Fantoomrattur. Mika Keränen

marssis välja mundrimees. Ta tegi kanna peal pöörde ning mõmises midagi isale ja emale, kes võtsid mehele sappa.

      Mari jooksis neile järele. Pikad helesiniste seintega koridorid läksid aina edasi ja edasi. Kuna seintel polnud isegi plakateid, ei saanud Mari enam üldse aru, kus nad viibisid. Politseimaja oli seestpoolt hele, puhas ja lõhnatu. Nagu kosmoselaev, mõtles Mari. Tuba, kuhu nad sisse juhatati, oli peaaegu tühi – peale kontorimööbli polnud seal muud kui üks piimalill kitsal aknalaual ja must laekaamera.

      Mage, arvas Mari. Ta oli kujutanud ette, et politseinikel on oma tubades midagi lahedat, näiteks vana kärssav kohvimasin ja mõned luubid laua peal. Seinal võiksid ju olla diplomid või tänukirjad või lausa ajaleheväljalõiked kangelastegudest.

      Spanjeli nägu politseimees, kes tutvustas ennast Edgar Sommerina, tundis ennast igatahes oma toas hästi. Ta alustas ema isikuandmete kirjapanemisega, seejärel küsis fakte varastatud asjade kohta. Kõige väärtuslikum koti juures oli kott ise, sest teist päris samasugust polnudki. Ema pidas mehele loengu kotist, mis oli väga kuulsa disaineri looming. Kotil oli lausa nimi, mis jutustas selle kohta loo: „Go to the Market and Buy Some Apples. By Stella Soomlais“.

      Politseinik silmitses nõutu näoga oma arvutiekraani ja nuputas, kuidas seda koti nime oleks õige sisse toksida. Isa tõttas talle appi: „Piisab, kui kirjutate, et Õunakott.“

      Seejärel kirjeldas ema pikalt ja laialt oma nahkkotti, mille sai vajadusel osadeks lahti võtta ja puhastada ning uuesti kokku panna. Maril hakkas juba igav, aga lõpuks jõudis ema varguse juurde.

      „Kott oli mul õla peal. See pätt ründas mind umbes seal, kus on väiksed jalgpalliväravad. Teate seda platsi?“

      „Olen teadlik selle väljaku olemasolust,“ lausus Edgar Sommer heatahtlikult, aga kuidagi masinlikult.

      Ema naeratas malbelt ja jätkas: „Ta krabas koti mu õlalt sõidu pealt. Ma jooksin talle järele, aga see naga väntas nii kiiresti … Jooksin nii kiiresti, kui jaksasin, aga ei saanud kätte.“

      „Kuhupoole?“ küsis politseinik.

      „Ta keeras Marja tänava trepist alla. Kui ma jõudsin treppide juurde, oli ta peaaegu et all.“

      „Vabandust,“ segas Sommer vahele, „täpsustage palun, kas rattur sõitis trepist alla?“

      „Ei, treppide kõrvalt. Alla jõudes ta peatus korraks. Ratas oli küljega minu poole ja ta vaatas otse mind, tal oli mustad päikeseprillid ees. Ja kõik oli must. Tema ratas oli must, tundus tavaline maastikujalgratas. Tal oli tavaline noore poisi kehaehitus, minust natuke lühem, ma arvan. Seljas olid tal tumedad sportlikud riided, püksid olid … lotakad … mitte sellised liibuvad ratturipüksid, vaid pigem õhulised, nagu kilekad. Ma arvan, et tal olid riiete all küünarnukikaitsmed. Pluusil olid pikad käised ja kindad olid ka, muud ma ei oska öelda. Tema nägu ma ei näinud, sest tal oli ees selline must … mask.“

      „Kas rullitav torusall?“ vihjas politseinik.

      „Buff,“ lisas Mari teadjalt.

      „Ei, mitte see,“ vastas ema. „Ma arvan, et see oli pigem selline müts, mis pannakse kiivri alla. Äkki nimetatakse seda suusamaskiks? Mustad päikeseprillid olid … seda ma ütlesin juba, jah … ja kiiver oli ka must. Isegi sõidukindad olid mustad …“

      „Kas kiivri juures oli midagi erilist?“ küsis Sommer.

      Ema tõstis käed enda näo ette ja hoidis sõrmi nii, nagu oleks tal käes nähtamatu pall. „Eee …“

      Korraga lajatas ema kätega oma põskede peale ja hüüatas: „Kaamera! Selle päti kiivril oli otsmiku kohal kaamera.“

      Politseimees muigas rahulolevalt ja lausus teadjalt: „Seikluskaamera.“

      „Kas … Kust te teadsite, et tal oli selline?“ imestas ema.

      „Aimasin. Neid juhtumeid on meil päris palju.“

      „Kui palju?“ küsis ema.

      „Päris palju … Ta on oma töös osav,“ jätkas politseinik, vastamata täpsemalt ema küsimusele, küsides hoopis ise: „Mida te veel oskate tema kohta öelda?“

      „Mitte midagi … või, teate, minu meelest on imelik, et tal polnud mingit äratuntavat jopet või midagi. Ratas oli ka ilma firma nimeta. Lihtsalt must.“

      „Tjah,“ tegi politseinik.

      Korraga torkas Marile pähe, et ema jutt ei tulnudki Somme-rile üllatusena. Ta nagu teadis ette, et tegu on süsimusta ratturiga musta ratta seljas.

      Politseinik köhatas ja ütles: „Klaar. Ma prindin selle välja.“

      Samal ajal hakkas toanurgas ragisema printer. Politseinik tõusis püsti ja kõndis masina juurde. Kui kaks A4-lehte oli käes, ütles ta pähe kulunud laused:

      „Lugege rahulikult läbi ja öelge, kui tahate oma ütlust täpsustada. Kahjuks pean ma otse ütlema, et varas on osav. Me ei saa lubada, et saate oma asjad tagasi. Aga väga hea, et tulite ja tegite avalduse. Mida rohkem informatsiooni kahtlustatava liikumise kohta saame, seda suurem on tõenäosus teda tabada.“

      Ema hakkas enda juttu lugema. Politseimees Edgar Sommer ristas käed oma kõhule. Mari võttis julguse kokku ja küsis: „Äkki see on Supilinna oma pätt?“

      „Noh, mis ma oskan öelda …“ lausus spanjeli nägu politseinik ja naeratas nii, et suust paistsid tema katkised hambad. Niiviisi nägi ta välja rohkem kaameli moodi. Politseinikud peaksid saama tasuta hambaravi, mõtles Mari pilku eemale pöörates.

      Mundrimees mõtles kaua ja lausus lõpuks: „Antud uurimine on pooleli.“

      „Mul lihtsalt tuli selline mõte,“ sõnas Mari vabandavalt, „et kui ta põgenes Marja treppidest alla. Seal on ju Supilinn.“

      Politseinik vastas Marile mittemidagiütleva muigega. Ta pilk oli nagu kaardimängijal, kes varjab kiivalt oma kaarte ja püüab ära arvata teise omi.

      „Kõik on õige,“ teatas ema, kui oli teksti läbi lugenud.

      Kohtumine oli lõppenud.

      Väljas hingas ema sügavalt sisse Tartu õhku ja palus, et keegi annaks talle taskuräti, sest tal endal pole, sest pole käekotti.

      Isal oli taskus pabersalvrätt. Ta ulatas selle emale ja ahvis politseiniku sõnu: „Antud uurimine on pooleli …“

      „Mis on?“ ei saanud Mari aru, mida isa silmas pidas.

      „Äh! „Antud“ on paganama kantseliit. See pole hea asjaajamise keel,“ pobises isa vastu ja lisas silmade põledes: „Ametikeel peab olema sama ilus nagu Contra luuletus!“

      „Kuidas siis peab ütlema?“ küsis Mari.

      Isa sügas kukalt ja tähendas: „Tuleb öelda „see uurimine“ või niisama „uurimine“. Vaata, Mari, et sina ei kirjuta kirjanditesse mingeid antuid.“

      „Ah sind!“ rehmas ema, mille peale isa lausus uhkusest särades: „Ah mind!“

      Autos märkas isa, et mamma oli talle helistanud ja saatnud ka sõnumi küsimusega, miks tema tütre mobiil on kinni. Ema helistas isa telefoniga mammale tagasi ja selgitas, et mobiil varastati koos Õunakotiga. See oli kolmas kord, kui ema rääkis, mis temaga juhtus. Mari toksis samal ajal oma nutitelefonisse kirja kõigile salaselts Rampsu liikmetele.

      Kõik neli rampslast vastasid Marile kiiresti. Selleks ajaks, kui Mari jõudis tagasi Emajõe tänavale, oli salaselts kokku leppinud, et kohtutakse õige pea. Sadu teatas, et tema on juba peaaegu kohal, Reilika ütles, et tal läheb pool tundi aega. Olavi ja Antoni kossutrenn oli just lõppenud ja nad lubasid tulla otse Marja tänava treppide juurde.