Salajane armastus. Barbara Cartland

on hea meel, et teiega ei ole midagi halvasti, härra,“ vastas ta jäigalt. „Kas te naudite tänast õhtut?“

      „Vägagi.“

      „Teie paariline leedi Eunice on vaimustav tantsija,“ lisas Tamina soojalt.

      „Kas te olete tuttavad?“

      „Jah, mul on olnud rõõm leedi Eunice’iga kohtuda,“ vastas ta rõõmsameelselt. „Ja ka tema kihlatuga, härra Marshalliga. Väga huvitav Ameerika härrasmees. Tõepoolest, praegu on ta vist seal. Ta sõidab kogu aeg edasi ja tagasi üle Atlandi, mis on kindlasti väga vaimustav. Mulle nii meeldiks suurel laeval maailmas reisida.“

      „Härra Marshall...?“ mehe hääl kostus karedalt ja Tamina mõtles, kas võib olla, et ta vestluspartner hakkab koledasti külmetuma.

      Tamina naeris kergelt.

      „Ta tundub väga arukas härrasmees, aga see on ehk sellepärast, et ta on minust palju vanem. Ma arvan, et ta on peaaegu viiskümmend, sama vana kui minu isa! Ma mõistsin meie kohtumisel ta jutust aktsiatest ja rahast vaevu sõnakese.“

      Kõik jäi vaikseks ja Tamina tundis ootamatult piinlikkust.

      Kas ta oli täielikule võõrale härra Marshallist liiga palju rääkinud?

      Tamina vana lapsehoidja oli alati teda manitsenud, et ta „laterdab muudkui ilma mõtlemata“. Oh heldeke, kas ta oli ebadiskreetne olnud?

      Aga kindlasti oli leedi Eunice oma kihlatut maininud, enne kui selle härrasmehega avalikult tantsima nõustus?

      Tamina teadis, et tema räägiks Edmundist kindlasti kõigile, niipea kui nende salakihlus avalikuks oleks saanud.

      Mees lükkas oma tooli veidi kaugemale varju, nii et Tamina ei näinud enam ta silmi.

      „Aga härra Marshall on väga lahke ja hooliv inimene, olen kindel,“ jätkas ta kiiruga, püüdes olukorda parandada.

      „Mul ei ole olnud au selle härra Marshalliga kohtuda,“ ütles mees, püüdes oma häält kindlana hoida.

      Eunice kihlatud ja abiellumas! Kuidas saab see võimalik olla! Ta oleks ju sellest rääkinud.

      Ei! See oli hullumeelne. Miks peaks tüdruk, kes on juba kihlatud, tõotanud kellelegi tulevast abielu, saama teise mehega lähedaseks sõbraks?

      Kuhu oli jäänud sõnapidamise au? Kus oli tema kui leedi au?

      Ilmselgelt oli see sinises ja rohelises maskis tüdruk rumala vea teinud.

      Ta oli väga noor ja ilmselt ei tundnud Eunice’i väga hästi. Tüdruk oli väsinud – oli juba hilja ja ta oli Eunice’i kellegagi segi ajanud.

      Jah, just nii oligi juhtunud.

      Aga Tamina rääkis jälle ja iga sõna, mis sulgedega maski tagant tuli, langes ta meelde ja levis kui mürk.

      „Mulle nii meeldis see lugu, kuidas nad laeva pardal kihlusid, kui leedi Eunice New Yorgist tagasi sõitis. Tema ema rääkis minu emale, kuidas nad kahekesi olid ainsad inimesed, kes merehaigeks ei jäänud ja ühel õhtul oli ballisaal vaid nende kahe päralt!“

      Krahv tõusis järsult püsti.

      Talle tuli meelde, kuidas Eunice oli talle nende esmakohtumisel rääkinud, et ta oli just naasnud külaskäigult New Yorki ning et reis üle Atlandi ookeani oli olnud hirmutav, sest meri oli nii tormine.

      Ta oli isegi maininud tühja õhtusöögiruumi ja ballisaali. Ta oli vaid jätnud mainimata härra Marshalli, oma kihlatu.

      Eunice oli talle nädalate viisi naeratanud ja kaasa tundnud ja valetanud.

      Aga miks?

      See oli küsimus, mida ta väsinud aju muudkui esitas. Kas ta võis kujutleda, et afäär oleks midagi, mida mees tahaks? Kas Eunice oli teda sedasorti meheks pidanud?

      Ja mida arvasid teised inimesed seltskonnas? Et ta on selline nurjatu mees, kes võrgutaks teise mehe kihlatu, kui too viibib riigist eemal?

      Krahv sai päris hästi aru, et kuna ta oli elanud välismaal ega teadnud värskemaid uudiseid ja kuulujutte, oli Eunice’il lihtne teda petta.

      Aga teised inimesed ei näeks seda sellises valguses. Ei, tema oleks rahurikkuja ja Eunice ohvri vastu patustaja.

      Ja sel hetkel teadis krahv, et ta ei usu enam kunagi naisterahva sõnu.

      Ta tundis, kuidas palavik temast üle lahvatas. Pärast viimaste kuude jooksul tohutu leina talumist oli see reetmine viimaseks piisaks.

      Ta tegi enda kõrval istuvale väikesele haldjalikule olendile hajevil kummarduse ja kõndis eemale.

      Ta ei tahtnud Eunice’iga kohtuda – tal ei olnud aimugi, mida ta võiks sellises meeleseisundis talle öelda.

      Ei, ta soovis vaid koju minna ja siis riigist lahkuda, Eunice’ist nii kaugele kui võimalik.

      Tamina vaatas, kuidas võõras läks, hüppas siis püsti, otsustanud talle järele minna.

      Ta oli veendunud, et miski, mis ta ütles, oli mehe endast välja ajanud, ja ta teadis, et ta ei saa rahulikult puhata, kui ta ei ole oma eksimuses selgust saanud ja selle heaks teinud.

      Vana lapsehoidja oli talle tihti lastetoas öelnud: „Ära lase kunagi päikesel vihaga loojuda.“

      Noh, see polnud küll viha, see oli süütunne, aga mõte jäi samaks.

      Ta kõndis kärmelt ümber maja, seades samme õues olevate toolide ja laudade vahel, mööda keisritest ja Rooma leegionäridest, merineitsitest ja lastelaulude tegelastest, kõikidest õnnelikest naervatest paaridest.

      Võõras oli suundunud saali, tantsijate murdu. Tamina oli päris kindel, et ta suudab jõuda halli, kus teenijad mehele mantli toovad, enne kui too läbi täis ballisaali ukseni murrab.

      Aga kui ta majanurgast möödus, peatus ta ootamatult, kaheldes, kas järgmist sammu teha.

      Ukseava varjus nägi ta oma armast Edmundit rääkimas pika kõhna tüdrukuga lihtsas rohelises kleidis.

      Tamina märkas, et tüdruk oli väga ilus, pikkade pruunide lokkidega, mis langesid kaskaadidena ta seljale keerukast lintidega seotud soengust.

      Aga ta rõivad olid lihtsad ja üsna kulunud. Ainus ehe oli väike hõbedane rist kaelas.

      Tamina ei suutnud uskuda, et selliselt rõivastunud tüdruk oli üldse peole kutsutud. Võib-olla töötas ta Mercerite juures või oli majja kellelegi sõnumi toonud.

      Ta teadis, et leedi Mary-Rose Merceril oli mitmeid nooremaid õdesid-vendi, kellest mõned olid veel alles lastetoa-ealised. See tüdruk võis vabalt nende guvernant olla.

      Ta hakkas paari suunas liikuma – ja siis jälle kõhkles. Nad seisid üksteisele väga lähedal. Tüdruku käsi oli paluvalt Edmundi varrukal.

      Tamina hammustas huulde.

      Ta oli täna õhtul juba ilmselgelt üks kord ebadiskreetne olnud. Ta ei tahtnud Edmundit isiklikku vestlusse sekkudes ärritada ja tüdrukki paistis väga endast väljas olevat.

      Kalli Edmundi hoiak paistis olevat väga tõsine ja murelik. Võib-olla oli sellel tüdrukul mingi mure ja ta tahtis, et mees aitaks seda lahendada?

      Parlamendiliikme puhul oli tõenäoline, et tema käest küsitakse tihti nõu, ja Tamina tundis, et mees oleks pahane, kui ta vahele segaks.