100 aastat, 100 raamatut. Peeter Helme

       Toimuvad Pariisi olümpiamängud: Eesti kaotab jalgpallis USA-le 0 : 1. See on Eesti rahvuskoondise esimene mäng tiitlivõistlustel.

       See aasta on tähtis indiaanlastele, sest 2. juunil antakse kodakondsus kõigile Ühendriikide indiaanlastele. Ka Eestis tehakse midagi põliselanike jaoks – 17. augustil kiidab Eesti valitsus heaks Järvselja reservaadi, Eesti vanima metsakaitseala loomise. Hakkab kehtima kuldkroon. Registreeritakse osaühisus Raadio Ringhääling. 1. detsembril proovitakse mässu tekitada ja riiki pöörata, seda siiski ebaõnnestunult. Detsembris esilinastub Tallinnas Eesti esimene täispikk mängufilm, ajalooline draama „Mineviku varjud“.

      Ilmub Thomas Manni romaan „Võlumägi“. Kuigi raamat on paks ja kirjandusloos väga oluline, saab selle sisu kiiresti kokku võtta – inimene mõtleb end haigeks.

      No mis on kauni Šveitsi kõrgmäestiku kuurordis peategelasel Hans Castropil viga? Seal on ta sõber ning kaunis loodus ja puhas õhk, mida maailma argisus kuidagi ei trööpa. Sõda on lõppenud, uus pole veel alanud, lisaks, nagu korralikus romaanis olema peab, on seal ka kaunis ja salapärane naine. No mis sa veel tahad! Ega ei, selle asemel, et seda kõike nautida, hakkab ta igavusest endale ette kujutama, et ta on haige. Ja siis jääbki haigeks. Raske on sellisele tuhmakale kaasa tunda. Enne võiks kaasa tunda juba Tuglase Felix Ormussonile.

       Urmas Vadi

      1925 MIHHAIL BULGAKOV Valge kaardivägi

       Kuigi 1925. aasta juulis ilmub Adolf Hitleri „Minu võitlus“ („Mein Kampf“), on põhjust seda teost ja sündmust vaadelda vähem kirjandus- ja rohkem poliitikaloolisena. Ei ole ju autori eesmärk kirjutada belletristikat, vaid sõnastada oma sihid ja ideoloogia.

       Kui jätta kõrvale Hitleri kurjakuulutav raamat, elab aga maailm pigem rahulikku elu. Isegi prantslased lõpetavad kaks aastat varem alanud Ruhri piirkonna okupeerimise. Eestis kinnitatakse aga veebruaris Kultuurkapitali põhikiri ning augusti lõpus tähistab oma 60. sünnipäeva Vanemuise Selts, kolm kuud hiljem teeb sama Estonia Selts.

      Oluline on see aasta ka Mihhail Bulgakovile. Mais 34-aastaseks saavalt kirjanikult ilmub veebruaris ulmelise maiguga ühiskonnakriitiline jutustus „Saatuslikud munad“ ning ajakiri Rossija alustab Bulgakovi romaani „Valge kaardivägi“ avaldamist. Paraku jääb teose ilmumine pooleli – ajakiri suletakse ning tervikuna jõuab Turbinite pere saatust Vene kodusõja päevil Kiievis kirjeldav romaan lugejani alles 1966. aastal ning ka siis kärbitud kujul.

      Tõsi – Bulgakov valmistab autobiograafiliste sugemetega romaanist draamaversiooni ning 1926.–1941. aastal etendub „Turbinite päevad“ Moskva Kunstiteatri laval tervelt 987 korda. Neist vähemalt 20 korral olevat saalis istunud NSV Liidu diktaator Jossif Stalin, kes pidas „Turbinite päevi“ oma lemmiknäidendiks.

      Eesti keeles ilmub „Valge kaardivägi“ 1987. aastal Maiga Variku tõlkes. 2005. aastal avaldab kirjastus Tänapäev kordustrüki.

       Peeter Helme

      1926 A. H. TAMMSAARE Tõde ja õigus. I osa

       Aasta 1926 on ilmselgelt eesti rahva ja eriti eesti kirjanduse jaoks oluline aasta. Raadio-Ringhääling alustab regulaarsete saadete edastamist. Riigikogu võtab vastu võõrandatud maade eest tasu maksmise seaduse, endistele mõisnikele otsustatakse maksta hüvituseks 12,2 miljonit krooni. Ja ilmub A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ esimene osa.

      Raamat räägib ühe sünge ja nüri tölli kannatustest. Mehe nimi on Andres, võib öelda, et Andres on masohhist ja ka sadist. Ta tapab tööga oma esimese naise, oma sünge ja jõngi olekuga teeb rõõmutuks oma teise naise, peale selle poob sulane end üles, Andrese lapsed kannatavad ja see jätab nende psüühikasse sellised haavad, et Tammsaarel jagub materjali veel nelja köite jaoks.Võib öelda, et Andrest kihutab tagant mentaliteet – naabrist parem. Aga hoolimata meeletust töörassimisest jääb talle sisse tunne, et ta ei ole naabrist parem. Ja see on muidugi halb tunne. Tammsaare oli tark mees, ta võttis need kaks eestlastele nii lähedast omadust – tööorjuse ja kadeduse – ning pani need kokku. Ja sai väga hea raamatu.

      Aga see, kuidas see raamat eestlastele on mõjunud ja kuidas seda on tõlgendatud, on muidugi keerulisem teema. Seda teksti on mõistetud valesti. Isegi need, kes ei ole „Tõde ja õigust“ lugenud, teavad lauset „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus“. Eesti inimesed võtsid seda nii ühetiselt ja hakkasid kohe vaevlema ja tööd rabama ega lugenudki edasi. Järgmine lause on „aga armastus ei tulnud Vargamäele“. „Kallid inimesed, halloo!“ tahaks Tammsaare järele hüüda. See oli nali, kallid eesti inimesed, te tapate ennast tööga ära, vaadake seda minu Andrest, mis elu ta elas, ainult kannatas ja vaevles, see on mul ju iroonia! Aga ei midagi, mitte keegi ei kuula enam Tammsaaret, kõik rabavad ja vaevlevad edasi, sest suur kirjanik on seda meile öelnud!

      Ja Andresest on saanud lausa eestlase koondkuju, kangelane. Sellest annab aimu juba ka see, kui mõtlete korraks, mitut Andrest te tunnete. Ja kui mitut Pearut te teate? Muidugi, ka Pearu polnud mingi tore mees, aga vähemasti ei olnud ta masohhist, ta võttis asju palju lõdvemalt ja mängulisemalt kui Andres. Ilmselt võib Tammsaare tunda midagi sarnast, mida tundis mees, kes leiutas suhkrutüki pakendi, ja tegi enesetapu, sest mitte keegi ei osanud seda pakendit õigesti avada, ikka rebiti pakk oskamatult ja valesti lõhki.

       Urmas Vadi

      1927 AUGUST JAKOBSON Vaeste-Patuste alev

       Maailm on rahutu koht. Mehhikos möllab tugeva usulise värvinguga talurahvaülestõus, jaanuaris maabuvad USA väed Nicaraguas, kevadel algab Hiinas kuni 1949. aastani kestev kodusõda, augustis hukatakse itaalia päritolu Ameerika anarhistid Sacco ja Vanzetti ning novembris tähistab Lev Trotski komparteist väljaheitmine Stalini ainuvõimu algust.

      Eestis liiguvad asjad siiski paremuse poole. Hoogustub ettevõtlus ning tööstus areneb. Kodumaise majanduselu edenemine ei jõua aga sugugi kõigi rahvakihtideni ning nii võidabki 1927. aastal esimest korda läbi viidud kirjastuse Loodus romaanivõistluse 22-aastase tudengi August Jakobsoni sotsiaalkriitiline romaan „Vaeste-Patuste alev“.

      Pärnu Rääma aguli tööliste elust jutustav romaan äratab kohe tähelepanu oma eheduse ja toorusega, mis vastab ajastu nõudele kirjutada võimalikult elulähedaselt. „Romaan „Vaeste patuste alev“ kerkib lugedes me silmade ette kui suur, poolvalmis kirveehitis,“ leiab ajakirjas Looming romaani arvustav Albert Kivikas korraga nii kriitiliselt kui ka imetlevalt. Selle, mis jääb vajaka stilistilistest võtetest, teeb noor autor Kivikase hinnangul tasa jõulisuse ja häbenematu naturalismiga, millega ta kirjeldab selliste inimeste elu, kes pärinevad – tsitaat – „meie kõige madalama, allasurutuma klassi pimedamaist ja vähemarenend põhjakihtidest, kus on alles vaibumas kõik kõrgemad iniminstinktid, kus loomale kaunis lähedalseisvate inimeste elumõte piirdub ainult kõhuga ja sigitustungiga“.

      Sünge värk. Aga mõjuv. Teosega kisub Jakobson rambivalgusesse sellise Eesti,