Justine. Lawrence Durrell

veidi liikumist tänaval, poodides.” Nüüd lükkab ka tema luugid lahti ja seisab pimedal rõdul värvilistes tuledes linna kohal, et tunda Aasia äärtelt vaikselt puhuvat tuult, unustades hetkeks oma keha.

      * * * * *

      Tiitel „prints” Nessim on muidugi nali, vähemalt poodnike ja mustakuueliste kaupmeeste suus, kes märkavad teda Canopise teel hääletult mööda sõitvas suures hõbedases, nartsissikujuliste ilukilpidega Rolls Royce’is. Esiteks oli ta kopt, mitte moslem. Ja siiski oli see tabavalt valitud hüüdnimi, sest Nessim oli printslik oma üleolekus laialt levinud ahnuse suhtes, millele komistasid isegi kõige rikkamate aleksandrialaste siivsad instinktid. Neis asjades aga, millest tulenes ta ekstsentrikumaine, polnud midagi üllatavat neile, kes olid elanud väljaspool Vahemere idarannikut. Teda ei huvitanud raha, välja arvatud selle kulutamine – see oli üks, teiseks ei olnud tal eraldi poissmehekorterit ja ta näis olevat Justine’ile täiesti truu, mis oli ennekuulmatu asi. Mis puutub rahasse, siis päratu rikka mehena tekitas see temas tõesti vastumeelsust ja ta ei kandnud seda iialgi kaasas. Ta kulutas seda araablase kombel ja andis poodnikele välja veksleid, ööklubid ja restoranid võtsid vastu ta allkirjaga tšekke. Siiski maksis ta kõik piinliku täpsusega kinni ja igal hommikul sõitis sekretär Selim läbi tema möödunud päeva teekonna ja õiendas kõik tekkinud võlad.

      Sellist käitumist peeti ekstsentriliseks ja äärmiselt suureliseks nende linnaelanike hulgas, kelle lihtsakoelised, üksteise pealt mahaviksitud vahetegemised, teenijarahva mured ja vilets haridus ei lasknud neil aimatagi, mis on Euroopa mõttes stiil. Aga Nessimil olid need maneerid kaasa sündinud, mitte pelgalt kasvatusega omandatud: siin väikeses, võltsis, tiirases rahategemise maailmas ei leidnud ta olemuslikult peen, vaatlusealdis vaim õieti valdkonda, millele end pühendada. Ehkki ta oli äärmiselt pealetükkimatu, tekitasid ta isiksuse pitserit kandvad teod alatasa kommentaare. Ta käitumine pandi pigem ta välismaise hariduse arvele, aga tegelikult olid nii Saksamaa kui Inglismaa tekitanud temas vaid segadust ja muutnud ta Aleksandria eluga sobimatuks. Esimene oli pookinud ta loomult vahemeremaise vaimu külge metafüüsilise mõtisklemise kalduvuse, Oxford aga püüdis anda talle õppejõu vurhvi, mis viis ta filosoofilise mina niikaugele, et ta ei suutnud enam tegelda kunstiga, mida kõige rohkem armastas, maalimisega. Ta mõtles ja kannatas palju, aga tal jäi puudu otsustamise julgustest, mis on iga tegija esimene nõue.