Väike lord Fauntleroy. Frances Hodgson Burnett

õppis ta lugema. Siis istus ta õhtuti kamina ees ja luges valjusti muinasjutte, isegi ajalehti. Sageli kuulis Mary köögis, kuidas proua Errol tema naljakate ütluste juures naerma pahvatas.

      „Ja tõesti,” ütles Mary kaupmehele, „peab naerma, kui kuuled, kui targasti ta kõneleb tõsiseist asjust oma süütu, lapseliku näoga. Kui valiti uus president, tuli Cedrik ühel õhtul minu juure kööki, seisis pliidi ees, käed püksitaskus ja nägu tõsine kui kohtunikul. „Mary,” algas ta, „valimised on huvitavad. Mina olen vabariiklane ja kallim on ka. Oled sa ka vabariiklane, Mary?”

      „Olen pisut,” vastasin mina, „aga siiski rohkem timukraat?” Siis vaatas ta mulle otsa pilguga, mis tungis otse südamesse, ja ütles kulme kortsutades:

      „Mary, nii võib maa hukka minna.” Ja sellest päevast peale tarvitab ta iga juhust, et muuta minu poliitilist meelsust.”

      Mary armastas Cedricut ja oli uhke tema üle. Ta teenis seal Cedricu sündimisest saadik ja oli pärast tema isa surma köögitüdruk, toatüdruk, lapsehoidja ja kõike muud väikeses majapidamises. Ta oli uhke poisi painduva tugeva väikese keha üle, tema viisakate kommete ja eriti tema kullakarva käharate üle, mis ulatusid õlgadeni. Ta oli alati tegev, et Cedricule ja tema emale abiks olla, neile riideid valmistada ja neid korras hoida.

      „Ta on päris ristikraat,” ütles Mary, mõteldes aristokraadi peale. „Kõik vaatavad teda, kui ta kõnnib tänaval oma musta sametkuuega, mis tehtud ema vanast seelikust. Ta on kui mõni noor lord.”

      Cedric ise ei teadnud, et ta oli kui noor lord. Ta ei teadnud sedagi, mis lord tähendab. Tema suurimaks sõbraks oli juurviljakaupmees tänava nurgal — see tige juurvilja­kaupmees, kes aga iialgi Cedricuga tige polnud. Ta nimi oli Hobbs, ja Cedric imetles teda ning pidas temast palju lugu. Ta pidas teda väga rikkaks ja mõjuvaks isikuks, sest tal oli palju asju kaupluses: ploome, viigimarju, apelsine ja kuivikuid, pealeselle veel hobune ja vanker. Cedric armastas veel piimameest, pagarit ja õunanaist, aga härra Hobbsi armastas kõige rohkem ja käis iga päev tema pool ning kõneles temaga päevasündmusist. Ta nägi üllatusega, kui palju oli neil ühiseid huvisid, näiteks 4. juuli iseseisvuse mälestuspäev. Selles jutuaines ei tulnud kunagi lõppu. Härra Hobbs ei pidanud inglastest suurt lugu. Ta jutustas kogu revolutsiooni ajaloo, kaunistades seda imelike patriootlike piltidega vaenlaste halbusest ja revolutsiooni­kangelaste vahvusest. Iseseisvuse kuulutuse manifesti ta teadis peaaegu peast.

      Cedricut erutas see niivõrd, et ta silmad põlesid ja põsed õhetasid. Tulnud koju, ta ei jõudnud ära oodata lõunasöögi lõppu, et emale kuuldud juttu edasi jutustada. Võib-olla oli see härra Hobbs, kes äratas Cedricus huvi poliitika vastu. Härra Hobbs luges meeleldi ajalehti, ja nii sai ka Cedric teada, mis Washingtonis sündis, Härra Hobbs jutustas temale, kas president oma kohustusi täitis või mitte. Kord, uue presidendi valimiste ajal võttis mr. Hobbs Cedricu kaasa, et näidata temale suurt tõrvikute rongkäiku. Nii mõnigi möödamineja vaatles naeratades seda suurt meest, kes toetus laternaposti najale ja hoidis õlal ilusat väikest poissi, kes keerutas õhus oma mütsikest.

      Mõni aeg pärast presidendi valimisi, Cedric polnud siis veel kaheksa-aastane, sündis midagi, mis andis tema elule sootu teise pöörde. Juhtus, et just samal päeval Cedric mr. Hobbsiga kõnelesid Inglismaast ja kuningannast, ja mr. Hobbs avaldas oma tõsist meelepaha krahvide ja markiide kohta. Hommik oli väga palav. Pärast seda, kui Cedric oma sõpradega sõdurit oli mänginud, läks ta poodi, et seal puhata. Ta leidis mr. Hobbsi „Londoni Pildi Uudiseid” lugevat, mis sisaldas ühe pildi kuningakoja pidustusist.

      „Ah,” ütles ta, „see on see mood, kuidas nad nüüd elavad, aga kord tuleb aeg, kus need, keda nad nüüd jalgadega tallavad, tõusevad üles ja tõukavad kõik troonidelt — krahvid, markiid ja kõik.”

      Cedric istus nagu harilikult ukse kõrval kõrges toolis, kübar kuklas ja käed taskus.

      „Kas teie olete kunagi krahve tundnud, härra Hobbs?” küsis Cedric.

      „Ei,” vastas mr. Hobbs põlgava naeratusega, „ma usun, mitte. Ma ei taha ka kunagi neid näha ega seesuguseid türanne oma poes kuivikukastil istumas näha.”

      Ta tundis sellest ütlusest tõsist rõõmu ja vaatas uhke pilguga poes ringi.

      „Võib olla, et nad poleks krahvid, kui nad teaksid midagi paremat,” ütles Cedric, avaldades teadmata kaastundmust neile õnnetuile.

      „Või ei oleks,” vastas mr. Hobbs, „nad kiitlevad isegi sellega. Ei, see on väga halb seltskond.”

      Mõlemad sõbrad olid hoogsas jutuajamises, kui Mary sinna ilmus. Cedric arvas, et ta tuli suhkrut ostma, aga see polnud nii. Ta oli kahvatu ja väga erutatud.

      „Tule koju, kallikene,” ütles ta, „ema kutsub sind.”

      Cedric libises maha oma toolilt.

      „Kas ta tahab minuga jalutama minna?” küsis ta. „Head päeva, härra Hobbs, ma tulen varsti tagasi.”

      Ta oli üllatatud, miks Mary talle nii otsa vaatas ja seejuures ise pead raputas.

      „Mis sul viga, Mary?” küsis ta. „Kas palavus teeb sulle liiga?”

      „Ei,” vastas Mary, „aga kodus on juhtunud koguni kummalised lood.”

      „Kas kallimal on peavalu?” küsis Cedric murelikult.

      Ei, see polnud nii. Kui nad koju jõudsid, seisis tõld maja ees ja toas kõneles keegi tema emaga. Mary ruttas Cedricuga trepist üles, pani talle selga uue kollakast flanellist suviülikonna punase vööga ja silus tema sassis juuksed.

      „On see võimalik, lord?” kuulis Cedric Maryt ütlevat. „Ja aadel ja kõik suurtsugu saksad. Ah, see on kurb lugu! Lord — milline õnnetus!”

      Cedric ei saanud aru Mary ahastusest, aga ta trööstis end sellega, et emalt saab kõik kuulda, seepärast ta jättis Mary oma ohetega ja ei tülitanud teda oma küsimustega. Kui ta oli riietunud, jooksis ta alla — saali. Seal istus tugitoolis pikk kõhetu, teravate näojoontega vanahärra. Ema seisis kahvatu näoga seal kõrval, ja Cedric märkas ema silmis pisaraid.

      „Oh, Cedy!” hüüdis ta, jooksis pojale vastu ja suudles teda värisevi huuli. „Oh, Cedy, minu kallim, minu südameke!”

      Vanahärra tõusis toolilt ja vaatles Cedricut uurivate silmadega. Samal aja hõõrus ta kondiste kätega oma teravat lõuga.

      Ta polnud sugugi halvas tujus.

      „See siis,” ütles vanahärra lõpuks pikkamööda, „see siis ongi see väike lord Fauntleroy!”

      Cedricu sõbrad

      Kogu järgmisel nädalal polnud last, keda oleks nii palju imetletud kui Cedricut. Kõigepealt see lugu, mis ema temale jutustas, oli väga kummaline. Ema pidi mitu korda temale seda lugu seletama, kuni ta aru sai. Ta ei võinud arvata, mis mr. Hobbs selle kohta ütleb. Ema algas krahvist. Tema vanaisa, keda ta kunagi polnud näinud, on krahv. Tema vanem onu oleks samuti krahviks saanud, kui ta poleks hobuse seljast kukkudes surma leidnud. Pärast selle surma oleks tema teine onu krahviks saanud, kui ta mitte äkitselt Roomas poleks palavikku surnud. Seejärele oleks saanud krahviks tema isa, kui ta oleks elanud. Et nad aga kõik surnud olid ja ainult Cedric elas, näis, et tema saab krahviks pärast vanaisa surma — esialgu oli tema lord Fauntleroy.

      Ta kahvatas üsna, kui temale seda lugu jutustati.

      „Kallim!” hüüdis ta. „Ma ei tahaks saada krahviks. Ükski väike poiss pole krahv. Kas võiks nii?”

      Aga see näis olevat möödapääsmatu. Ja kui nad õhtuti avatud aknal istusid ning tänavale vaatasid, ajasid nad ikka sellest juttu. Cedric istus toolil, kaks kätt põlve ümber, nagu ta ikka istus. Nägu õhetas tal ärritusest. Tema vanaisa oli talle järele saatnud, et ta sõidaks Inglismaale, ja ema arvas, et peab sõitma.

      „Sellepärast,”