Fantoomrattur. Mika Keränen

et ühel heal päeval hakkavad kõik neid sööma.

      Mari polnud selles sugugi kindel. Ta võttis veidi peterselli, aga mitte Itaalia juustu. Mari meelest oli parmesan sama õudne kui isa jaoks sõna „antud“.

      Söömise ajal rääkis põhiliselt ema. Seekord rääkis ta loo papale ja Maril oli see juba neljas kord kuulda, kuidas mustade riiete ja musta kiivriga must rattur Õunakoti koos kogu selle sisuga ära viis.

      Mari ei öelnud lauas midagi. Ta kibeles juba minema ja helpis tulikuuma suppi nii kiiresti, kui suutis. Kuuma supi söömine on siiski üsna aeganõudev tegevus. Lõpuks supp jahtus ja taldrik sai tühjaks. Magustoiduks oli jäätis toormoosiga, aga kui ema võttis jäätise sügavkülmast ja hakkas seda serveerima, oli Mari juba tänavale lipanud.

      Uus juhtum vajas lahendamist.

      2. Marja trepid

      Väljas paistis päike ja Marile tundus, et õhk on täis džunglilõhnu, kuid tegelikult oli see lihtsalt kõrvenõges, mis hilissuvel jõe ääres vohas. Supilinna noordetektiivil oli rutt, sest söömise peale oli kulunud mõttetult palju aega. Et mitte hiljaks jääda, kiirustas ta koos Matiga kohtumispaika kõige otsemat teed mööda. Nad tegid isegi mõne jooksusammu tühermaal, mis algas Emajõe tänava lõpus. Marja ja Tähtvere tänava ristil märkas Mari aia ääres tuttavat jalgratast. Vahtra võrast kostis rõõmus tervitus:

      „Tere, Mari! Tere, Mati!“

      Tervitatavad sammusid suure vahtra alla ja nägid üles vaadates valgeid ketsitaldu okste vahelt paistmas. Sadu oli roninud päris kõrgele.

      Mari vaatas Mati poole ja mängis, nagu ei saaks ta aru, mis toimub: „Kus on Sadu? Mati! Kus Sadu on?“

      Prantsuse buldogile tundus asi kahtlane. Ta hakkas haukuma, mida ta tegi väga harva.

      Samal ajal jalutas puu alla Reilika. Ta oli väga kenasti riides: seljas suveseelik, ilus valge pluus ja must lips ning loomulikult ehtis tüdruku pead must, väga laia lotendava servaga kübar.

      „Tšau, Mari! Mida ta seal üleval teeb?“ küsis Reilika.

      „Ma ei tea,“ vastas Mari.

      „Tšau, Sadu!“ hõikas Reilika.

      „Tšau!“ kostis puu otsast, ja Mati haugatas jälle. Seekord juba teravamalt ja madalamalt.

      „Mis teed seal?“ jätkas Reilika.

      Vaikus. Siis kõlas Sadu hääl: „Niisama olen. Kui ma juba puu otsas olen, siis ma olen täiesti niisama.“

      „Äkki tuled meie juurde, niisama?“ pakkus Mari.

      „Jah!“ vastas Sadu. „Minge alt ära! Ma hüppan alla.“

      Mati jätkas haukumist. Hääled taevast ei meeldinud talle mitte üks raas.

      „Rahu!“ sosistas Mari oma koerale ja tegi talle pika pai. Mati jättis suure kisa järele, aga jätkas närviliselt turtsatamist nii kaua, kuni Sadu oli jõudnud alumise oksa pealt maha hüpata. Olgu või Sadu, seni kuni ta on puu otsas, ei ole asi koera meelest õige.

      Puu otsast alla jõudnud ronimismeister oli kaetud oksapuru ja poriga. Ta rapsis riietelt suurema prahi maha, hõõrus oma käed dressipluusi käistesse puhtamaks ning naeratas laialt.

      „Kui kaua sa seal istusid?“ küsis Mari.

      „Ma ei tea. Ma ei vaata mestoós kella.“

      „Mis see mestoo tähendab? Kas selle puu nimi on mestoo?“ päris Reilika uudishimulikult.

      „Mestoo tähendab bulgaaria keeles kohta. See puu on minu koht.“

      „Ma mäletan, sa ütlesid kunagi seda,“ tuli Marile meelde. „Vene keeles on sarnane sõna, mis tähendab kohta. Sadu, ütle, kas vene keel on bulgaaria keele sarnane?“

      „On jah,“ vastas Sadu ja mõtles pisut. „Nad on sugulaskeeled. Nagu eesti ja soome keel on omavahel sugulaskeeled.“

      „Ütle midagi bulgaaria keeles,“ palus Reilika.

      „Ütle jah,“ lisas Mari, „sa oled nii naljakas, kui oma emaga bulgaaria keeles räägid.“