Presidendi vastuvõtt. Mart Kadastik

ülearu sageli ega looda üleliia palju. Ainus viga, et abielumehel ei pruugi kütust piisata siis, kui seda on vaja. Ja garaaž võib olla lukus ja võti ei olegi mati all. Aga see-eest võib sponsorilt kingitusi rahumeeli vastu võtta. Sponsori toodud kingitused ei seo kingituse saajat kinkijaga.

      Kui Ralf oleks sponsor, võinuks tema orgunnitud mullivanni lahkema näoga vastu võtta. Aga õnneks ei ole Ralf sponsor ja seepärast seisabki see mullivann nii õnnetult nurgas – justkui piletita reisija, kes on kontrolörile vahele jäänud, aga keda ei saa sõitva bussi pealt maha tõsta, sest peatust ei ole ette nähtud.

      Oh my god! On ta peast segi läinud, et selliseid jaburdusi heietab? Ta ei vaja vaesteabi, mitte mingisugust abi ei vaja! Ta ei ole täitumatu nümfomaan! Kaltsukapoe toel (tema garderoob oli napp ja talle meeldis kanda riideid, mis talle tõeliselt meeldisid, läbikulumise ja narmendamise piirini) ja kohviku tasuta toiduga oma kõhtu täites suudab ta ots otsaga välja tulla ja maksta ära ka miljööväärtusega linnaosas asuva kahetoalise korteri üüri. Ise naelutas põrandaliistud, ise tapetseeris seinad, ise värvis laed. Isegi üks vana autologu on tal, mis küll õgib pidurdamatult bensiini, tilgub õli läbi ja tekitab marruajavalt ebaõiglasi parkimistrahve.

      Ta ei vaja mitte kedagi peale Kalle.

      Kellegagi peab ta siiski rääkima. Keegi peab teda ära kuulama. Kohe.

      Kõhklused ja küsimused – ei mäletagi, millal viimati neid nii palju oli – ei mahtunud enam tema sisse ära.

      German? German.

      Nüüd, kui kutse oli juba teele läinud, tekitas eesootav kohtumine temas ebahariliku ärevuse, mida isegi äsjane vees lobistamine ei suutnud kõrvaldada. Peaasi, et ta mind valesti ei mõistaks, mõtles ta oma heledaid, karupruunjate salkudega juukseid föönitades, ja tundis, kuidas niiskus raseeritud kaenlaaukudesse tagasi hiilis. Ma ju ei kutsunudki teda selgesõnaliselt enda juurde, see lihtsalt kukkus nii välja, pigem tuli mees ise selle ulja ettepanekuga lagedale, öeldes, et kui tuleb nii tõsine jutuajamine, nagu tõotab tulla, siis oleks parem võõraid silmapaare ja kõrvu vältida, mis on ka tõsi, sest uudishimutsejatest ja kuulujuttudest ei ole Germani ümber puudust ja see on tema positsiooni arvestades loomulik. Ja siis ta saatiski talle SMS-iga oma koduse aadressi, mille peale German ilmselt oma puhmas kulme kergitas, seda oli moblaski kuulda, kui mees tagasi helistas. Üks mu hea tuttav elab sinu maja kõrval, selgitas German, ma tunnen seda kanti hästi.

      Jah, peaasi, et mehe ajupoolkerades ei hakkaks idanema lootus, et nende vahele võiks juba aastaid vindunud viisakuse asemel imbuda mingit sorti intiimsus, usk, et tema ongi minu unelmate mees. Kes ta lihtsalt ei saanud olla, kuigi ta on intelligentne, usaldusväärne, kannatlik, korrektne, veits vanamoodsalt naljakas, nunnu ja häbelik, nitševoo kehaehitusega ja huvitavate halliseguste lokkidega – kahtlemata kordades sümpaatsem mees kui need ennasttäis poisikesed, kes pilluvad kahemõttelisi vaimukusi, millel on ainult üks tagamõte. Aga kui palju ka Germanil häid külgi polnud, miski ei teinud olematuks fakti, et ta on isegi Ralfist paarkümmend aastat vanem, kusjuures Ralf omakorda on minust peaaegu kümme aastat vanem, mis kokku annab grandioosse vanusevahe, paiskab nad erinevatesse galaktikatesse, arutles ta ripsmepintslit buduaarikapikesse tagasi asetades. Usutavasti German ise muigab lähedasema suhte võimalikkuse üle. See suhe lihtsalt ei töötaks.

      Kui ta poleks talle toona tänavale järele jooksnud selle pehmete kaantega kladega, mille mees oli kohvikulauale maha unustanud (German ei olnud siis veel mingi äss ja igaüks tohtis talle järele joosta), poleks nad tõenäoselt mitte kunagi ühtegi sõna vahetanud ja midagi poleks juhtunud. Ja tegelikult polegi midagi juhtunud peale laisa kirjavahetuse, mis neid on sidunud ja siis jälle lahutanud, sest isegi tähed ajavad oma rida ega pruugi ühteviisi mõistetavad olla. Näiteks aupaklikult suur S-täht Germani kirjades sõna „sina“ algul ja väike, vallatu, sõbralik s-täht tema kirjutatud „sina“ ees, millele German kord ka läbi lillede tähelepanu juhtis ja millise märkuse tema tähelepanuta jättis, jonni pärast jättis – ükski mees ei saa talle ette kirjutada, kuidas ta peab kirju kirjutama.

      Tungiv koputus elutoa aknale tõi tema mõtted tagasi tänasesse. Täitsa lõpp: ta seisis peegli ees ikka veel paljalt. Käeulatuses oli ainult üks võimalus – hommikumantel.

      LOSSIS TUNDIS TA ENNAST NAGU VANGLAS, kuigi pidanuks hüvedest ümbritsetuna tundma ennast nagu paradiisis või vähemalt nagu pansionaadis. Lossist väljas oli samuti vangla, aga selle müürid ei olnud nii kõrged. Silm küündis neist üle, vahetevahel. Lossist väljas ei kraapinud kõrva see õudsalt naksuv liistparkett, sajanditevanune nuhtlus, millel iga astutud samm kuuldus läbi koridoride ja trepikodade salapärase võrgustiku ning andis välja igaühe, kes liikus valel trajektooril. Tema jaoks olid kõik kohad avalikud. Ka lagedel ja seintel olid silmad ja kõrvad.

      Kui hommikusöögilauas talle härjasilma serveeriv kokk-koristaja-majapidajanna Anne (mis ametinime sellele keskealisele volüümikale naisele ikka anda: kas mõisa virtin oleks parem?) küsis, kuidas härra president täna magas, püüdis ta küsimusest kinni iroonilise allteksti. Kõik teenindajad, kes lossi teises tiivas ööbisid, pidid kuulma öövaikust lõhestavat veepurset, mis oli alguse saanud presidendi privaat-WC klosetipoti loputuskastist ja mis mööda lossisiseseid torusid kulgedes muutus presidendi aktiivset ainevahetust igaühele meeldetuletavaks solinaks. Need olid piinlikud minutid, kuid ta ei saanud jätta kempsus käimata, isegi kui oli kella viieni hommikul kannatanud. Vastupidi, mida aeg edasi, seda lähemale kella neljale nihkus edasilükkamatu vajadus ennast voodist püsti ajada. Vahel isegi kaks korda öö jooksul. (Kas ta peaks pöörduma uroloogi poole, aga kuidas sa presidendina talud ambulatoorseid protseduure, mis sel puhul on paratamatud?)

      Puudega inimesed on leidlikud, järeldas ta iseenda põhjal, kui oli omandanud oskuse vajutada loputuskasti klahvile (mitte kunagi täispaagi, vaid pooliku paagi klahvile) nii nõrga ja sujuva näpuliigutusega, et kümneliitrise kose asemel vallandus loputuskastist hale nire, mis moodustas puhastusfunktsiooni täitmiseks piisavalt suure veehulga, aga mis ei toonud kuuldavale kogu lossi ja eelkõige presidenti ennast frustreerivat forte fortissimo sopavee sümfooniat.

      Teda valvati varjatult ja varjamatult.

      Lossist väljas kehastusid tüütud adjutandid ihukaitsjateks ehk turvameesteks, paberite järgi olid nad kõik julgestuspolitseinikud. Ta oli riigi kõige kaitstum inimene ja samas kõige kaitsetum, sest temalt oli põhiseadusliku enesestmõistetavusega võetud vabadus.

      Aga tema sisemus ei tõstnud mässu. Ta ei olnud mässaja tüüp. Ta oli kohanemisvõimeline inimene. Ortodoksse darvinistina (ta oli loodusteaduskonna aspirandina lugenud akadeemik Timirjazevit originaalis, vene keeles) teadis ta, milles seisneb igavese olelusvõitluse tuum: elusorganismid kohanevad keskkonnaga rangelt omaenda säilimise huvides, mitte kellegi teise, naaberpõõsa või naabersisaliku huvides, kui nad just ei soovi kärbuda või muutuda elututeks. Tema tahtis olla elus. Lõpuks – keda siin süüdistada: kaks aastat tagasi oli ta ise selle jalustrabava ettepanekuga nõustunud. Andnud järele.

      Teda oli pikalt palutud ja keelitatud. Oli rõhutud tema kui maineka teadlase erakonnaülesele seisusele. Mis oli õige osundus – ta seisis päevapoliitikast eemal, oli rääkinud asjust, mis rahvamasse ei huvitanud, ei tekitanud peavoolu ega muus meedias intriigide särinat. Ta ei edvistanud sotsiaalmeedias ega ahistanud lehetoimetusi pikkade, igavate arvamusartiklitega. (Tema uurimust männi rabavormidest kõrgsoode dünaamika indikaatorina oli tsiteeritud rahvusvahelistes ajakirjades, millest kodumaal polnud keegi midagi kuulnud.) Kuid piisas paarist esinemisest televisiooni vaadatuimas jutusaates, et söövitada oma nägu ja hääl (mahe veenev bariton) rahva mällu. Summeerides: tal oli väärika inimese laitmatu renomee, millesse ta oli ka ise hakanud uskuma.

      Tema ärarääkijad ei olnud tema sõbrad, aga nad paistsid olevat mitte pragmaatikutest lehmakauplejad, vaid tõelised missioonitundega poliitikud, vaata et aatemehed. Osavamad veenjad rõhusid samblakihile tema karjääriredelil – ammustest aegadest oli ta ühe äraunustatud teadusasutuse asedirektor. Kahtlemata väärib ta enamat, irriteerisid augu-pähe-rääkijad. Siis oli ta viimaks valmis vastutust vastu võtma, ikka isamaa hüvanguks, nagu ta ametisse pühitsemise kõnes võõraste sõnadega oma segaseid tundeid väljendas. (Kirjandusprofessor Uudo Martinson