Le Rhino. Liisi Õunapuu

Читать онлайн.
Название Le Rhino
Автор произведения Liisi Õunapuu
Жанр Контркультура
Серия
Издательство Контркультура
Год выпуска 0
isbn 9789985342640



Скачать книгу

>

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Tiina Aug

       Kujundanud Liis Karu

       © Tekst. Liisi Õunapuu, 2017

       ISBN 978-9985-3-4236-7

       ISBN 978-9985-3-4264-0 (epub)

       Kirjastus Varrak

       Tallinn, 2017

       www.varrak.ee

       www.facebook.com/kirjastusvarrak

       Trükikoda AS Pakett

      1.

      Minu siiajõudmine oli isevärki kummaline teekond. Mõmmik oma puhmaskulmude ja nukra pilguga tuli minu juurde, palus mul istuda ja ütles, et ta leidis kellegi, kes teda mõistab. Eelnevad neli aastat olin mina teda mõistnud, kuid sel kolmapäeval läks meie ühesuunaline tee äkitselt kahesuunaliseks, ning mina sõitsin täiesti vales suunas. Arvasin, et tunnen teda. Oskasin tal varbaid mõnust krõnksu ajada ja panna ta kohvile täpselt kolm supilusikatäit koort. Teadsin, et ta kardab inimesi, kellel on karvased kõrvad, ja sõna „bidee” tekitas temas tohutut piinlikkust.

      Paraku jäi tol kolmapäeval neist teadmistest tema mõistmiseks liiga väheks. Ta mõmises sõnu, nagu „anna mulle andeks” ja „armastus”, kuid mina sooritasin samaaegselt kiiranalüüsi, et tuvastada, mida ma võisin küll viimasel ajal valesti teha.

      Jah, tõepoolest, minu vöökohale oli ilmunud pehmevõitu polster ning teadsin, et see on suhtes oleva naise üks suuremaid patte. Mälupilt sõrme viibutavast emast tuletas mulle meelde, et meestele meeldivad ilusad ja enda eest hoolitsevad naised. Enda vabanduseks võin öelda, et olin ikkagi neli aastat kohusetundlikult igal hommikul jalgu raseerinud ja vahelduva eduga veepäevi pidanud. Kuni siis mind osakonna juhatajaks edutati ja mul tuli ülepäeviti pidada koosolekuid ruumis, kus kõik teised peale minu olid mehed. Kui mu uus juht mokaotsast poetas, et mõjun oma täpilise seelikuga nagu naljanumber, värvus mu garderoob kirjust tumesiniseks ja tumeroheliseks, nagu oleks seda tabanud leinaperiood. Kuna minu ideed olid kasinad pelgalt juba seetõttu, et omasin emakat, tuli mul paljuski mehistuda, et üldse löögile pääseda. Küünelakk muutus neoonroosast läbipaistvaks – lausa nii karmiks läksid lood.

      Kogu see uude rolli sisseelamine ja pükskostüümide ostmine tõi kaasa pugimise. Ma ei söönud, ma pugisin. Nimelt töötasin ma majas, mille nurgal asus pisike kohvik, kus küpsetati värskeid saiakesi. Võiga saiakesi. Moosiga saiakesi. Kohupiimaga saiakesi. Kaneeliga saiakesi. Mõmmik jäi paraku tagaplaanile. Mõnel hommikul ei lisanud ma ta kohvile koort, mõnel hommikul unustasin üldse kohvi tegemata, sest viimistlesin veel oma esitlust. Nägin küll, kuidas säde tema silmades hakkas tasapisi tuhmuma, ent ma ei saanud selliste lollustega tegeleda. Mul oli tarvis ennast tõestada. Terve naissugu lootis minu peale! Sära kustus, tuli ette öid, mil ma ei teadnudki, kas ta üldse magas mu kõrval või mitte. Hakkasin unustama, kuidas ta maitses. Kuid mis sellest – mul olid kaneeli- ja rummisaiakesed!

      Umbes nädal enne liikluskorralduse muudatust märkasin tema silmis taas tulukest. Ta lõhnas hästi. Tema juuksed hoidsid kuidagi teisiti. Lähenesin talle, suudlesin ta kaela ja ta ohkas. Ta ohkas, nagu ohatakse lahtise kirstu kõrval. Ta ei lõhnanud enam mulle. Jäin temast kööki maha – kohvitass auras, linnud siristasid ja kraan tilkus, sest olin eelmisel õhtul liiga jõuliselt nõusid pesnud. Nii, et lõhkusin tema lemmiktassi. Tõmbasin oma tumerohelisest sametist kesta veelgi rohkem keha ligi ja ehitasin müürid oma südame ümber. Kõrged ja tugevad, sellised, mis vanasti kaitsesid terveid külasid. Inimesed lootsid minu peale. Mõmmik? Ta armastas mu helgust ja naiivsust. Seda pehmust, millest oli järel vaid õhk. Kui kaua sa külma kivi kõrval ikka magada tahad?

      Tol kolmapäeva õhtul naasin koju hilja. Akendest valgust ei paistnud, aga olin liiga väsinud ja tuim, et seda südamesse võtta. Minu sammud kajasid pooltühjas toas, kui kööki jalutasin ja kohupiimasaiakesed lauale panin. Ta oli tõepoolest kõik läbi mõelnud ja viimase nädala jooksul justkui isegi mööbli ära sildistanud – mis tema, mis minu. Imestasin, et ta polnud mõnda asja lausa saega pooleks saaginud. Ta teadis, et armastasin suurt kiiktooli elutoa nurgas, mille olime paar aastat tagasi saanud tema vanaemalt ja renoveerida lasknud. Tooli erksinine raam helendas köögist tulvava valguse käes. Tema plaadikollektsioon oli kadunud. Selle asemele oli ta mulle toonud õitsva apelsinipuu, sest mulle maitsevad apelsinid. Ta ikkagi armastas mind kolm aastat ja seitse kuud. Mina armastasin teda igavesti. Ta oli koguni tolmu ära pühkinud: toas ringi vaadates jäi mulje, nagu teda poleks olnudki. Ainult tema lõhn viivles veel õhus, mistõttu pidin hingama suu kaudu, et reaalsust eemale peletada. Tegin hädiseid katseid emmata õhku enda ümber, kuid need jäid tulemusteta. Õhtu lõppu ma ei mäleta, ent tekk kiiktoolil oli järgmisel hommikul ripsmetuši-, tati- ja kohupiimaplekke täis. See ei läinudki pesus puhtaks.

      Nädal hiljem ütles boss, et tahab minuga rääkida. Mind tänati minu panuse eest ja mul paluti viisakalt mõista, et minu teeneid enam ei vajata, sest ma polevat piisavalt agressiivne. Kargasin püsti ja näitasin talle kõige mehisemat varianti iseendast – kahte keskmist sõrme. Oleksin võinud piirduda ka ühe sõrmega, aga olin endast natuke väljas.

      Nii kukkus mu maailm kokku.

      2.

      See, et mees lahkus ja ma jäin töötuks, oli niivõrd klišeelik ja filmidest tuttav, et teadsin täpselt, kuidas stsenaarium edasi areneb. Masendus liugles vaikselt üle apelsinipuu, imbus läbi magamistoa uksepilu ja ronis mu kõrvale paksu teki alla. Veetsime öö koos nagu armastajad – ta hoidis mind oma embuses ja mina hoidsin teda. Ohkasime kordamööda. Ka järgmisel päeval olime koos, ja ülejärgmisel. Olin taas püsisuhtes – seekord masendusega. Mees, mase – kõlab ju peaaegu ühtemoodi! Kuigi olin Mõmmiku eest hoolitsemise unarusse jätnud, olid vanad kombed visad kaduma. Hommikuti panin apelsinipuu enda vastu toolile teisel pool köögilauda ja serveerisin talle kohvi kolme lusikatäie koorega. Ta ei joonud seda kordagi, kuid jagas pakutut lahkelt minuga. Mõnel eriti üksildasel õhtul sättisin ta jälle toolile, süütasin laual küünla ja asetasin taldrikutäie pastat juustuga ta olematu nina ette. Kuna korter oli pärandusena minu süles, olin saanud pikemat aega raha sukasäärde koguda, mistõttu üks mu jalasäär näis paksem kui teine. Plaanisin Mõmmikuga ümbermaailmareisile minna, kuid praegu reisisin ma selle raha eest kohviku vitriinide helendusse ja sealt omakorda saiakestega tagasi koju. Tuimus elas igas mu keharakus ja mul ei olnud soovi ega jaksu teda välja visata. Väikesed ebamugavustorked algasid siis, kui ma pidin kodutrepist üles kõndides hingamispause võtma. Peegel näitas, et olin hakanud kasvatama monokulmu – ei mingit karvakatkumist enam ninajuurelt –, ja au naturel hõivas kogu mu keha. Nähes ühel hommikul kellegi väga karvast jalga teki alt välja ulatumas, ehmatasin unesegaselt end poolsurnuks. Pärast paarisekundilist paanikat tunnistasin jala enda omaks. Vähemalt karvade kasvatamises olin ma väga edukas.

      Lisaks karvadele, kaalule ja monokulmule kasvasid minus ka lootusetus ja ükskõiksus. Mõned ekskolleegid tegid mu telefonile paar viisakat kõnet, mis jäid vastamata. Kuid mida oligi mul öelda neile ja mida oli neil öelda mulle? Et neil oli kahju? Seda ma teadsin niikuinii, ja seda, et neil kahju polnud, ei tahtnud ma lihtsalt kuulda. Ma polnud veel suutnud välja mõelda, mida oma olukorra kohta kommentaariks kosta.

      Sõpru mul eriti ei olnud. Kui mu ellu saabus Mõmmik, leidsin armusegaselt, et minu aeg kuulub täielikult talle. Olin ju talle andnud oma südame, asi siis anda ka oma ülejäänud elu. Nii tuli kutseid üritustele ja kinno järjest harvem, kuni need kadusid üldse. Ega see mind eriti ei morjendanudki, sest Mõmmik kuulas ära kõik mu draamad, rõõmud ja unistused. Põimisime tihti voodis lamaskledes sõnade abil uusi unelusi ühisest majast ja kahekohalisest jalgrattast.

      Nüüd olid mul apelsinipuu ja vanemate telefonikõned, mis kontrollisid, kas ma pole vahepeal endale otsa peale teinud. Suremiseks olin ma liiga väsinud. Pikkades kiikumissessioonides kiiktoolis ja vestlustes apelsinipuuga mõistsin esimest korda, et olin valinud oma elu alustaladeks Mõmmiku ja töö ning nüüd, kui kumbagi enam ei olnud, kukkusin lihtsalt hopsti ümber. Tol hetkel ei saanud ma veel aru, et sellest mõistmisest algas muutus.

      Mu hingel sai masendusega koosmagamisest kopp ette umbes neljandal kuul pärast liikluskorralduse muudatust. Keerasin end hommikuhämaruses