Kokkusaamine mantlihõlma varjus. Дарья Донцова

ei muutu.“

      Aga tema vastab:

      „Inimest ei saa murda. Ta peab ise narkoloogi juurde minema. Me peame...“

      Ma ei hakanud harjumispärast virinat kuulama ja läksin ära. Võib-olla ema võlgnebki Petkale midagi (kui ma vihaseks saan, nimetan ema Irinat ehk Irat mõttes Irkaks ja issikest Pjotrit Petkaks), kuid imelik on see, et issikesele head soovides on ta minu ja mu õe sootuks unustanud. Olgu nii, las issikesel olla õigus muretult purjutada, kuid mina ja Lera tahame elada normaalselt, mitte piinelda piiritusest läbiimbunud topise seltsis! See on ebaõiglane!“

      Ksjuša hingas pahinal välja ja hakkas ahnelt kohvi jooma.

      Mina segasin lusikaga latet, millesse ma polnud suhkrut pannud. Oh, Dašake, paistab, et sul seisab ees raske nädal. Miks küll pidin ma nõustuma Tasja Malkinat aitama? Jaa, Maša on mind koledasse loosse mässinud.

      Mu vestluskaaslane kargas ootamatult püsti ja sõnades: „Oi, ma pean kempsu minema,“ jooksis ukse poole, millel oli rosinasaia kujutis.

      Jäin põrnitsema pilte, mis kaunistasid kahte ust. Kas poleks lihtsam panna ustele sildid „M“ ja „N“? Miks peab kujutama peldiku uksel tont teab mida? Milliseid variante olen ma viimasel ajal näinud! Kuid see kohvik on ületanud kõik rekordid. Parempoolsel uksel on kujutatud võikukkel, vasakpoolsel sokk. Kui söögikoha omanikud peavad kõiki mehi sokkudeks, peaksid nad naiste kempsu uksele maalima kitse. Nii oleks loogiline! Mis see rosinasaiake siia puutub? Mis pistmist on sel naiste tualettruumiga? Daša, ole rahulik, sa lihtsalt oled tehtud rumaluse pärast enda peale vihane, seepärast pole sa millegagi rahul. Kohe selgitan teile, mis jamasse ma olen sattunud.

      Mu tütrel Mašal on hea sõbranna Tasja Malkina. Maša on lapsepõlvest peale unistanud loomaarstiks saamisest, Tasja aga nägi esimeses klassis käies filmi psühholoogist, kes ravis hingepäästvate vestlustega inimestel kõikvõimalikke haigusi, ning otsustas kindlalt, et temast saab samasugune spetsialist.

      Paljud lapsed, kes on kümneaastasena kavatsenud lennata kosmosesse, leiutada vähivastase ravimi, dešifreerida iidsete kaljujooniste mõtet, istuvad täiskasvanuks saades mitmesugustes kontorites ja tõstavad haigutades pabereid ühest hunnikust teise. Kuid Maša ja Tasja tegid kõik, et oma lapsepõlveunistused ellu viia, ning hakkasidki selleks, kelleks nad tahtsid saada. Maša kavatseb nüüd avada loomakliiniku ja Tasja õpib aspirantuuris. Tasja teaduslik juhendaja on psühhoterapeut Ilja Iljitš Prudkin, kes on kuulsate raamatute autor, kuid peamine, armastab korraldada eksperimente inimestega. Nüüd kirjutab ta järjekordset monograafiat, mis käsitleb eri sotsiaalsete kihtide esindajate suhtlusprobleeme.

      Olen kunagi õpetanud kõrgkoolis prantsuse keelt ja tean suurepäraselt, et paljud teadusjuhendajad peavad oma aspirante orjadeks. Tahad edukalt väitekirja kaitsta? Saada teaduskandidaadi kraadi? Korista oma professori korterit, käi tema koeraga jalutamas, saada ta ema polikliinikusse, tassi talle toitu koju, kobesta peenraid ta suvilas...

      Sa ei taha olla tasuta koduabiline? Siis ära imesta, et sinu töös on musttuhat viga ja õppetool ei lase tõrksat aspiranti väitekirja kaitsma.

      Prudkini auks tuleb öelda, et tema midagi sellist ei teinud. Ilja Iljitsi mureks ei olnud tolmused vaibad ega tühi külmik, tal polnud ema ega koerakest. Prudkinil oli teistsugune kiiks. Aspirandid olid kohustatud abistama õpetajat tema teadustöös. Ilja oli andnud Tasjale käsu korraldada tema monograafia jaoks vajalik eksperiment. Selle olemus oli lihtne: võetakse kaks inimest, üks vaene, teine rikas, üks noor ja teine küpses eas. Nad veedavad terve nädala koos, hetkekski üksteisest lahkumata, elavad ühes toas, käivad igal pool koos. Nendele kinnitatakse väikesed seadmed, mis salvestavad iga nende sõna, fikseerivad iga liikumise. Ilja Iljitš tahab teada saada, millise ajavahemiku möödudes kahe sotsiaalkihi esindajad kaklema hakkavad. Ja kas nad hakkavadki üldse skandaalitsema.

      Tasja pidi välja valima kuus paari. Ja öelge nüüd, kas oleksite nõus tasuta veetma seitse ööpäeva teadmata kellega, ilma võimaluseta kas või pooleks tunniks kaaslasest vabaneda? Raha eest võiks mõni sellises algatuses osaleda. Kuid Prudkin oli Tasjale öelnud:

      „Teil saab olema kuus varaliselt kindlustatut ja kuus vaest. Kerjustele eraldan ma töö eest mõningase rahasumma. Aga rikastele selgitate: neile on osaks saanud au osaleda teaduseksperimendis, monograafias mainitakse nende nimed.“

      „Kardan, et mehed ja naised, kes oskavad raha teha, ei hinda nendele osutatud au vääriliselt,“ julges Tasja Malkina vastu vaielda. „Ma ei suuda soovijaid leida.“

      Teadusdoktor jätkas rahumeeli:

      „Mu kullake! Me toimime nii: teie korraldate edukalt eksperimendi ja mina kohendan sel ajal teie väitekirja. Kui teil pole aega, et teadusjuhendajat aidata, ei julge ma peale käia. Kuid siis pean ma ise uuringuga tegelema ja ma ei leia aega teie väitekirja kallal töötada.“

      On teil kõik selge? Ka Tasja mõistis, kuhu Ilja Iljitš sihib, ja hakkas otsima katsealuseid. Vaestega osutus kõik lihtsaks, neil oli hea meel saada professorilt tillukest rahasummat. Aga kuidas õnnestus Tasjal viiest äriinimesest jagu saada, pole mul õrna aimu. Kuid viis oli ta leidnud, puudus vaid kuues.

      Sain seda teada paar päeva tagasi, kui Tasja ja Maša asusid mulle auku pähe rääkima, et ma selles tobedas ettevõtmises osaleksin.

      „Emmeke, see on kõigest nädal,“ sädistas Maša.

      „Tädi Dašake, palun,“ nuuksus Tasja. „Prudkin keerab mu väitekirja tuksi.“

      „Emmeke,“ vigises Maša, „Tasja on ju sul nagu oma laps.“

      „Mu saatus on teie kätes,“ oigas Tasja.

      Ja ma nõustusin! Kus oli tol hetkel mu mõistus? Ehk oli proua Vassiljeva aju Maldiividele puhkama lennanud?

      Arvasin, et pean nädala rahulikult vastu, külaline meie suures majas ei häiri kedagi. Tasja on lähedane inimene, teda tuleb aidata, ja nii ma vastasingi „Jah!“.

      Kuid juba järgmisel päeval selgus, et kõik pole sugugi vikerkaarevärvides. Psühholoogia-alases eksperimendis osalejad koguti kokku suurde auditooriumisse, pandi keerlema trummel ja Prudkin hakkas sealt rulli keeratud paberilipakaid välja võtma.

„Vassiljeva,“ kuulutas ta, keerates lahti ühe rulli. „Kohe saame teada, kellest saab teie paariline... Ksenia¹ Koroljova. Suurepärane. Nüüd on jäänud veel kindlaks määrata, kus te elama hakkate.“

      Tõstsin käe.

      „Minu juures. Meil on väga hubane!“

      Ilja Iljitš vaatas mind üle prillide.

      „Armuline proua, kas Tasja ei teinud teile teatavaks, et meil otsustab kõike loos?“

      Olin nõutu. Seda tähtsat teavet ei olnud mulle teatavaks tehtud.

      „Teie nimega paberile panen numbri üks,“ jätkas samas Ilja Iljitš. „Koroljoval on vastavalt sellele kaks. Meil on veel üks trummel. Panen selle keerlema, võtan välja loosisedeli, keeran lahti... ja... kaks! Vassiljeva elab nädal aega Koroljova juures!“

      Kuid see polnud ainus üllatus. Prudkin seletas meile, et nendel, kes asuvad elama oma paarilise territooriumile, pole õigust helistada mobiiltelefoniga kellelegi peale oma ajutise paarilise ega lahkuda temast. Kõikides tekkivates probleemides tuleb saavutada konsensus.

      Otsesõnu saab minust nädalaks neiu Ksjuša vari. Paar, kes omavahel riidu ei lähe, kaklema ei hakka, vaid hoopis sõbruneb ja muutub ühtekuuluvaks, kuulutatakse eksperimendi võitjaks ja saab soliidse rahalise auhinna. Jah, oleksin peaaegu unustanud, mul pole õigust oma autot kasutada. Ma võin Koroljova autoga ringi sõita, aga kui temal autot ei ole, siis tuleb sõita ühissõidukitega. Neid tingimusi pole võimalik eirata, salvestav seade fikseerib kõik.

      Seda kuulnud, kaotasin kõnevõime. Mu paariline aga küsis asjalikult:

      „Loodan, et kohvi te ostate? Ja toitu ka.“

      Noogutasin. Mis mul üle jäi?