Meeletu suvi. Esimene raamat. Tracy Brogan

Rikkuritel on hunnikus pappi ja liiga palju nodi. Aga neil on liiga palju tegemist raha juurde teenimisega, et seada korda jamps, mis neil juba olemas on. Aga sinul on annet. Tõsiselt, vaata, mida sa oled pelgalt kahe nädalaga siin korda saatnud.”

      Järgisin tema lennukaid käeliigutusi. Olin Dody maja veidi paremaks muutnud. Praegu oli see peaaegu elamiskõlblik, köögist söögituppa ja verandale kulges nüüd tühi rada. Veensin teda isegi „Tähesõdade” nukke tagumisse magamistuppa panema, selmet neid vanaema antiiksete kristallvaaside kõrval hoida. Kui ma nüüd suudaksin veel teha nii, et ta selle jänese ja antiloobi ristsugutise ära viiks.

      Fontaine jätkas. „Ma kujundan oma klientidele imekauneid ruume, aga nemad rikuvad need ära laiali vedelevate paberite, hokikeppide ja Wii pultidega. Nad ei oska asjades korda luua. Aga sinul on see loomupärane anne. Nagu ... sarkasm.”

      See oli tõsi. Olin sarkasmis väga osav. Ja olin alati nõudlik olnud. Kunagi ajasin ma oma õde Pennyt hulluks, kui me nukkudega mängisime. Tema tahtis vaid, et Malibu Barbie ranna-Keniga musitaks, aga mina sundisin neid alati kõigepealt oma pisikesi riideid kokku lappima ja tillukesi kingi ära panema.

      „Elukutseline kodukorrastaja, mis?” Vajusin diivanile.

      „Jah, kullake. Kasuta oma isiksusehäiret millekski heaks ära. Mõtle selle üle.” Ta ajas end diivanilt püsti ja lahkus toast, jättes mind mõtisklema.

      Hmm. Mulle meeldis tõepoolest liigitada. Ja sorteerida, kokku voltida, toppida ja virna laduda. Parim kingitus, mille Richard mulle iial teinud, oli muide minu oma isiklik sildivalmistaja. Ta ostis selle naljapärast, aga mulle meeldis see väga. Kui mul oleks muidugi aru peas olnud, oleksin talle otsaette kleepinud suure rasvases kirjas sildi, millel seisab abielu. Aga võib-olla oli Fontaine’i jutus iva. Töökoht annaks mulle midagi, millele keskenduda, mille poole püüelda, selle asemel et kogu energia mineviku eest põgenemisele kulutada. Ja mulle meeldis tööl käia. Vähemalt kunagi meeldis.

      Kui Richard ja mina abiellusime, olin ma äsja kolledži lõpetanud. Mul oli tore töökoht raamatupoes, kus ma kohtusin kõiksuguste inimestega. Emade, vanavanemate, kirjanike ja pseudointellektuaalidega. Aga Richardile ei meeldinud, et mind polnud teda kodus ootamas. Arvan, et enamalt jaolt ei meeldinud talle see, et vabamõtlejalikud inimesed mulle ohtlikke mõtteid pähe panid. Kui Paige oli sündinud, tahtsin ma üle kõige iga hetke temaga koos veeta ja kojujäämine tundus olevat privileeg.

      Aga tema ja Jordan ei olnud enam titad. Varsti on nad mõlemad päev läbi koolis ja mul on vaja millegagi oma päevi täita. Võib-olla annab töökoht mulle mingi eesmärgi, mingisuguse sihi. Muu identiteedi peale Richard Turneri endise naise oma. Kui keegi küsib: „Ja millega sa tegeled?” saaksin ma vähemalt vastata midagi muud kui et: „Püüan oma endise abikaasa halbadest otsustest vabaneda.”

      Kolmas peatükk

      Pistsin mobiiltelefoni enda kõrvale autoistmele ja kohendasin õhuavasid, nii et kliimaseade otse mu tulitavale näole puhus. Pöörasin äkiliselt tagasi liiklusvoolu pärast seda, kui olin peatunud Richardi sõnumi lugemiseks. Kuidas see mees suutis mind ainult 140 tähemärgiga nii vihaseks teha?

      Olin teel Glenville’i, et lapsed seal lühikeseks külaskäiguks maha panna. Paige ja Jordan arutasid tagaistmel, kas „kaka läheb potist kuldkalade taevasse”, ning mina keesin esiistmel vihast nende isa vastu.

      Tema sõnumis seisis: „Jään hilja peale. Too lapsed kontorisse.”

      Loomulikult jäi ta hilja peale. Loomulikult arvas ta, et saan lapsed tema korteri asemel kontorisse viia. Ta ei hoolinud sellest, et tema kontor asub Glenville’i kesklinnas, kus liiklus on kõige hullem. Või et too punapäine abielurikkuja vastuvõtulaua taga istub.

      Vihkasin Kanal Seitsme hoones käimist. Vannun, et iga kord, kui ma seal käisin, muigasid ta töökaaslased mind nähes ja sosistasid midagi telefonidesse. Richardi sarm oli mõjunud neile ajuloputusena. Näis, et nad arvasid, et tema veiderdamine on ohutu. Lihtsalt poisilik ulakus. Kindlasti mitte midagi sellist, mille pärast lahutada. Olin kuulnud, et nad olid pärast seda kurikuulsat pidu isegi koopiaruumile uue nime pannud. Nüüd tunti seda kopulatsiooniruumina.

      Ma pigistasin rooli tugevamini pihku ja suundusin linna. Veel paarkümmend piinavat kilomeetrit ja lõpuks ometi olin ma kohal. Parkisin auto Kanal Seitsme kõrvale kaldteele ja helistasin Richardile. Ta võis välja oma lastele järele tulla. Mina sinna sisse minna ei kavatsenud.

      „Tere, kaunitar,” nurrus Richard telefoni.

      Neelasin esimese vastuse alla. See maitses niisama vastikult, kui see kõlas. „Sa ei peaks mulle nii ütlema.”

      „Ma tean, aga sa oled nii ilus, et ma ei saa sinna midagi parata.”

      „Proovi. Me oleme nüüd lahutatud, mäletad?”

      Nagu salaplaani hauduval sarimõrtsukal puudus tema naerust huumor. „Kuidas ma saangi seda unustada?” küsis Richard. „Ma mõtlen sellele iga kord, kui maksan tohutut pangalaenu maja eest, kuhu sisse mul pole lubatud astuda. Ja kus sa ise ei ela.”

      „Võib-olla sa oleksid pidanud sellele mõtlema enne, kui sa ilmatüdrukut panid.”

      Ta vaikis, nagu ta peaks selle üle järele mõtlema. „Ma pole kunagi ilmatüdrukut pannud.”

      Hingasin sügavalt sisse, soovides, et saaksin mälestused temast välja hingates minema puhuda. „Igatahes, me oleme kohal. Tule välja ja võta lapsed vastu.”

      „Te olete kohal? Fantastiline! Too nad sisse.” Tema hääles oli siiras entusiasm, mis mu viha leevendas.

      „Ei, tule sina välja ja võta nad vastu.”

      Vaatamata meie vaenu täis minevikule võis Richard siiski väga veenev olla. Kui ma talle sentimeetritki järele annan, veenab ta mind meile õhtusööki tegema ja tema jalgu masseerima kiiremini, kui ma jõuan öelda: „Käi persse, tõbras selline.”

      „Ma ootan telefonikõnet. Palun kas sa ei võiks lihtsalt sisse tulla?” Ta vingus, mis tähendas, et ta valetab. Tegelikult ma teadsin, et ta valetab, juba sellest, et ta rääkis.

      „Ei. Tule neile järele.”

      Ta ohkas dramaatiliselt nagu ballikuninganna. „Ah, hea küll!”

      Mõne minuti pärast tuli ta uksest välja, Paige’i ja Jordani jaoks lai naeratus näol. Teda nähes jäi mul hing kinni. Ta oli päevitunud ja tema blondid juuksed ei olnud kunagi nii heledad olnud. See muutis tema pruunid silmad veel tumedamaks ja sügavamaks. Need silmad meenutasid mulle alati šokolaadi, veel ühte asja, mida ma olin kunagi armastanud, aga millest ma olin iseenda heaolu nimel loobunud.

      „Tere, lapsed! Tulge nüüd! Tehke issile kalli!” Ta ajas käed laiali.

      Aitasin nad autost välja ja nad jooksid isa juurde nagu kutsikad küpsise poole. Mu süda tõmbus kokku. Richardi nägemine lastega suutis mind endiselt sulama panna. See meenutas mulle kõiki põhjusi, miks ma üldse olin temasse armunud. Aga ta oli minu krüptoniit. Ma pidin sealt kaduma ja kiiresti. Võtsin maasturist kotid ööbimisasjadega ja peaaegu viskasin need Richardi poole.

      „Siin on nende asjad. Kust ma nad peale võtan?”

      „Näiteks Waffle Castle’ist kell üheksa? Võime koos hommikust süüa.” Tema hääl oli lootusrikas, idioot selline.

      Laupäeva hommikud Waffle Castle’i vahvlirestoranis olid olnud meie pere rituaal. Ta ei saanud oma kõva peaga ikka aru, et oli tundetu ja keeldus põikpäiselt tunnistamast, et meie elu oli drastiliselt muutunud võrreldes sellega, millised need olid kunagi olnud.

      „Ei, see on sinu aeg nende seltsis.” Tundsin, kuidas mu huuled tõmbusid kriipsuks nagu rangel vanatüdrukul.

      Richard kummardus ettepoole ja sosistas: „Mu psühholoog ütleb, et peaksime perena koos aega veetma. Laste pärast.”

      Tundsin sekundi murdosa jooksul kahetsust. Võib-olla ta ei olnud ikka kõva peaga. Võib-olla ta