sellest numbrit, sest Mõmmik oli mulle eelmisel õhtul armastust avaldanud ja öösel me kasutasime vallatutel eesmärkidel ära spreipudelitäie vahukoort. Kui me järgmisel hommikul teineteise embusest lahti üritasime lasta, kahetsesime mõlemad, et polnud keset ööd viitsinud end pesema minna. Järgmistel hommikutel hüüdis boss ise mitu meetrit varem tere hommikust, et vältida late kaotust, milleta ta, nagu hiljem selgus, üldse elada ei suutnud.

      Ohkasin. Astusin välisuksest sisse ja vaatasin uuesti postkastide poole. Üks erines teistest tumepruunidest kastidest tunduvalt: seda kaunistasid kollased nartsissid ja sädelev number kuus. Sain tookord korteriühistult selle kunstiteose eest trahvi ja olen esinaisele viimased kaks aastat lubanud, et teen postkasti uuesti puhtaks. Talle ei meeldinud silmatorkavad erandid. Ei meeldi endiselt. Ehk tõesti võis mingile osale maailmast tunduda, et ma olen natuke teistsugune. Aga kas just napakas?

      Asetasin saiakesed taldrikule, pilk pidevalt köögilaual lebaval, seebiooperi väärilist draamat tekitanud reklaamlehel. Panin vee pliidile soojenema ja silmitsesin paberit veel kord. Visuaalselt mõjus see nagu kunstiteos: mustad sõnad olid maalitud nii elegantselt ja läbimõeldult. Kuid „Le Rhino” tungis teiste seast oma natuke viltuse olekuga eriti esile. Ta justkui erines kõigest muust, tekitades minus tohutut uudishimu. Ma ei teadnud, kas hääldada teda prantsus- või inglispäraselt; veelgi arusaamatumaks jäi mulle, miks peaks keegi kohvikule nimeks panema „Ninasarvik”. Küsisin seda ka apelsinipuult, kuid ta ei vastanud. Sikutasin täpilise seeliku jälle selga ja tõstsin apelsinipuu taas köögilaua taha toolile. Kallasin piparmündilehtedele kuuma vett peale, lõikasin apelsini viiludeks ja sättisin need saiakeste kõrvale, tekitades lõunasöögi, mis minu meelest nägi päris atraktiivne välja. Kööki täitis värskendav segu piparmündi-