Õun ja vihm. Sarah Crossan

seltskonnas, kes arvab, et kukub iga hetk surnult maha. Ma ütlesin seda ka Memmele, tema aga pahvatas pead kuklasse ajades ning musti hambakontse ja tühje igemeid näidates naerma. Mina ei saanud aru, mis selles naljakat võiks olla.

      Kui tagasi alla jõuan, ajab Memm parajasti Derryt kööki. Ta mantel on jälle kollaseid koerakarvu täis. „Palju parem pilt,” ütleb Memm mind nähes. Lähen Derry juurde ja suudlen ta siidiseid kõrvu. Koer pöördub ja lakub mu suu üle. Memm krimpsutab nägu. „Oh, Apple, ta kasib ju keelega oma pissitoru ja siis lased sa tal oma nägu limpsida. See on jäle.”

      Memm keerab välisukse hoolikalt lukku ja kiirustab mu ees jalgrada mööda auto poole. Kajakad tiirutavad krääksudes taeva all. Ranna poolt kerkib udu mööda mäenõlva üles.

      Poen tagaistmele, sest Memm ei lase mul ikka veel enda kõrval ees sõita, ja panen turvavöö kinni. Jalad juba kipitavad hõõruvatest kingadest. Kleit laseb vaevu hingata.

      „Arvad, et ta võib täna koju tulla?” küsin.

      „Kes?” pärib Memm. Ma ei vasta midagi. Ta uurib mind tahavaatepeeglist. „Apple, ma ei usu seda. Kas sina usud?”

      Raputan pead. Ma tean, et ema ei ilmu võluväel kohale ei täna ega mõnel teisel päeval. See, et ta lahkus jõuluõhtul, ei tähenda, et ta ka naaseb jõuluõhtul.

      Ja kes teab, võib-olla ei tule ta üldse kunagi tagasi.

      1 Õun [ ↵ ]

      3

      Pärast õhtusööki tulevad isa ja Trish Londonist kingikoti ning puuviljakoogiga. Trish näpistab mind põsest ja isa suudleb mu pealage.

      „On sul kõik hästi?” uurib isa.

      Noogutan.

      „Koolis läheb hästi?”

      „Jah.”

      „Anna andeks, et ma semestrilõpu kontserdile ei jõudnud.”

      „Pole hullu,” vastan.

      „Sa pead mulle pärast seda pala mängima,” nõuab isa.

      „Okei.”

      Isa elab meist vähem kui kahe sõidutunni kaugusel, kuid ma ei näe teda eriti palju. Mitte pärast Trishi mängutulekut.

      Isa ja Trish abiellusid kolm aastat tagasi. See tuli täiesti ootamatult. Ühel päeval sundis isa mind telefonis Trishiga rääkima ja järgmisel kutsus mind nende pruutneitsiks. Jäin nõusse, sest ei teadnud, et pean kandma erekollast kleiti, mis andis mulle täistopitud sidruni väljanägemise. Trish kõnetas mind sel päeval vaid korra, käskides mul „rõõmsam välja näha”, et ma pulmapilte ära ei rikuks. Ta poleks tõesti pidanud seda ütlema, sest seepeale ma andsingi endast parima fotode hävitamiseks. Näitasin keelt, pööritasin silmi ja teesklesin isegi, et nutan. Minu meelest oli see äge, kuni pildid kohale toodi ja isa marru läks. Ta ütles, et kulutas fotograafile üle tuhande naela, ja sundis mind Trishile pikka võltsi vabanduskirja kirjutama.

      Trish pole mulle siiani andeks andnud.

      *

      Memm katab aurava, Trishi ja isa saabumiseks hoitud jõulupudingi keedukreemitäpikestega ning jagab kõigile põhjapõdramustrilises kausis portsu kätte. „Puuviljakooki võime õhtul süüa,” teatab ta. „Nii, rääkige mulle nüüd, kuidas uus maja teile tundub?”

      „See on absoluutselt suurepärane, kas pole, Chris?” vastab Trish. Ta puudutab isa kätt.

      „Aia korrashoiuga on palju tööd, aga meil oli korteris elamisest täiesti kõrini,” lisab isa.

      Memm kuivatab käed põlle sisse ja võtab istet. „Oh, mina ei vahetaks oma aeda küll millegi vastu. Meil on nüüd isegi oma väike maitsetaimede lapike, eks ole, Apple?”

      Topin pudingitüki suhu. „Umhmh,” ütlen. Puding on ikka veel tulikuum. Olen sunnitud selle kaussi tagasi sülitama, et igemetelt nahk maha ei kooruks.

      Trish köhatab.

      Isa kortsutab kulmu. „Ma olen sind juba lauakommete asjus hoiatanud,” sõnab ta.

      Millal küll? Kuus kuud tagasi, kui sa viimati vaevusid mind vaatama tulema? tahaksin vastu nähvata. Kuid ma ei tee seda.

      „See oli tulikuum,” vastan lusikat käest pannes. „Vabandust.”

      „Apple, ma kuulsin, et sa õpid neljandat aastat klarnetit. See on ju suurepärane.” Trish naeratab, õhukesed huuled kriipsuks kokku surutud.

      Kehitan õlgu. „Nojah, aga ega ma seda nii väga kah naudi.”

      „Kuid see on ju imetore, kui oskad mõnda pilli mängida,” ütleb Memm.

      „Ma maksin selle klarneti eest kolmsada naela, rääkimata juba tundide hinnast,” teatab isa.

      „Kolmsada naela? See on kallim kui meie uus diivanilaud,” kuulutab Trish.

      Ma ei tee Trishist välja. „Ma ei öelnud, et kavatsen õppimisest loobuda. Ma lihtsalt ei armasta klarnetimängu ja kõik.” Aga seda armastan ma küll, et klarnet on orkestripill ja tänu sellele saan ma Egan Wintersit näha.

      Egan Winters suudab ka jalgpalli tagudes flööti mängida. Tegelikult on ta rohkem trummari või basskitarristi moodi. Ta kannab nahast käevõrusid, lõhkiseid teksapükse ja on vaieldamatult terve meie kooli kõige ilusam inimene. Lisaks käib ta kaheksandas klassis, mis tähendab, et ta pole nii lapsik kui minu klassi poisid. Ma tean, et ta ei märka mind. Tean, et kui ma tema jaoks üldse keegi olen, siis vaid „see klarnetiga tüdruk”. Kuid mu süda hakkab tahtmatult pekslema iga kord, kui tema lähedusse satun.

      „Teismelised ei suuda kuidagimoodi millelegi keskenduda. See tuleb neist uutest telefonidest ja äppidest ja muust sellisest,” teatab Trish, nagu poleks kuulnudki, kuidas ma just kõigile ütlesin, et ei kavatse klarnetimängust loobuda. Ta topib õhukesed heledad juuksed kõrva taha ja pühib õrnalt Memme linase salvrätiga suud. „Kui palju need nutitelefonid üldse maksavad?” Tegelikult pole see siiras küsimus, vaid ta tahab isale mõista anda, et ma lähen neile hirmus palju maksma. Ta üritab öelda: „Sinu laps on meile liiga kulukas.”

      Lükkan pudingi eemale. Mul pole enam vähimatki isu. Ma vihkan jõule. Trishi vihkan ka. „Ma ei tunne end hästi. Kas ma võin ära minna?”

      Isa ohkab. „Minu meelest pole sul häda midagi,” ütleb ta. Isa püüab autoriteetselt käituda, kuid kuna tal on ühest paugutajast pärit kuldne torbikmüts peas, muigan tahtmatult. „Apollinia, on tähtis, et sa õpiksid püsivust. Sa ei saa kasvada inimeseks, kes loobub kohe, kui tüdimus tekib või asi raskeks läheb. Sa ju ei taha selline inimene olla, eks ole?” Isa häälest kostab pinget ja ma nuputan, kas ta mõtleb ehk mu ema ja selle peale, kuidas ema ta maha jättis, kui oma raseduse avastas, ja kuidas ema plehku pani, kui mõistis, et titte ei saa käekotis kaasa tassida nagu chihuahua’t.

      Küllap on isa suurimaks õudusunenäoks, et ma kasvan samasuguseks kui mu ema.

      Memm tõuseb ja kallab isale punast veini juurde. „Miks me ei võiks nüüd kingitused lahti teha ja sel teemal mõni teine kord rääkida?” Memmele ei meeldi, kui jõulude ajal näägeldakse. Tema tahab rahu ja rõõmu.

      Isa silmitseb mind pikalt. Ta ei lausu sõnagi. Miski mu näos paistab olevat ta ära lummanud.

      „Chris?” kõnetab Trish teda, müksab siis isa ja too võpatab.

      „Me räägime sellest veel,” ütleb isa mulle.

      „Kingitused!” kuulutab Memm ja me läheme tema järel elutuppa kunstkuuse juurde, kus paar väikest kurva moega karbikest ootavad lahtipakkimist.

      Memmelt saan uue pinali ja raamatupoe kinkekaardi ning isalt ja Trishilt Argose kinkekaardi. Ma ei kujuta ette, mida võiksin Argosest osta, kuid tänan sellegipoolest,