Raevu päevad. Vene autorite jutukogumik. Sari "Sündmuste horisont". Koostaja Ja Tõlkija Veiko Belials

ja vankus tagasi.

      Väljak ja tont teab, mis otstarbel kunagi siia ehitatud avar bassein, mis oli ammu kuivaks jäänud, täitusid otarkidega. Neid oli kümneid ja aina uued ilmusid otsekui maa alt. Selle mitte inimeste ja ka mitte loomade massi kohal valitses lärm, kostis hõikeid ja mörinat.

      Metsavaht ja Betley vaikisid vapustatult.

      Noor otark tõusis üsna lähedal tagumistele käppadele. Esikäppade vahel oli tal midagi ümarat.

      „Kivi,” sosistas ajakirjanik, kes ei suutnud ikka veel juhtunut uskuda. „Ta tahab kivi visata...”

      Aga see ei olnud kivi.

      Ümar ese lendas, võre juures sähvatas pimestavalt ja kibe suits levis igasse suunda.

      Metsavaht kõndis akna juurest ära. Tema näol oli hämming. Relv pudenes tal käest ja ta surus käed rinnale.

      „Oh sa kurat!” lausus ta, tõstis käe ja silmitses veriseid sõrmi. „Oh sa kurat! Nad tegid mulle otsa peale.”

      Ta tegi kahvatudes paar ebakindlat sammu, vajus kükki ja istus siis seina najale.

      „Nad tegid mulle otsa peale.”

      „Ei!” karjatas Betley. „Ei!” Ta vabises nagu palavikus.

      Meller tõstis huulde hammustades kahvatu näo.

      „Uks!”

      Ajakirjanik jooksis väljapääsu juurde. Seal liigutati väljaspool taas midagi rasket.

      Betley nihutas ühe riivi ette, siis teise. Õnneks oli siin kõik nii ehitatud, et seestpoolt korralikult sulgeda saaks.

      Ta pöördus metsavahi poole.

      Meller lebas seina ääres, käed rinnale surutud. Mööda ta särki levis märg laik. Ta ei lasknud end siduda.

      „Vahet pole,” sõnas ta. „Ma ju tunnen, et see on lõpp. Pole tahtmist piinelda. Ärge puutuge.”

      „Aga meile tullakse ju ometi appi!” hüüatas Betley.

      „Kes?”

      Küsimus kõlas nii kibedalt, nii otse ja lootusetult, et ajakirjanikul hakkas kõhe.

      Nad vaikisid mõnda aega, siis küsis metsavaht:

      „Mäletate, me nägime kohe esimesel päeval ratsanikku?”

      „Jah.”

      „Tõenäoliselt kiirustas ta otarke teie saabumisest hoiatama. See side on neil siin olemas: linnabandiitide ja otarkide vahel. Sellepärast otarkid ühinesidki. Ärge imestage. Ma ju tean, et isegi kui Marsilt lendaksid meile mingid kaheksajalad, leiduks ikka inimesi, kes hakkaksid nendega läbi rääkima.”

      „Jah,” sosistas ajakirjanik.

      Aeg venis nende jaoks muutusteta õhtu poole. Meller nõrgenes kiiresti. Verejooks oli peatunud. Ta ei lubanud ikka ennast puudutada. Ajakirjanik istus kivipõrandal tema kõrval.

      Otarkid olid nad maha jätnud. Nad ei püüdnud enam ukse kaudu sisse tungida ega veel granaate heita. Lärm akna taga kord vaibus, kord tekkis uuesti.

      Kui päike loojus ja ilm jahenes, palus metsavaht juua. Ajakirjanik jootis teda välipudelist ja niisutas ta nägu.

      Metsavaht ütles:

      „Võib-olla ongi hea, et otarkid ilmusid. Nüüd saab selgemaks, mis on Inimene. Nüüd me saame lõpuks aru, et inimene pole ainult olend, kes oskab lugeda ja geomeetriaülesandeid lahendada. Vaid hoopis midagi muud. Teadlased on kuidagi liiga uhkeks muutunud oma teaduse üle. Aga teadus ei ole ju veel kõik.”

      Meller suri öösel, ajakirjanik elas aga veel kolm päeva.

      Esimesel päeval mõtles ta ainult pääsemisest, pendeldas meeleheitest lootuseni, tulistas mõned korrad aknast, lootes, et keegi kuuleb laske ja tuleb talle appi.

      Ööseks sai talle selgeks, et see lootus on enesepett. Ta elu näis koosnevat kahest eraldiseisvast osast. Kõige rohkem piinaski teda see, et neid ei näinud siduvat mingi loogika ega järjepidevus. Üks elu oli eduka ajakirjaniku mõistlik ja õnnelik elu, mis lõppes, kui ta Melleriga linnast välja metsaga kaetud Peaaheliku poole ratsutas. Sellest esimesest elust ei tulenenud kuidagi, et ta peab surema siin saarel, mahajäetud laboris.

      Teises elus oli kõik võimalik. See koosnes täies ulatuses juhustest. Seda ei pruukinud ülepea olemaski olla. Tal oli voli siia ka mitte sõita, keeldudes peatoimetaja ülesandest ja valides midagi muud. Otarkidega tegelemise asemel oleks ta võinud lennata Nuubiasse Vana-Egiptuse iidsete muististe päästetöödele.

      Pime juhus tõi ta siia. Ja see oli kõige jubedam. Mitmel korral keeldus ta lausa uskumast seda, mis temaga juhtus, ja hakkas mööda saali ringi käima, katsudes päikesest valgustatud seinu ja tolmuga kaetud laudu.

      Otarkid olid millegipärast tema vastu igasuguse huvi kaotanud. Väljakule ja basseini oli neid vähe järele jäänud. Aeg-ajalt hakkasid nad omavahel kaklema, korra aga jälgis Betley hingevärinal, kuidas nad kõik ühele endi seast kallale läksid, ta tükkideks rebisid ja ära sõid.

      Öösel otsustas ta äkki, et tema surmas on süüdi Meller. Ta tundis surnud metsavahi vastu jälestust ja taris ta keha esimesse ruumi ukse kõrvale.

      Tunni või kaks istus ta põrandal, korrates lootusetult:

      „Issand, miks just mina...? Miks just mina...?”

      Teisel päeval lõppes tal vesi ja janu hakkas vaevama. Aga ta oli juba lõplikult mõistnud, et pääsemist ei ole, ja maha rahunenud. Nüüd hakkas ta uuesti oma elu üle mõtisklema, aga seekord juba teise nurga alt. Talle meenus, kuidas veel selle retke alguses oli tal olnud metsavahiga sõnavahetus. Meller oli talle öelnud, et farmerid ei hakka temaga rääkima. „Miks?” küsis Betley. „Sest te elate soojas ja mugavuses,” vastas Meller. „Sest teie olete üks kõrgemast klassist. Nende seast, kes on nad reetnud.” – „Kuidas ma kõrgemast klassist olen?” ei nõustunud Betley. „Raha ei teeni ma neist kuigi palju enam.” – „Ja siis?” vaidles metsavaht vastu. „Teil on kerge, alati pidupäevane töö. Nemad on kõik need aastad siin hinge vaakunud, aga teie kirjutate oma artiklikesi, käite restoranides, peate teravmeelseid vestlusi...”