Õnnelik prints. Taavi Jakobson

vähemalt ühe jutu mulle veel loed?“ küsis Markus end jätkuvalt peeglist imetledes.

      Ema vaatas heldinult enda ees seisva poja peegelpilti. Too vaatas läbi peegli vastu ja manas ette oma kõige manguvama näo. Ema võttis tal lipsu kaelast ja lausus mängleva rangusega: „No, hea küll. Sellisele härrasmehele ei saa ma kindlasti ära öelda. Aga ainult ühe lühikese jutu. Poe nüüd ilusasti voodisse ja võta Alfred kaissu.“

      Markus ronis kaheinimesevoodi tagumisse nurka, pani pea padjale ja jäi ema silmitsema. Viimane võttis raamatu ja istus Markuse kõrvale: „Kuhu me nüüd siis jäime …“

      „Kuule, emme, ma tahaksin hoopis, et sina minuga homme tantsid.“

      Naeratus ema näolt kadus. „Ma ei tantsi enam. Üldse ei tantsi. See tähendab, peotants mulle meeldib. Väga meeldib, nagu sa tead. Aga mind ei ole tantsimiseks loodud.“

      „Mis mõttes? Äkki ei ole siis mind ka tantsimiseks loodud?“

      Ema rabistas vastuseks: „Ei, sinuga on teistmoodi. Sinus on tantsija veri. Mina, ma … Alustuseks ei meeldi mulle peotantsukleidid.“

      Siis paistis talle tulevat hea mõte. „Pealegi olen ma su jaoks liiga pikk,“ kõlas juba rahulikumalt.

      „Aga ma kasvan!“

      „Kas tahad juttu kuulata või ei?“ oli ema hääl nüüd resoluutne.

      Oli selge, et see jutuajamine oli lõppenud. Markus ei riskinud jutust ilmajäämisega ning poetas kiiresti: „Muidugi tahan, palun loe.“ Mitte et jutust ilmajäämise risk väga suur oleks olnud. Ta ei tahtnud ema kurvaks teha. Vaidlemise peale muutus ema alati kurvaks ja ütles, et peab korraks teise tuppa minema. Nüüd tundus, et see tantsimise jutt talle ei meeldinud. Markus lubas endale, et ei räägi sel teemal enam kunagi.

      EBAAUSUS

      „See on nii ebaaus, et Marten ja Amanda võistlema lähevad! Meil tuli Sandraga palju paremini välja. Me oleme neist hoopis rohkem harjutanud!“ Markus oli raevus. Trenniriiete kott lendas mürtsuga esiku nurka. Terve kodutee oli poiss viha enda sees hoidnud. Ka bussis käitus ta viisakalt ning vastas ema küsimise peale, et tal ei ole midagi viga. Aga kodus pidi kogu see ebaõiglus lõpuks prahvatama.

      „See kärudi Marten pärast näitas veel näpuga mu peale ja ütles, et ma komberdasin nagu lombakas karu. Ja kõik teised naersid mu üle.“

      „Kallis, ma ju nägin – sina olid kindlasti kõige parem. Üldse mitte karu moodigi. Tead ju – kes teisele nime annab … Aga mis sõna see kärudi on?“

      „Sa ei luba mul ju kuradi öelda!“

      „Nojah, aga sellist sõna ei ole ju olemas.“

      „Ise ütlesid, et kuradit ka ei ole olemas. Miks siis inimesed ikka kuradi ütlevad?“

      Ema ei suutnud naeratust tagasi hoida. Et vihast puhiseva Markuse tundeid mitte riivata, varjas ta muiet selja keeramisega. Kui teravmeelne pojake tal oli!

      „Kellegi teise kohta ei ole ilus ikkagi ka kärudi öelda. Ja, tead, ära parem teiste kuuldes seda sõna üldse kasuta. Nad ei saaks sellest aru ja võiksid sind narrima hakata,“ manitses ta poissi, häält vaevaga tõsiseks sundides.

      „Aga kas kodus võin öelda?“

      „Kodus võid. Nii, et vanaema ei kuule. Võid ka praegu kohe mitu korda öelda, kui sellest kergem hakkab.“

      Luba käes, pahvatas Markus: „Kärudi, kärudi, kärudi käru.“ Rohkem nagu ei tahtnud ega tulnudki. Poiss jäi vaikselt põrandat põrnitsema.

      Ema, kes ei suutnud Markuse kurbvihast olekut pikemalt taluda, võttis olukorra juhtimise enda kätte: „Ära nüüd rohkem kurvasta, muidu muutun mina ka kurvaks. Jätame selle kärudi võistluse kus see ja teine. Jätame kõik selle kärudi maailma kus see ja teine. Siin meie pesas oled sa raudselt parim tantsija. Tahad – vaatame mõnda sinu lemmikmultikat. Ja ma teen viineripirukaid? Tule siia, las ma kallistan sind.“

      Ema haaras Markuse oma embusse, kuid poiss vingerdas end välja.

      „Ei taha ma mingit multikat! See on nii ebaaus! Ise ütlesid, et ma olen kõige andekam, saan suurtele võistlustele ja teen sind uhkeks. Ja – ise ütlesid ka, et me olime kõige parem paar. Kas sa räägid treeneriga? Ma nii väga tahan sinna võistlema minna. Palun, emme. Palun!“

      „Ma juba rääkisin, aga treener ütles, et reeglid on sellised. Ta oli muidu nõus küll, et sina oled kõige tublim. Aga ainult üks paar teie rühmast mahub võistlusele ja žürii otsustas nii, nagu ta otsustas. Küll sul tuleb neid turniire veel, sa ju alles vähe tantsinud.“

      „Kust sa tead? Äkki ei tule?“

      „No muidugi tuleb. Ja mina olen sinu üle nagunii väga uhke, pea seda meeles!“

      „Aga kui Sandra ei taha minuga enam tantsida,“ protestis poiss endise hooga.

      „No siis on ta ise rumal. Tantsid kellegi teisega.“

      „Miks peaks siis keegi teine tahtma minuga tantsida, kui ma olen selline kobakäpp? Pealegi on kõigil partnerid olemas.“

      „Ära muretse, küll jääb Sandra sinu paariliseks edasi. Elus on ikka nii, et iga võistlust ei saa …“

      „Kas see on sellepärast, et Marteni isa on tähtis boss? Sa ise ütlesid, et on! Ja meie oleme vaesed,“ prahvatas poiss valulikult ema jutu sisse.

      Ema kaastunnet täis silmadesse tekkis hetkeks meeleheitlik, siis raevukas pilk. Ta ajas end järsult sirgu. Hoolimata püüdlusest häält rahulikuks sundida kostis: „Sa ei pea mitte millegi pärast kannatama sellepärast, et me oleme vaesed. Ja üldse – kes sulle ütles, et me vaesed oleme?“ palju ähvardavamalt kui plaanitud.

      Markus, kes ei olnud ema suust varem sellist häält kuulnud, ehmus ja lõi pilgu taas maha. Segadus oli viha kõrvale tõrjunud. „Keegi pole öelnud, ma lihtsalt mõtlesin, et …“

      „Me ei ole vaesed. Elame normaalset lihtsat elu. Loomulikult saavad need rohkem laiutada, kelle kasvatamisest ka isad hoolida suvatsevad,“ jätkas ema endisel toonil. Siis ta kogus end ja lisas resoluutselt: „Sa ei pea mitte millestki loobuma. Mina hoolitsen kõige eest. Nii nagu olen alati hoolitsenud. Kas ma ei ole sinu soovide täitmisega hakkama saanud? On sul millestki puudu olnud?“

      Markus võttis kõigest jõust ema ümbert kinni ja raputas tema külje vastu surutud pead. Ema rahunes pisut ja vabastas end õrnalt poja käte vahelt. „Ma tulen kohe tagasi ja siis teeme neid viineripirukaid, eks.“

      Ta tõttas mõne sammuga elutoas asuva baarikapi juurde. Veendunud, et Markus jäi esikusse ega näe teda, võttis avatud likööripudelist mitu suurt lonksu. Tulimagus alkohol kõrvetas kurgus ja söögitorus, kuid see rituaal aitas vähemalt pisut rahuneda.

      Harjumuspäraselt televiisori ette naelutatud vanaema elavnes ootamatult ja hakkas siunama: „Sul kohe nii kiire, et saapaidki ei täi jalast võtta. Tallad ringi nigu laudas. Pärast põrand mudast lige, võib end nii vigaseks kukkuda. Kes minust, vanainimesest, siin enam hoolib. Kolinal tuppa, teregi ei ütle. Just nigu laudas. Ei tea, kas peame siia sead ja lehmad ka võtma. Kanad ka.“

      Korterisse sigade ja lehmade võtmise mõte tegi talle endale aga nii palju nalja, et edasise kurjustamise asemel hakkas vanaema kuiva rauganaeru kõkutama. „Heh-heh, kanad ka.“ Siis unustas ta käimasoleva episoodi ja kadus taas veikleva ekraani maagiasse.

      Kahest küljest obadusi saanud naine pigistas pudelikaela nii, et nukid tõmbusid valgeks ja lämmatas südamest kerkiva valuröögatuse järjekordse lonksuga. Ta heitis kiire pilgu oma sukkades jalgadele – kingad olid esikusse jäänud –, kuid ei pidanud vajalikuks saabaste ja pori teemal vaidlema hakata. Lihtsam oli süü omaks võtta.

      „Tere, ema! Palun anna andeks, pühin kohe