Kirsi otsib meest. Tiia Nightingale

et ükskõik kus Kirsi tulevikus vikerkaart näeb, on see talle just Williami poolt saadetud.

      William ja Kirsi tutvusid rahvusvahelisel seminaril, kus William armus Kirsisse nii raskekujuliselt, et tahtis peale poolenädalast tutvust koheselt lahutada oma kaksteist aastat kestnud abielu ja Ameerikast oma kolme lapsega Tallinnasse Kirsi juurde Kalamajja puust üürikorterisse kolida, seal romantiliselt ahju kütta, aknast välja vaadata, õues lund rookida ja Kirsit koju oodata, et koos hubiseva küünlaleegi valgel köögis videvikku pidada, suvel käsikäes rannaliival päikeseloojangusse ratsutada, mahetoitu süüa, mööda Eestit telgiga ringi sõita, üksteisele raamatuid ette lugeda ja käsitööd teha, ning lasta neile kõigile ühesugused suured suitsupääsukesed käsivarrele tätoveerida. Võib-olla meelitas Williamit Eestisse lisaks ka e-riik kõigi oma digitaalsete teenustega, kuid mida lähemale saabus öö, seda rohkem hakkas Kirsi kahtlema, kas see ikka oli peamine põhjus.

      Kirsi õitses Williami kireleegis nagu kevadine kirsipuu. Samas oli ta selle õnneliku sugusuhte liiga kiirest arengust nii põhjalikult ehmunud, et otsustas igaks juhuks hädapidurit tõmmata.

      William oli nende kaugsuhte esimesel nädalal saatnud Kirsile kingituseks kena pisikese sülearvuti, et Kirsi saaks igapäevase tööelu rööprähkluse keskel iga viimasegi vaba hetke kasutada Williami armuhüüetele reageerimiseks. Kirsi oli talle vastuseks saatnud terve kollektsiooni kunstnik Navitrolla reprodega T-särke, millel kujutatud kaelkirjakuid peadega pilvedes (nagu Williamil endal) ja sebrasid lumes ning majakõrguseid kärbseseeni (selliseid, nagu Kirsi aina rohkem nende suhte tulevikus kartis olevat – ettearvamatu seisund Kalamajas, kire tõttu peast segi läinud isa ja kolm last, kes igatsevad ema).

      Kirsi mõtles paar päeva ja nuttis paar ööd, võttis siis end kokku ja palus arvutitehnikust sõbral kingitud arvuti kõvaketas hävitada – koos kõigi mälestustega, et arvuti Williamile tagasi saata. Kirsi ei suutnud kiusatusele vastu panna ning luges enne kustutamist veel kord läbi kõik vanad kirjad Williamilt. Neid lugedes sätendas ta silmanurgas pisar.

      Kirsil oli endast kahju. Ta oli astunud enesehaletsuse teele, enese leidmise asemel. Ta tatsas omaenda väärtusliku elu originaalse raja asemel maanteel, mida mööda olid enne teda käinud kasutult juba miljardid. Kirsi pani raskelt ohates arvuti kullerifirma abil Ameerika poole teele ning lisas postipakile südamliku hüvastijätukirja:

       Kulla Willy,

      Elu on ilus ja helde ning maailm täis armastust.

      Hoidkem üksteist ikka ja alati.

      Kahjuks ei saa me sinuga selles elus perekond olla.

      Olge õnnelikud ja terved ning soosigu teid tulevik.

       K.

      „Miks õige armusuhte leidmine nii ületamatult keeruline peab olema? Miks pole kõik lihtne nagu romantilistes kassafilmides?“ mõtles Kirsi mossitades. Ja vastas ise pahandades: „Kõiges on süüdi televisioon ja internet! Milleks meile näidatakse kõiki neid täitumatuid romantilisi unistusi?“

      Taas oli üks suhe ilma temata merele läinud, jättes Kirsi kaldale ootama. Aga seda riski, et abielumees jätaks oma naise maha ja koliks Kirsi pärast lastega teisele kontinendile, ei tahtnud Kirsi isegi teoorias kaaluda, rääkimata empiirilistest katsetest.

      Kirsi ei tahtnud inimkonnale valu juurde tekitada, vaid kogeda seda innustavat romantikat, millest ta nii palju oli lugenud, filme ja seriaale näinud. Ta tahtis romantikat jagada, selles elada, sellest laulda, selle taktis tantsida. Ka kirjutada armastas Kirsi, kuid seda oma vana kirjutuslaua antiiknuppudega sahtlisse.

      William oli ilmselt midagi täiesti sassi ajanud arvates, et tema seaduslik naine laseb tal rahumeeli nende ühiste lastega kolida noorema naise juurde, ookeani teisele kaldale. Lääne kultuuriruumis ei anna emad tavaliselt kunagi oma lapsi truudusetu abikaasa uuele silmarõõmule niisama „kasvatada“. Suhelda võib ja saab küll kenasti, kui kultuurselt on lahku mindud, aga tõeliselt harmooniline „kärgpere“ on endiselt veel harvaesinev lotovõit ning sedagi vaid tugevate närvidega isenditele.

      Kirsi ise ei suutnud ära imestada, kuidas ta oma kahekordse kõrgharidusega oli nii lamba moodi kergemeelselt uskuma jäänud Williami juttu, et selline variant tema naisele „sobib“.

      Ilmselt mõtles William oma rohkete lahtritega alateadvuses pigem kibestunult, et see variant oleks ta naisele „paras!“, sest „mis ta siis näägutab kogu aeg…“.

      William oli samuti pettunud olukorras, millesse ta oli sattunud. Ning salamisi ka iseendas. Aga vanast harjumusest sihtis ta kõik suhtepuntra süünooled vaid oma naise salatiaeda.

      Williami jutust oli tõsi see osa, et käimas oli tige lahutusejutt. Mida ta aga Kirsile rääkida ei julgenud, oli see, et nende tüli oli alguse saanud sellest, kui William oli (ammu enne Kirsit) endale ja oma lastele leidnud noore ja eksootilise „kasuema“ Angela. Jutt oli aga jäänud lühikeseks, sest Williami naine oli varakult jaole saanud.