Raevu päevad. Vene autorite jutukogumik. Sari "Sündmuste horisont". Koostaja Ja Tõlkija Veiko Belials

ajas end vastamata sirgu. Farmer tõusis kiiruga laua tagant.

      „Miks? Ööbige siin.”

      Aga metsavaht haaras juba madratsid.

      Küüni juurde juhatas pikk farmer nad laternaga. Vaatas minutikese, kuidas nad end sisse seavad, ja ühel hetkel oli ta näol selline ilme, nagu tahaks midagi öelda. Aga ta tõstis vaid käe ja sügas pead. Siis läks ta minema.

      „Milleks see kõik?” küsis Betley. „Kas tõesti tungivad otarkid ka majadesse?”

      Meller tõstis maast paksu laua ja kiilus sellega kinni raske tugeva ukse, kontrollides, et laud ära ei libiseks.

      „Heitke pikali,” sõnas ta. „Kõike tuleb ette. Tungivad ka majadesse.”

      Ajakirjanik istus madratsile ja hakkas saapaid lahti nöörima.

      „Aga öelge, kas siia ehtsaid karusid ka on jäänud? Mitte otarke, vaid päris metsikuid karusid? Siin elas neid ju palju, neis metsades?”

      „Mitte ainsatki,” vastas Meller. „Esimese asjana, kui otarkid saarel olnud laborist välja pääsesid, hävitasid nad kõik päris karud. Ja hundid ka. Mägrad olid siin, rebased – ühesõnaga kõik. Võtsid purustatud laborist mürki ja mürgitasid kõik pisikesed. Kogu ringkond oli kärvanud hunte täis, vedelesid igal pool – neid nad millegipärast ei söönud. Aga karud korjati kõik kokku. Ja nad söövad ju teinekord omasidki.”

      „Omasid?”

      „Loomulikult, nad pole ju inimesed. Neist ei või kunagi teada, mida oodata.”

      „Tähendab, teie peate neid lihtsalt loomadeks?”

      „Ei.” Metsavaht raputas pead. „Loomadeks me neid ei pea. Ainult linnades vaieldakse, on nad inimesed või loomad. Meie siin ju teame, et nad pole ei seda ega teist. Mõistate, varem oli ju nii: olid inimesed ja olid loomad. Ja kõik. Aga nüüd on veel midagi kolmandat – otarkid. Kogu selle aja jooksul, mis maailm on olemas olnud, ilmus midagi sellist esimest korda. Otarkid ei ole loomad – hea oleks, kui nad oleksid vaid loomad. Aga nad pole ka inimesed, loomulikult.”

      „Öelge,” Betley tundis, et ei suuda siiski hoiduda küsimusest, mille banaalsust ta isegi mõistis, „on see tõsi, et nad suudavad kerge vaevaga kõrgemat matemaatikat õppida?”

      Metsavaht pöördus järsult tema poole.

      „Kuulge, jääge selle oma matemaatikaga kord ometi vait! Lõuad! Ma isiklikult ei anna punast krossigi mingi matemaatiku eest. Jah, matemaatika on neile selgem kui vesi. Ja mis siis? Inimene on tarvis olla – selles on asi.”

      Ta pööras pea ära ja hammustas huulde.

      Tal on neuroos, mõtles Betley. Tugev pealegi. Ta on haige.

      Aga metsavaht rahunes juba. Ta häbenes oma plahvatust. Veidi vaikinud, küsis ta:

      „Vabandage, aga kas te nägite teda?”

      „Keda?”

      „Noh, seda geeniust, Fiedlerit.”

      „Fiedlerit? Nägin. Ma vestlesin temaga otse enne siiasõitu. Ajalehe ülesandel.”

      „Teda hoitakse seal vist vati sees. Et isegi piisake vihma talle peale ei kukuks?”

      „Jah, teda valvatakse.” Betley meenutas, kuidas esimesel korral ta läbipääsuluba kontrolliti ja Teaduskeskust ümbritseva müüri ääres läbi otsiti. Pärast oli veel üks kontroll ja veel üks läbiotsimine – enne instituuti sissesõitu. Ja veel kolmaski läbiotsimine – enne kui ta lasti aeda, kuhu Fiedler isiklikult temaga kohtuma tuli. „Teda valvatakse. Aga ta on tõepoolest geniaalne matemaatik. Ta oli vaid kolmteist, kui kirjutas oma „Parandused üldisele relatiivsusteooriale”. Loomulikult on ta ebatavaline inimene, kas pole?”

      „Kuidas ta välja näeb?”

      „Kuidas?”

      Ajakirjanik takerdus. Talle meenus Fiedler oma avaras valges ülikonnas aeda astumas. Tema kogus oli midagi ebameeldivat. Laiad puusad, kitsad õlad. Lühike kael... See oli kummaline intervjuu, sest Betley tundis, et intervjueeritakse pigem teda ennast. See tähendab, et Fiedler küll vastas tema küsimustele, aga kuidagi mitte tõsiselt. Nagu oleks seal, Teaduskeskuse seinte taga ajakirjaniku ja üldse kogu tavaliste inimeste maailma üle irvitanud. Ja ta küsis ise. Aga mingeid lollakaid küsimusi. Igasugust jampsi, nagu näiteks seda, kas Betley armastab porgandimahla? Nagu oleks kogu jutuajamine mingi eksperiment – tema, Fiedler, uurib tavalist inimest.

      „Ta on keskmist kasvu,” sõnas Betley. „Silmad on väikesed... Aga kas te pole teda siis näinud? Ta ju käis siin, järve ääres ja laboris.”

      „Kahel korral,” vastas Meller. „Aga temaga oli kaasas selline valvemeeskond, et tavalisi inimesi ei lastud kilomeetri kauguselegi. Otarke hoiti siis veel aedikus, nendega töötasid Richard ja Klein. Kleini sõid nad hiljem ära. Aga pärast seda, kui otarkid laiali jooksid, pole Fiedler siia enam nägu näidanud... Mida ta siis nüüd otarkide kohta räägib?”

      „Otarkide kohta...? Ütles, et see oli väga huvitav teaduslik eksperiment. Väga perspektiivikas. Aga enam ta sellega ei tegele. Nüüd on tal midagi, mis on seotud kosmiliste kiirtega... Ütles veel, et tal on ohvritest kahju.”

      „Aga mille nimel seda kõike tehti? Mis eesmärgil?”

      „Noh, kuidas seda nüüd öeldagi...?” Betley vajus mõttesse. „Saage aru, teaduses on ju nii: „Aga mis siis, kui...” Sellest on palju avastusi sündinud.”

      „Mis mõttes „Aga mis siis, kui...”?”

      „Noh, näiteks: „Aga mis siis, kui magnetvälja asetada voolu all olev juhe?” Ja välja tuli elektrimootor... Lühidalt öeldes, lihtsalt eksperiment.”

      „Eksperiment.” Meller kiristas hambaid. „Tehti eksperiment – lasti inimsööjad inimeste kallale. Aga nüüd pole meist enam kellelgi sooja ega külma. Vaadake ise, kuidas hakkama saate. Fiedler on otarkidele käega löönud ja meile samuti. Aga neid on siia sadu siginenud ja keegi ei tea, mis plaane nad inimeste suhtes hauvad.” Ta jäi vait ja ohkas. „Eh, mõelda vaid, mis pähe tuli! Teha loomad, kes oleksid targemad kui inimesed. Täitsa lolliks teised seal linnades läinud. Aatompommid, ja siis veel see kah. Tahavad vist, et inimsugu täiesti ära kaoks.”

      Ta tõusis, võttis laetud püssi ja asetas enda kõrvale maapinnale.

      „Kuulge, härra Betley. Kui tuleb mingi jama, keegi hakkab koputama või sisse tungima, lamage, nagu olete. Muidu laseme veel pimedas teineteist maha. Teie lamage, küll mina juba tean, mida teha. Ma olen nii välja treenitud, et ärkan juba eelaimuse pealegi.”

      Hommikul, kui Betley küünist väljus, säras päike nii eredalt ja vihma pestud rohelus oli nii värske, et kõik öised vestlused näisid talle vaid õudsete muinasjuttudena.

      Musta habemega farmer oli juba põllul – ta särk valendas täpikesena teisel pool jõge. Hetkeks näis ajakirjanikule, et äkki see ongi õnn – tõusta niimoodi koos päikesega, teadmata midagi keerulise linnaelu muredest ja hoolest, ning tegeleda ainult labidavarre ja pruunika mulla kamakatega.

      Aga metsavaht tõi ta kiiresti tegelikkusesse tagasi. Relv käes, astus ta küüni tagant välja.

      „Lähme, ma näitan teile midagi.”

      Nad läksid ümber küüni ning jõudsid aiamaale maja taga. Siin käitus Meller kummaliselt. Ta tõmbus küüru ja jooksis läbi põõsaste ning istus kartulivagude kõrval kraavi. Siis andis ajakirjanikule märku sama teha.

      Koos hakkasid nad kraavi mööda ümber aiamaa minema. Ühe korra kostis majast naise häält, aga mida ta rääkis, polnud võimalik eristada.

      Meller peatus.

      „Vaadake.”

      „Mida?”

      „Te ju rääkisite,