Õun ja vihm. Sarah Crossan

osutab minu poole. „Pole eakohane,” kostab ta.

      „Ega ma mingi titt ole,” ütlen mina.

      „Sa pole veel ka täiskasvanu. Kui täiskasvanuks saad, vaatad, mida tahad,” teatab Memm.

      Trish teeskleb, et hammustab pöidlaotsa. „Oih. Loodetavasti ei astunud ma nüüd konnasilma peale,” sõnab ta. Kui mul vaid julgust jätkuks, annaksin talle kõrvakiilu.

      „„Chitty Chitty Bang Bang” käib praegu,” leiab Memm ja hakkab pulti otsima.

      Thrish aitab tal otsida ja tõmbab siis vaikselt kopsud õhku täis. „Oh, ma oleksin äärepealt unustanud. Üks kingitus on veel,” lausub ta. Trish ulatab mulle pakikese. Isa hakkab põskede sisekülgi nätsutama.

      Tõmban paela lahti. Pakis on valge T-särk. „Aitäh,” pomisen paberit päriselt ära võtmata.

      „Sa ei teinud seda korralikult lahti,” manitseb Memm.

      „Sa ei lugenud kirja,” lisab Trish.

      Raputan särgi sirgeks. Sel on uhkelt vonklevate tähtedega kiri Suur õde. Pöördun isa otsa vaatama. Ta lõua ümbrus punetab. Memm vahib Trishi ammuli sui.

      „Te saate lapse või?” küsin.

      „Mis tore uudis,” ütleb Memm. Ta ruttab isa juurde ja suudleb teda nagu oma poega, kusjuures inimesed peavadki neid koos nähes isa Memme pojaks. Kuid tegelikult ta pole seda. Isal lihtsalt ei vedanud, sest ta käis mu emaga, kuni too rasedaks jäi, ja Memmel on temast alati kahju olnud, just nagu isal oleks lapsukese tekkimise juures vähem süüd kui emal. Nõnda ei saanudki ema ülikooli minna, kuid isa istus kuu enne minu sündi Liverpooli rongile ning veetis järgmised kolm aastat majandust õppides ja purjutades. Ema jäi Brampton-on-Sea’sse, aga selleks ajaks, kui isa ülikoolist tagasi jõudis, oli ema siit sääred teinud. Emal sai kõrini mähkmete vahetamisest ja ootamisest, et isast talle mingit abi oleks.

      Ja küllap oli tal ka minust kõrini, mõtlen.

      Keeran T-särgi kokku ja topin selle Derry käppade alla.

      „Me saime alles paar nädalat tagasi teada,” seletab Trish. Ta nägu särab uhkusest.

      Isa näeb väheke õnnetu välja.

      „Küllap olete vaimustuses,” sõnab Memm. Ta naeratab nii laialt, et see on ilmselt valus.

      „Me oleme üliõnnelikud,” kostab Trish. Ta suudleb isa kirglikult huultele otse Memme ja minu silma all. Mulle tõuseb keedukreemimaitseline okse kurku.

      Memm naerab närviliselt. „Pean oma kudumismustrid välja otsima,” ütleb ta.

      „Bernie, oota sellega, kuni teada saame, kes meil sünnib. Ma vihkan, kui titele kollased riided selga pannakse,” kuulutab Trish, ehkki ta ise sundis oma totakas pulmas pruutneitsisid terve päeva kollaseid kleite kandma.

      Võtan Derry kaelarihmast kinni ja talutan ta toast välja. „Minu meelest tahab ta pissile,” ütlen, kuid keegi ei pane seda tähele.

      Kui Derry on oma asjaga ühele poole saanud, viin ta kööki ja tõmban ukse kinni. Istun tagatrepile. Maapind on jääkirmes. Õhk on külmunud udust paks ja hägune.

      „Sa saad niiviisi hemorroidid,” ütleb võõras hääl. Tõstan pilgu, kuid väljas on liiga pime, et midagi näha. Tõusen püsti, endal vaataja ees hirm nahas, ja näen siis tagumise tara juures poissi. „Hemorroidid on vastik värk. Ehkki ma päris hästi ei tea, mida need endast kujutavad.”

      „Miks sa minu aias oled?” küsin.

      „Sest ma räägin sinuga,” vastab poiss. „Plangus on suur auk. Keegi võiks selle ära parandada.”

      „Ma tean, et seal on auk, aga siiani pole keegi seda väravana kasutanud.” Ma tulin õue, et üksi olla. Mul pole üldse suhtlemistuju. „Sa oled ilma loata eravalduses,” ütlen poisile.

      „Sul on õigus. Kutsuge keegi politsei!” hõikab ta.

      Poiss astub üle Memme lillepeenarde ja kõnnib läbi meie aia. Tal on seljas hiigelsuure konnaga džemper ning jalas väga suured rohelised kummikud. Ta põsed ja laup on mingi sõjamaalingut meenutava musta värviga kokku määritud.

      „Sõtta lähed või?” küsin.

      „Võib ka nii öelda. Isa unustas poes käia. Ilmselt sööme jõuluks spagette ja riisipudingit. Ema on sigatige, nii et ma passin parem väljas, kuni torm vaibub.”

      Ma teadsin küll, et mõni nädal tagasi kolis meie maja taga asuvasse elamusse uus perekond. Maja oli väga kaua tühjana seisnud, nii et arvasin juba, et see jääbki nõnda, kuni ämblikud, hiired ja kodutud seda oma koduks hakkavad pidama.

      „Minu meelest su majas kummitab,” ütlen talle. Õelutsen, kuid ei tea ise ka, miks täpselt.

      „Jaa, seal kummitab täiega. Ma kuulen öösiti guulide sosinat. Aga kuna see hoiab vargad eemale, siis ma ei muretse.”

      Silmitsen kuuketast.

      „Miks sina üldse väljas kükitad? Kas sa ei peaks praegu piparmündišokolaadi karbile pühenduma?” uurib poiss.

      „Mitte et see sinu asi oleks, aga mu isa ja kasuema teatasid mulle just äsja, et neil on lapsuke sündimas, ja vanaema proovib sundida mind teesklema, et see meeldib mulle. Nii et oleksin tänulik, kui sa mind siia depresseeruma jätaksid.”

      „Uh. Tited on jube tüütud. Mina ei saa aru, millega nad inimesed ära võluvad.”

      Kehitan õlgu ja vaatan läbi köögiakna elutuppa, kus Trish naerdes käsi kokku lööb. „Ma lähen parem tuppa,” ütlen.

      „Hea küll,” kostab ta vastu ja hakkab ära minema. „Mis su nimi on?”

      „Apple,” vastan kõhklemisi.

      „Apple? Nagu näiteks Apple Blossom?^[1.]”

      Pilgutan silmi. Kui ma kellelegi lastest oma nime ütlen, siis tavaliselt kuulen kohe vastikuid nalju õunapabulate või mädaõunte kohta või läheb teema kohe iPad’idele.

      Apple pole tegelikult mu pärisnimi. Mu passinimi on Apollinia Apostolopoulou ja seda ei suuda vist keegi välja hääldada. Nii et ma ei üritagi sundida inimesi seda välja ütlema, vaid teatan, et mu nimi on Apple. Apostolopoulou ei kao küll kuhugi ja selle muutmine pole minu võimuses, nii et imestan tihtipeale, miks ema mulle üldse isa perekonnanime andis. Ta ei käinud ju isaga enam, kui ma sündisin. Ma ei usu ka, et ema mu isa armastas. Ometi valis ema mulle ka kreekapärase eesnime. Sellel peab olema mingi põhjus. Kui ema tagasi tuleb, uurin ta käest selle kohta kõik välja.

      Tahaksin praegu, et ema oleks siin. Tahaksin, et ta poleks üleüldse minu juurest ära läinud.

      „Mu päris nimi on Apollinia,” selgitan poisile. „Aga inimesed on mind titepõlvest peale Apple’iks kutsunud.”

      „Lahe. Olgu siis nõnda. Noh, Apple, igatahes oli tore sinuga kohtuda. Mina olen Del.” Ta hüppab üle Memme aiapäkapiku. Tolle õngeritv on katki. „Oh, ja häid jõule muidugi ka.” Poiss kaob läbi aiaaugu.

      „Häid jõule,” lausun vaikselt, ehkki jõulud on kõike muud kui head.

      Tagauks avaneb. „Mida sa siin väljas teed?” pärib Memm.

      „Ei midagi.”

      „Tahad sa end surnuks külmetada? Tule tuppa.”

      „Mul pole midagi enda surnuks külmetamise vastu,” kostan.

      Memm turtsatab. „Ära räägi rumalusi.”

      Näpin oma küüsi. „Memm, kas ema on sulle mingit sõnumit saatnud? Kas temalt meili on tulnud?”

      „Kas ma poleks sulle siis sellest rääkinud? Ei, ta pole seda teinud. Apple, ma pole temast umbes aasta aega midagi kuulnud. Sa ju tead