Need, kes me olime varem. Leah Mercer

mulle siis pärast. Ma tahan kõigest kuulda.“

      Ma lõpetan kõne ja vaatan kella. Ma peaksin liikuma hakkama, kui ei taha teda liiga kauaks ootama jätta. Minu Warren Streeti kontorist läheb umbes pool tundi, et hüpata Northern Line’i metrooliinile, Waterloo peatuses maha minna ning kõndida seejärel mu lemmikpingini jõe lõunakaldal, kus me eelmine nädal kohtusime. Paistab, et hetkearvestusega jään ma niikuinii kümme minutit hiljaks. Ma piserdan endale kärmelt pisut parfüümi peale ning sulgen arvuti.

      Tänavad on kui teravatipuliste vihmavarjude võitlustsoon ja selleks ajaks, kui ma jaama jõuan, on mu varbad märjad ning juuksed näole kleepunud. Ma hakkan just sissepääsu juurde jõudma, kui näen, kuidas jaamaülem rauast resti alla tõmbab ning jaama sulgeb.