Kaks ja üksainus. Richard Janno

      „Ei tea lähemalt.“

      Ema lõikas liha, nii et nuga ragises vastu konti. Pruun kartul veeres üle vaagnaveere laudlinale, jättes sinna helepruuni pleki. Kristjan torkas selle oma kahvli otsa ja pistis suhu.

      Rahu poja liigutusis ja teatav pilkav naljamuhelus tegi ema ärrituse aina suuremaks. Kasvavas erutuses jätkas ta:

      „See nüüd veel puudus, et hakkad plikadega jändama. Ma kohe ei uskunud oma silmi, kui akna all seisin ja välja vaatasin. Hoidsin natuke kummipuu taha ja seadsin kardina kah ettepoole, nii et mind polnud näha. Mõtlesin, et saab nüüd kuulda, kas mulle kah natukestki kõssad, kuidas ja mismoodi nii toredasti siin ringi amiseeritakse, aga kus sa sellega. Ma arvasin kohe, et ega sa muud ei ütle, kui et vihm. Eheh! Kes see plika oli?“

      „Ma juba ütlesin, et alles praegu sain tuttavaks, kust ma’s võõra inimese kohta nii äkki kohe tean, kes või mis.“

      Ema tegi, nagu poleks säärast vastust üldse vaja kuuldavakski võtta. Ta jätkas, unustades söömisegi:

      „Kas ma pole juba tuhat ja tuhat korda kõnelnud, et nii ei saa sa kuidagi oma paiga peale. Naise pead võtma! Elame siin kahekesi, mis me elame, aga see pole ikkagi see. Vaata Kruusbärgi poissi, tuias ringi ja rassis peale, ema juba mõtles, et raisus, mis raisus, aga näe, nii kui naise võttis, kohe nagu pole enam see meeski.“

      „Aga ma ei tuia ju kuskil…“ põikas Kristjan vahele.“

      „Ei tuia… Aga pea see tuleb. Meestel on ju nii, et elavad, elavad kaunikesti mõistlikult, aga korraga satuvad säärasesse kiiamisse, et pole otsa ega äärt. Kui on naisemees, siis pole muidugi miskitki karta. Siis on oma korralik elamine ja asjad ühel pool. Või mina sind suudan hoida või pidada. Mitugi korda olen mõelnud, et mine tea, mis te selle Andresega kahekesi kõik kokku võite seada ja sättida. Või mina saan igal pool sabas istuda. Seal te käite neil pidudel ja kõiksugusematel juubelitel ning asjadel ja mis seal kõik tehakse, kas sa mulle seda ütled. Ma ei usu küll, et niisugusest tossikesest nüüd midagi, aga Andres. See on ju niisugune kurivaim ja tegumees, et temast usu, mis tahad. Tema on aga niisukese hakkaja loomuga, et tema võib sedaviisi, kuid sina oled teissugune, ja sina pead naise võtma, kui ei taha vahele jääda.“

      „Mis sa nüüd jälle sest Andresest…“ sõnas Kristjan, juba pisukese kannatamatuse alatooniga.

      „Andresest või mitte, aga nii need asjad on. Ja kui ma täna siin akna all seisin ja nägin, kuidas sa nii alberdi-alberdi plikaga lidistasid, kohver käe otsas ja kaabu kuklas, siis mu süda tõmbas kohe kokku. Kas siis juba nii kaugel! mõtlesin ma. Juba hakatakse võõraste plikadega sugistama! Ja kaugel see’s enam on, kui ollakse võrgus sees ja siis muudkui läheb lahti. Niisugused juba oskavad meest murda ja pressida, viimse kopika suruvad hinge tagant välja. Tal polnud ju sukkigi jalas, ei olnud ju?“

      „Ei mina neid sukki vaadanud…“ kohmas Kristjan.

      „Niisugused te olete, sukki te ei vaata, aga kohvrit kantakse küll. Vaata, kus mul nüüd parunessa, et mees peab temal seda lõuendinäru tassima. Ja kuidas astus üle tänava, kehkadi-kehkadi, sabad näpu vahel. Süda lõi kohe nii kibedasti valutama. Kus ta siin elab, õige lähiksel?“

      „Ütles, et olevat Kärgi Juula sugulane. Tuli maalt. Ma rohkem ei tea. Olime ühes vihma varjus, sedasi saime kokku.“