Valitud teosed 3. Märkmeid eel-dünastilisest ajastust. Robert Silverberg

mina, «et otsus tehakse täna. Kardinal Carciofo on lubanud end tema nimel taandada, vastutasuks suurema arvutikasutamise aja eraldamise eest, kui uus arvutimäärus järgmise aasta konsistooriumil vastu võetakse.»

      «Teisisõnu, kokkulepitud mäng,» teatab Kenneth.

      Piiskop FitzPatrick vangutab nukralt pead. «Ennatlikke järeldusi teete, mu poeg. Juba kolm nädalat oleme elanud ilma Püha Isata. See on issanda tahtmine, et meile antaks uus paavst. Kui konklaav ei suuda kardinal Carciofo ja kardinal Asciuga vahel valida, ajab ta kõigekõrgema tahtmise nurja. Sestap peame tarviduse korral kohandama oma aja kombeid, et tema tahte vastu rohkem ei sõditaks. Konklaavi pikaleveninud poliitmängud muutuvad siitpeale patusteks. Kardinal Carciofo isiklike ambitsioonide ohverdamine ei olegi nii omakasupüüdlik tegu, kui te ehk väidate.»

      Kenneth aga jätkab vaese kardinal Carciofo loobumismotiivide ründamist. Beverly avaldab tema armututele teravmeelsustele ajuti poolehoidu. Preili Harshaw väljendab mitu korda oma vastumeelsust käia armulaual kirikus, mille eesotsas seisab masin. Sõnasõda on mulle vastumeelne ning ma nihutan tooli lauast eemale, et saada paremat vaadet Vatikani künkale. Kardinalid on parasjagu kogunenud Sixtuse kabelisse. Kuidas ma tahaksin seal olla! Millised vaimustavad müsteeriumid leiavad aset selles mornis suurtsugu ruumis! Iga kardinal istub nüüd väikesel troonil kannikesekarva baldahhiini all. Iga trooni ees helklevad jämedad vahaküünlad. Tseremooniameistrid liiguvad pühalikult läbi hiiglasliku koja, kandes hõbekausse, mille põhjas lebavad hääletussedelid. Kausid asetatakse altari ette lauakesele. Kardinalid kõnnivad ühekaupa laua juurde, võtavad hääletussedeli ja siirduvad oma kohale. Siis tõstavad nad kirjasule ja asuvad kirjutama. «Mina, kardinal … valin tema kõrgeauliseks paavstiks auväärseima kõigi kardinalide seast, kardinal …» Kelle nimi paberile pannakse? Kas Carciofo? Või Asciuga? On see mõni veider muldvana prelaat Madridist või Heidelbergist, mõni robotivastase fraktsiooni meeleheitlik viimase minuti valik? Või panevad nad kirja tema nime? Kirjasulgede kribin kajab üle kabeli. Kardinalid täidavad sedelil lünga, kinnitavad pitsatiga, murravad kokku ja siis uuesti kokku, viivad altari juurde ning pillavad suurde kuldkarikasse. Nõnda on nad talitanud päevi, igal hommikul ja pärastlõunal, sest ummikseis on kestnud kaua.

      «Lugesin mõne päeva eest ajalehest Herald-Tribune,» alustab preili Harshaw, «et kakssada viiskümmend noort Iowa katoliku robotit ootavad valimistulemusi Des Moines’i lennujaamas. Kui võidu saab nende mees, on neil tšarterlend juba tellitud ja nad kavatsevad paluda, et neid lastaks esimestena Püha Isa audientsile.»

      «Ei ole kahtlust,» nõustub piiskop FitzPatrick, «et seekordne paavsti valimine toob kiriku rüppe hulgaliselt tehislikku päritolu usklikke.» «Ja peletab eemale ohtrasti lihast ja luust inimesi!» lisab preili Harshaw teravalt.

      «Vaevalt küll,» lausub piiskop. «Arusaadavalt on mõned meist esialgu šokeeritud, kohkunud, tunnevad valu ja kaotust. Ent see läheb mööda. Uue paavsti loomupärane headus, millele rabi juba viitas, võidab kõik. Ma arvan, et see innustab noori tehnoloogiajüngreid terves maailmas kirikuga ühinema. Üle kogu ilma hoogustuvad vastupandamatud religioossed impulsid.»

      «Suudate te endale ette kujutada, kuidas kakssada viiskümmend robotit kolistavad Püha Peetruse väljakule?» tahab preili Harshaw teada.

      Silmitsen kauguses kõrguvat Vatikani küngast. Hommikupäike on ere ja pimestav, kuid kabelisse kogunenud kardinalid oma müüride taga sellest rõõmsast sädelusest osa ei saa. Nüüdseks on kõik oma hääle andnud. Tänasteks häältelugejateks valitud kolm kardinali on püsti tõusnud. Üks neist võtab karika kätte ning raputab sedelid segi. Seejärel asetab karika altari ette lauale. Teine häältelugeja võtab hääletussedelid välja ja loeb üle. Teeb kindlaks, et sedelite arv vastab hääletanud kardinalide arvule. Nüüd viiakse sedelid tsibooriumisse – see on armulauakarikas, kus harilikult hoitakse missa jaoks pühitsetud leiba. Esimene häältelugeja võtab sedeli välja, voldib lahti, loeb läbi, annab teisele häältelugejale, kes teeb sama, ning seejärel antakse see kolmandale, kes loeb sedeli sisu valjult ette. Asciuga? Carciofo? Mõni kolmas? Või tema?

      Rabi Mueller jutustab aga inglitest. «Peale selle on meil troonikandjad inglid, heebrea keeles öeldakse arelim või ophanim. Neid on kokku seitsekümmend ja nad on tuntud oma vankumatuse poolest. Nende seas on Orifiel, Ofaniel, Zadkiel, Jofiel, Ambriel, Tychagar, Barael, Quelamia, Paschar, Boel ja Raum. Mõned neist ei ole enam taevas ja neid loetakse langenud ingliteks.»

      «Nii palju siis vankumatusest,» märgib Kenneth.

      «Siis on veel issanda inglid,» jätkab rabi, «kes oma loomise hetkel ümber lõigati. Need on Miikael, Metatron, Sariel, Sandalfon, Uriel, Saraqael, Astanfaeus, Fanuel, Jehoel, Zagzagael, Yefefiah ja Akatriel. Aga minu lemmik nende seast on rõõmuingel, keda mainitakse talmudis Esimese Moosese raamatu kommentaarides järgmiselt: kui Juudas hakkas minema läbi …»

      Nüüd on hääled juba kindlasti loetud. Püha Peetruse väljakule on kogunenud tohutu rahvamass. Päikesekiired helklevad sadadel, kui mitte tuhandetel teraskestas peanuppudel. See on Rooma robotikogukonna suurpäev. Kuid suurem osa väljakul seisjaist on lihast ja verest olevused: musta riietunud vanaldased naised, kõhetud noored taskuvargad, poisikesed koerakutsikatega, matsakad vorstikaupmehed, sekka käputäis poeete, filosoofe, kindraleid, ametnikke, turiste ja kalamehi. Kuidas häältelugemine kulges? Peagi saame vastuse. Kui ükski kandidaat häälteenamust ei kogunud, segatakse sedelite hulka märjad õlekõrred, ning korstnast voogab välja must suits. Kui paavst on aga valitud, on õled kuivad ja korstnast tõuseb valge suits.

      Kogu sel talitusel on meeliköitev mõju. Mulle see meeldib. Saan sellest samaväärse elamuse kui meisterlikust kunstiteosest: näiteks Tristani-akordist või konna hammastest Boschi maalil «Püha Antoniuse kiusamine». Ootan tulemust ülima pingega. Olen resultaadis kindel; juba tunnengi endas tärkamas vastupandamatuid religioosseid impulsse. Ehkki hinges pesitseb kummaline nostalgia aegade järele, kui paavstid olid veel täisverd inimesed. Homsetes ajalehtedes ei leia me intervjuud Püha Isa eaka emaga Sitsiilias, ega uhkusest pakatava noorema vennaga San Franciscos. Ja kas säärast suurejoonelist valimistseremooniat veel kunagi korraldatakse? Kas me vajame üldse järgmist paavsti, kui seda, kes peagi valitud saab, on nõnda hõlpus taas töökorda seada?

      Aah, valge suits! Selgusehetk on peagi käes.

      Püha Peetruse katedraali keskmisele rõdule ilmub inimkuju, laotab lahti kuldse kanga ning kaob. Riidelt peegelduv päikeselõõm pimestab mu silmi. Tuues meelde veepinda suudleva kuu jaheda kuma Napoli lahel, või pigem keskpäevase päikesekulla sillerduse Kariibi merel Saint Johni saare kaldail. Rõdule on ilmunud teinegi kuju, üll hermeliinkaunistusega purpurpunane kuub. «Ülemdiakon,» sosistab piiskop FitzPatrick. Inimesi me ümber langeb teadvusetult maha. Mu kõrval seisab Luigi, jälgides uudiseid tillukese raadio vahendusel. «See kõik on kokkumäng,» seletab Kenneth. Rabi Mueller sisistab, et ta vakka jääks. Preili Harshaw hakkab tihkuma. Beverly kordab tasakesi lipuvannet ja teeb ristimärgi. Milline imeline hetk. Ma arvan, et see on kõige ehedam tänapäevaelamus, mida olen iial kogenud.

      Ülemdiakon kuulutab valjul häälel: «Mul on teile rõõmusõnum. Meil on uus paavst.» Aina valjemalt rõkkavad rõõmuhõisked, kui ülemdiakon teatab tervele ilmale, et värskelt valitud kirikupea on seesama kardinal, see õilis ja auväärt persoon, see nukrameelne ning karske olevus, kelle tõusmist Pühale Toolile oleme nii pinevalt ning kaua oodanud. «Paavst võtab endale nimeks …»

      Nimi läheb rahva juubeldustes kaduma. Pöördun Luigi poole. «Mis see oli? Mis nimi?»

      «Sisto Settimo,» vastab Luigi.

      Jah, ja seal ta ongi, paavst Sixtus Seitsmes, nagu teda nüüd kutsuma peame. Väheldane kuju paavsti hõbekuldses rüüs, käed rahvahulkade poole välja sirutatud, ning jah, tema põskedel kiirgab päikesevalgus, kõrge otsmik kumab läikima löödud terase kirkusega. Luigi on juba põlvili laskunud. Põlvitan tema kõrvale. Preili Harshaw, Beverly, Kenneth ja isegi rabi on maha heitnud, sest sündmus on vaieldamatult imepärane. Paavst liigub rõdu servale. Ta annab oma apostelliku õnnistuse linnale ning kogu maailmale. «Meie abi on Issanda nimes,» teatab ta tõsiselt. Ta lülitab sisse reaktiivseaded käte all,