Väike lord Fauntleroy. Frances Hodgson Burnett

üksi jätta,” ütles ta. „Ma kardan, temal on minust kahju ja minul temast ka. Mul on kõigist kahju.”

      Kui härra Havisham — krahvi advokaat, kes lord Fauntleroy Inglismaale pidi viima — järgmisel hommikul jälle tuli, sai Cedric veel palju kuulda. Kõik see ei lohutanud teda, et ta kord rikkaks meheks pidi saama, et tal lossid siin ja lossid seal, suured pargid, sügavad kaevandused, niisama ka suured külad paljude rentnikega. Ta oli mures oma sõbra Hobbsi pärast, kelle ta kohe pärast hommikueinet suures rahutuses üles otsis.

      Ta leidis mr. Hobbsi lehte lugemas ja lähenes temale tõsise näoga. Ta teadis, et tema saatus on mr. Hobbsile suureks löögiks, seepärast ta mõtles juba teel, kuidas seda suurt uudist pehmemal kujul teada anda.

      „Hallo!” hüüdis mr. Hobbs. „Tere hommikut!”

      „Tere hommikut!” vastas Cedric.

      Ta ei roninud nagu ikka suurele toolile, vaid istus biskviidikastile, lõi mõlemad käed põlvede ümber ja istus tükk aega vagusi, nii et mr. Hobbs viimaks silmad küsivalt lehelt tõstis.

      „Hallo!” kordas ta.

      Cedric võttis kokku kogu oma julguse.

      „Härra Hobbs, kas mäletate veel, millest meie eile hommikul kõnelesime?”

      „Miks ei, see oli Inglismaa üle.”

      „Jah,” vastas Cedric, „aga just siis, kui Mary minu järele tuli.”

      Mr. Hobbs sügas kuklatagust.

      „Meie kõnelesime kuninganna Victoriast ja aristokraatiast.”

      „Ja,” lisas Cedric venitades, „ja… ja krahvidest. Kas mäletate veel?”

      „Muidugi,” vastas mr. Hobbs. „Meie kõnelesime, et nad pole midagi väärt, ja nii on see ka tõesti.”

      Cedric punastas juusteni. Kogu oma eluajal polnud ta nii kohmetanud.

      „Teie ütlesite, et teie neid siin poes biskviidikastil istumas ei tahaks näha.”

      „Nii ma ütlesin,” vastas mr. Hobbs kindlasti.

      „Ja ma mõtlesin: ma ei soovitaks neile seda proovida.”

      „Härra Hobbs,” jätkas Cedric, „üks neist istub sellel kastil.”

      Mr. Hobbs hüppas üles oma toolilt.

      „Mis?” hüüdis ta.

      „Jah,” kõneles Cedric tagasihoidlikult edasi, „mina olen krahv või õigemini saan selleks. Ma ei taha teid petta.”

      Mr. Hobbs muutus rahutuks. Ta tõusis üles ja vaatas termomeetrit.

      „Palavus on sulle pähe löönud!” hüüdis ta poissi teravalt vahtides. „Täna on väga palav. Kuidas su tervis on? On sul valu? Mis ajast sa oled sellel mõttel?”

      Ta pani oma suure käe väikese poisi pähe.

      „Tänan,” vastas Cedric, „minu tervis on hea. Minu pea on täiesti terve. Mul on kahju, aga ma pean tunnistama, et kõnelesin tõtt. Seepärast viiski Mary minu eile siit ära. Härra Havisham ütles seda minu emale, ja härra Havisham on advokaat.”

      Mr. Hobbs vajus oma toolile ja pühkis higi laubalt.

      „Üks meist on saanud päikesepiste,” ütles ta.

      „Ei!” hüüdis Cedric, „ei kumbki. Meie peame seda juba uskuma, sest härra Havisham tuli just sellepärast Inglismaalt siia, et meile seda ütelda. Minu vanaisa saatis tema siia.”

      Mr. Hobbs vaatas oma väikese sõbra tõsist süütut nägu lootusetus seisukorras.

      „Kes on sinu vanaisa?” küsis ta.

      Cedric tõmbas ettevaatlikult ühe pabeririba taskust, millel midagi suurte tähtedega oli kirjutatud.

      „Ma ei võinud seda meeles pidada, seepärast kirjutasin üles,” ütles ta. Ja ta luges pikkamööda: „John Arthur Molyneux Errol, Dorincourti krahv. Nii on tema nimi ja ta elab ühes lossis, ei, kahes või kolmes lossis. Minu kadunud isa oli tema noorim poeg. Ja kui minu isa ei oleks surnud, siis poleks mina krahviks saanud, ja minu isa poleks ka saanud, kui tema vanemad vennad poleks surnud. Aga nüüd on nad kõik surnud ja kedagi pole peale minu, nii saan mina nüüd krahviks ja minu vanaisa saatis minu järele, et ma Inglismaale sõidaksin.”

      Mr. Hobbsil läks ikka palavamaks ja palavamaks. Ta hõõrus vahetpidamata laupa ja hingas raskesti. Ta sai aru, et midagi tähtsat oli juhtunud, aga kui ta nägi biskviidikastil poissi, kes vaatas tema otsa süütute, lapselikkude silmadega, olles ikka seesama lihtne armas poiss musta sametkuue ja punase kaelasidemega, siis läksid tema arvamised krahvide kohta koguni segi.

      „Kuidas… kuidas on nüüd teie nimi?” küsis mr. Hobbs viivitades.

      „Minu nimi on nüüd Cedric Errol, lord Fauntleroy,” vastas Cedric. „Nii nimetas mind härra Havisham. Kui ma tuppa astusin, küsis ta: „Kas see ongi see väike lord Fauntleroy?”

      „Nii,” ütles mr. Hobbs, „minu pea läheb päris segi.”

      Cedric vaatas kurvalt mr. Hobbsi otsa.

      „Inglismaa on vist väga kaugel siit?” küsis ta.

      „See on teisel pool Atlandi ookeani,” vastas mr. Hobbs.

      „See on kõige pahem,” ütles Cedric, „võib-olla ei näe meie tükil ajal teineteist. Ma ei tahaks sellele mõteldagi, härra Hobbs.”

      „Ka parimad sõbrad peavad lahkuma,” ütles mr. Hobbs kurvalt.

      „Ja meie oleme mitu aastat sõbrad olnud, eks ole?” küsis Cedric.

      „Sest ajast peale, kui teie… teie… sina siia maailma sündisid, minu poiss,” vastas mr. Hobbs. „Sa olid vaevalt kuus nädalat vana, kui sind siin tänaval jalutati.”

      „Ah!” ohkas Cedric, „ma pole kunagi sellele mõtelnud, et saan kord krahviks.”

      „Ja sa arvad,” ütles mr. Hobbs, „et teist teed pole?”

      „Ma arvan, et ei ole,” vastas Cedric, „minu ema ütleb, et isa oleks ka nii tahtnud. Aga kui ma krahviks pean saama, siis püüan ma saada heaks krahviks. Ma ei saa iialgi türanniks. Ja kui inglased jälle tahavad Ameerikaga sõdima hakata, siis teen ma kõik, et seda takistada.”

      Cedricu jutuajamine mr. Hobbsiga oli väga pikk ja tõsine. Kui esimene hirm oli möödunud, ei olnud mr. Hobbs sugugi nii pahane, kui Cedric oli arvanud. Ta oli nähtavasti otsustanud olukorraga leppida. Ja enne kui jutt lõppes, oli ta esitanud terve rea küsimusi. Et Cedric ainult vähe küsimusi suutis vastata, siis andis mr. Hobbs ise seletusi krahvide, markiide, lordide ja nende mõisade kohta sel viisil, et härra Havisham oleks tõsiselt imestanud, kui ta neid oleks kuulnud.

      Seal oli siiski palju asju, mis äratasid mr. Havishami imestust. Ta oli elanud kogu eluaja Inglismaal ja polnud harjunud Ameerika rahva ning nende kommetega. Peaaegu nelikümmend aastat oli ta olnud läbikäimises Dorincourti krahviga ja tundis väga hästi tema mõisu ja muud varandust. Kõige külmema ärilise huviga ta oli võtnud ajada selle väikese poisi asja, kes tulevikus pidi saama kõigi nende varanduste omanikuks ja Dorincourti krahviks. Härra Havisham teadis neist pettumusist, mis krahv oma vanematest poegadest tundis, ta teadis ka sellest vihast, mis kapten Cedric oma ameerika abieluga välja kutsus. Ka teadis ta seda, kuidas seda noort leske vihati ja tema kohta kõige kibedamaid sõnu tarvitati. Krahv toonitas, see olevat harilik ameerika tüdruk, kes ainult seepärast Cedricuga abiellunud, et ta olevat krahvi poeg ja väga rikas.

      Vana advokaat leidis, et see tõepoolest nii võis olla. Ta oli eluajal õppinud tundma palju au- ja rahaahneid inimesi ja ei olnud heas arvamises sellest ameeriklasest. Kui ta sõitis ühte kitsasse tänavasse ja tema vanker peatus