Mountolive. Lawrence Durrell

Kummaline, et Koraani kurjadel inglitel on samuti kõige tülgastavamaks jooneks sinised silmad.

      Nii tegi noor Mountolive märkmeid ja mõtiskles nende inimeste imelike kommete üle, kelle hulka ta oli sattunud, korralikult, nagu sobis õpilasele, kes uuris enesele väga võõraid kombeid, end samas ka teatud ekstaasiga, kui ta nägi poeetilist vastavust tegelikkuse ja Idamaade unelmapiltide vahel, mille ta oli lugedes silme ette mananud. Neis oli vähem vastuolu kui kujutistel, mida Leila kalliks pidas: poeetilisel Inglismaa kujutisel ning selle häbelikul ja kogemusteta näidiseksemplaril, kelle ta oli võtnud oma armukeseks. Kuid Mountolive ei olnud siiski päris rumal, sest ta võttis õppust kahest tähtsast elu õppetunnist: sellest, kuidas siiralt armastada ja kuidas selle üle mõelda.

      Aga ta elus oli veel muidki episoode ja stseene, mis puudutasid ja erutasid teda hoopis teisiti. Ühel päeval ratsutasid nad kõik läbi istanduste, et külastada vana hoidjat Halimat, kes elas nüüd austatud erakluses. Ta oli olnud poiste peamine hoidja ja kaaslane, kui nad olid lapsed. „Ta toitis neid isegi rinnaga, kui mu enda piim kinni jäi,“ selgitas Leila.

      Narouz mühatas kähinal naerda. „Ta oli meie „närija“,“ selgitas ta Mountolive’ile. „Kas teate, mis see sõna tähendab? Egiptuses toitsid lapsi tollal teenijad, kelle kohustus oli neile määratud toit enne lusikaga toitmist läbi närida.“

      Halima oli Sudaanist pärit vabastatud ori ja ka tema „sai nüüd oma hinge tagasi“, elades väikeses punutud hütis suhkruroopõldude vahel, olles õnnelikult ümbritsetud arvututest lastest ja lastelastest. Tema vanust oli võimatu öelda. Tal oli tohutu heameel näha Hosnani noormehi, ja Mountolive’it liigutas vaatepilt, kui mõlemad hobuse seljast maha tulid ja tema embusesse jooksid. Nüüd polnud Leila nii hell. Ja kui vana neegritar oli end kogunud, nõudis ta, et tema külastamise puhul esitataks üht teatud tantsu, mis kummalisel kombel polnud sugugi ilma omamoodi graatsiata. Kõik seisid amme ümber ringis ja plaksutasid armastavalt käsi, kui naine pöördus kord ühel, kord teisel kannal ringi, ning kui ta oma laulu lõpetas, said talle jälle osaks naer ja kallistused. See teesklematu ja spontaanne lähedus tegi Mountolive’ile rõõmu ja ta vaatas oma armsamat säraval pilgul, milles naine ei näinud mitte ainult armastust, vaid ka uutmoodi austust. Ta ihkas temaga üksi jääda ja ta oma embusesse võtta, aga ta kuulas kannatlikult vana Halima juttu selle perekonna omadustest ja kuidas talle oli ta tubli töö eest kaks korda võimaldatud külastada püha linna. Ta hoidis rääkides kätt hellalt Narouzi varrukal, vaadates aeg-ajalt talle truu looma pilguga otsa. Kui ta hoolealune oli alati kaasas olevast vanast tolmusest jahipaunast lahti pakkinud kõik kaasa toodud kingitused, vaheldus amme näol nagu kuuvarjutus naeratus kohmetusega ja ta puhkes nutma.

      Aga oli ka teisi, võib-olla vähem meeldivaid stseene, mis sellegipoolest esindasid Egiptuse kombeid. Kord varahommikul oli ta tunnistajaks vahejuhtumile, mis leidis aset sisehoovis tema akna all. Üks tumedat verd noormees seisis hoopis teise ilmega Narouzi ees, vaadates altkulmu, ent araks tõmbuval pilgul tema sinistesse silmadesse. Mountolive kuulis voodis lamades ja lugedes kaks korda selge häälega öeldavaid sõnu: „Peremees, see ei olnud vale.“ Ta tõusis ja läks akna juurde ning nägi, kuidas Narouz ütles vaiksel, tõrksal, sisinaks pressitud häälel: „Sa valetasid jälle,“ ning nägi sealsamas ka erutavat kehalist brutaalsust. Ta võõrustaja võttis vöölt noa ja lõikas sellega maha osa poisi kõrvalestast, tehes seda aeglaselt ja vaikselt, nagu lõikaks ta puuviljanoaga varre otsast viinamarja. Teenri kaela mööda voolas vereoja, kuid ta seisis liikumatult. „Nüüd mine,“ ütles Narouz samasugusel deemonlikul sisinal „ja ütle oma isale, et ma lõikan iga vale eest tüki su ihust, kuni jõuan selle kohani, mis ei valeta.“ Poiss hakkas äkki longates jooksma ja kadus hingeldades silmist. Narouz pühkis noatera oma kottpükste vastu puhtaks ja tuli vilet lastes trepist üles majja. Mountolive vaatas seda kivistunult.

      Ja siis (kõige hämmastavam oli just vahejuhtumite erinevus), tolsamal pärastlõunal jõudsid nad koos Narouziga ratsutades perekonna maavalduste piirile, kust algas kõrb ja kasvas hiigelsuur ohvripuu, mille küljes rippus kõiksuguseid lastetute või haigete külainimeste palvelinte, nii et igalt oksaharult näis välja kasvavat sada tuules laperdavat riideriba. Läheduses oli erakuonn, mille elanik oli ammu surnud, tema nimegi enam ei mäletatud, välja arvatud ehk mõni üksik külaelanik. Eraku murenenud hauaküngas oli aga ikka jäänud palverännusihiks ning moslemite ja koptide kohtumispaigaks. Siin tuli Narouz hobuse seljast maha ja ütles kõige harilikuma häälega: „Ma loen siin alati palve. Palvetagem siis seekord koos.“ Mountolive’il oli veidi piinlik, kuid ta tuli sõnagi lausumata ka hobuse seljast maha ja kui nad kõrvuti kadunud pühaku väikese kalmukünka ees seisid, tõstis Narouz silmad taevasse ja ta näole tuli samavõrd vaga ilme, nagu see ennist oli olnud deemonlik. Mountolive matkis täpselt tema poosi, pannes käed kokku ja tõmmates peod vastu rinda. Siis langetasid mõlemad pea rinnale ja palvetasid pika hetke, mille järel Narouz hingas pika sisinaga välja, nagu tunneks ta kergendust, ja vedas sõrmed nägu mööda alla, soovides palvest sündinud õnnistusest sügavamalt osa saada. Mountolive matkis teda suure hingeliigutusega.

      „Hästi. Nüüd oleme palvetanud,“ ütles Narouz lõpetuseks, kui nad uuesti hobustele istusid ja ratsutasid tagasi üle väljade, mis lebasid päikese all vaikselt, välja arvatud pumpade imevad ja ähkivad hääled, mis tekkisid järvevee niisutuskanalitesse juhtimisel. Pikkade varjuliste istanduste lõpus jõudis nende kõrvu teine, tuttavam heli, mis tuli Egiptuse veevõtumehhanismi puust vesirataste huugamisest, kui Narouz vastu tuult tähelepanelikult kõrvu teritas. „Kuula,“ ütles ta, „kuula neid vesirattaid. Kas sa nende lugu tead? Vähemalt seda, mida külarahvas räägib? Aleksander Suurel olid eeslikõrvad, kuigi ainult üks inimene teadis tema saladust. See oli tema kreeklasest habemeajaja. Aga kreeklane ei suuda ju saladust pidada! Nii läks habemeajaja hinge kergenduseks väljadele ja rääkis sellest vesiratastele. Ja sestpeale nutavadki vesirattad kurvalt: „Aleksandril on eeslikõrvad.“ Kas pole imelik lugu? Nessim on öelnud, et Aleksandria muuseumis on Aleksander Suure portree, kus ta kannab Ammoni sarvi, ja see lugu võib olla selle kauge kajastus. Kes teab?“

      Nad ratsutasid mõnda aega vaikides. „Mul on nii kurb, et ma tuleval nädalal teilt ära sõidan,“ ütles Mountolive. „Mul on olnud siin niivõrd tore.“ Narouzi näole ilmus veider ilme, milles segunesid kõhklus ja häbelik rahulolu ning kusagil vahepeal ka tahtmatu pahameel, mida Mountolive tõlgendas armukadedusena. Kas armukadedusena oma ema suhtes? Ta jälgis teraselt Narouzi ranget profiili, olemata kindel, kuidas neid asju oma hinges ära klaarida. Lõppude lõpuks olid ju Leila suhted vaid ta enda otsustada. Või oli nende armusuhe kuidagi perekonna teisi liikmeid häirinud, olid ju nende kohustused ja kiindumused nii tihedalt põimunud? Ta oleks tahtnud rääkida vendadega vabalt. Vähemalt Nessim pidi teda mõistma ja talle kaasa tundma, kuid mõte Narouzile hakkas teda vaevama. Seda nooremat venda ei saanud päriselt usaldada. Tema algne tänulik ja rõõmsameelne suhtumine külalisse oli veidi muutunud, kuigi Mountolive ei suutnud tabada selles ka avalikku vaenu ega eemaletõmbumise märki. Ei, see oli peenem ja raskesti nimetatavam. Võib-olla, mõtles Mountolive äkki, oli ta selle tunde ise oma süütundega esile mananud? Ta kõhkles, uurides Narouzi tumedalt kibestunud profiili. Nad ratsutasid kõrvuti, mõlemad sügavas mõttes.

      Ta ei osanud muidugi öelda, mis õieti nooremat venda vaevas, sest see oli õigupoolest olnud üks väga väike stseen, mis leidis aset tema teadmata ühel õhtul mõni nädal tagasi, kui kogu perekond magas. Vahetevahel võttis invaliidist abikaasa pähe olla üleval hiljem kui tavaliselt, istuda rõdul oma ratastoolis ja lugeda hilisel tunnil, tavaliselt mõnda maavalduse valitsemise juhendit, metsakasvatusraamatut või midagi sellesarnast. Neil õhtutel heitis abivalmis Narouz kõrvaltoa diivanile ja ootas kannatlikult nagu koer märguannet, et aidata isa voodisse; ta ise ei lugenud kunagi raamatuid ega ajalehti, kui ta vaid sai neist hoiduda. Aga talle meeldis lamada kollases lambivalguses, nokkides tikuga hambavahesid ja mõtiskledes, kuni ta kuulis isa hüüdvat kähedalt tema nime.

      Tol õhtul pidi ta aga olema tukkuma jäänud, sest kui ta ärkas, leidis ta oma üllatuseks, et tuba on pime. Ere kuuvalgus valgustas tuba ja rõdu, aga tuled oli kellegi tundmatu käsi kustutatud. Ta võpatas ärkvele. Tema hämmastuseks oli rõdu tühi. Korraks mõtles Narouz, et ta näeb und, sest ta polnud kunagi näinud isa üksi voodisse minevat. Ent seistes