Luku taga. Ruth Ware

      Elincourt. Pelgalt perekonnanimest piisas, et mul hakkas kõhus keerama nagu pesumasinas. Sõrmed värisesid niimoodi, et suutsin vaevu kirja avada, ja süda peksis kurgus. Kindlasti, kindlasti … ebaedukate kandidaatidega ei võeta ju ühendust? E-kiri tähendab kindlasti, et …?

      Vajutasin.

      Tere, Rowan!

      Suur tänu avalduse eest ja vabandused vastuse viibimise pärast. Pean tunnistama, et avalduste hulk pani meid pisut imestama. Sinu CV oli muljetavaldav ja tahaksime Sind intervjuule kutsuda. Elame üsna kaugel, seega maksame rõõmuga rongipileti ja pakume võimalust meil ööbida, sest ühe päevaga ei jõua Londonist edasi-tagasi reisi teha.

      Siiski pean kohe ühest asjast rääkima, mis võib vähendada Su vaimustust töökoha osas.

      Pärast Heatherbrae ostmist on meie kõrvu ulatunud igasugused ebausklikud lood maja ajaloo kohta. Hoone on vana ja siin pole esinenud tavapärasest rohkem surmasid ega tragöödiaid, aga mingil põhjusel on need ikkagi andnud alust kohalikeks kummituslugudeks jne. Paraku viis see asjaolu mõne meie viimatise lapsehoidja endast välja, suisa niimoodi, et viimase 14 kuu jooksul ütlesid neli neist koha üles.

      Nagu isegi mõistad, on see tekitanud lastes suurt segadust, rääkimata negatiivsest mõjust minu ja mu abikaasa ametialasele tegevusele.

      Seepärast olen meie kitsikuse põhjuste suhtes täiesti aus – pakume heldet palka lootuses, et leiame kellegi, kes on tõepoolest valmis end pikaajaliselt – vähemalt aastaks – meie perele pühendama.

      Kui tunned, et see pole Sinu jaoks, või maja ajalooga seonduv Sind vähimalgi määral segab, palun ütle kohe, sest soovime edaspidi lapsi võimalikult vähe traumeerida. Seda arvestades on palk jagatud põhipalgaks, mida makstakse iga kuu, ning sellele lisandub kopsakas preemia tööaasta lõpus.

      Kui oled intervjuust endiselt huvitatud, palun anna teada, millal Sulle eelseisval nädalal sobiks tulla.

      Parimate soovidega ja kohtumist ootama jäädes

      Sandra Elincourt

      Sulgesin e-kirja ja jäin hetkeks lihtsalt ekraani jõllitades istuma. Siis tõusin püsti ja tõin rusikaga õhku pekstes kuuldavale hääletu juubelduse.

      Ma sain hakkama. Ma sain sellega hakkama.

      Oleksin pidanud taipama, et asi kõlab liiga hästi, et tõsi olla.

      Ma sain hakkama, härra Wrexham. Olin esimese takistuse ületanud. Aga see oli alles esimene takistus. Järgmiseks tuli intervjuuga libastumata hakkama saada.

      Peaaegu täpselt nädal pärast seda, kui olin Sandra Elincourti e-kirja avanud, istusin rongis, teel Šotimaale, ja andsin endast parima, et jätta muljet Rowanist kui maailma parimast lapsehoidjast. Mu tavaliselt kahused juuksed olid läikivaks harjatud ning korralikult viksi hobusesappa taltsutatud, küüned viilitud, jumestus täiuslikult märkamatu, ning kandsin oma parimat kostüümi, kena tviidseelikut ja kašmiirkampsunit valgel puuvillasel triiksärgil – „heatahtlik, kuid vastutustundlik, lõbus, kuid töökas, professionaalne, kuid mitte liiga uhke, et põlvili põrandal okset koristada”. Mitte just päris Norlandi Nanny¹, aga kindlasti midagi sinnapoole.

      Mu magu tõmbus erutusest kokku. Midagi sellist polnud ma iial varem teinud. Ma ei mõtle lapsehoidmist. Ilmselgelt. Sellega olen tegelenud ligi kümme aastat, enamasti küll lasteaias, mitte eraviisiliselt.

      Aga … see. Niisugune risk. Panen end olukorda, kus mind ähvardab äraütlemine.

      Ma tahtsin seda nii väga, nii väga, et olin peaaegu hirmul, mida võin eest leida.

      Minu suureks meelehärmiks jäi rong hiljaks, sõiduplaanis seisva nelja ja poole tunni asemel kulus Edinburghi jõudmiseks kuus tundi, ja kui Waverlys kangeid jalgu sirutades rongist maha astusin, avastasin, et kell oli juba viis läbi ja olin oma jätkurongist tubli tunniga maha jäänud. Õnneks pidi veel üks rong tulema ning oodates saatsin proua Elincourtile sõnumi, vabandasin pikalt ja hoiatasin, et jään Carn Bridge’i hiljaks.

      Viimaks rong tuli – palju väiksem kui suur Intercity ja vanem ka. Sättisin end akna alla istuma ja kui rong põhja poole suundus, jälgisin, kuidas maastik muutus rulluvatest rohelistest põldudest suitsusinisteks ja lilladeks kanarbikunõmmedeks, taamal kerkivad mäed muutusid iga läbitud jaama järel tumedamaks ja kõledamaks. Loodus oli nii kaunis, et unustasin hilinemise pärast närvitsemise. Vaatepilt ümberringi jõuliselt kerkivatest mägedest andis kõigele muule teistsuguse mõõtme. Tundsin, kuidas kõva ärevuseklomp mu kõhus pehmenema hakkas. Ja miski minu sisimas hakkas … ma ei tea, härra Wrexham. Ma oleks nagu lootma hakanud. Lootma, et see on päriselt tõsi.

      Mingil veidral moel tundsin, nagu tuleksin koju.

      Rong sõitis läbi pooltuttavate nimedega jaamade – Perth, Pitlochry, Aviemore – ja taevas üha tumenes. Viimaks kuulsin „Carn Bridge, järgmine peatus Carn Bridge”, rong peatus väikeses Victoriaaegses jaamas ning ma ronisin välja. Seisin platvormil, närvid pillikeeltena pingul, ja mõtlesin, mida teha.

      Keegi tuleb sulle vastu, seisis proua Elincourti e-kirjas. Mida see pidi tähendama? Takso? Keegi, kellel on käes silt minu nimega?

      Läksin väikese laialivalguva reisijatesalga sabas väljapääsuni ja jäin kohmetult seisma, kui teised autodesse ning ootavate sõprade ja sugulaste seltsi kadusid. Kohver oli raske, panin selle jalgade kõrvale maha ja vaatasin hämarduval perroonil ühele ja teisele poole. Varjud venisid õhtuselt pikaks ja rongis tärganud põgus optimism hakkas kahanema. Mis siis, kui proua Elincourt ei saanudki mu sõnumit kätte? Ta ei vastanud. Äkki tuli mulle vastu ettetellitud takso, mis lahkus juba mitu tundi tagasi, ja nad arvasid, et ma ei ilmunudki välja?

      Äkitselt oli ärevus tagasi – ja väga karmilt.

      Oli juuni algus, aga olime üsna kaugel põhjas ja pärast Londoni läpatavat suvesooja tundus ööõhk üllatavalt jahe. Märkasin, et lõdisen, ja tõmbasin mantli tihedamalt ümber, kui mägedest hoovasid allapoole jahedad tuulepuhangud. Perroon oli tühjenenud ja olin ihuüksi.

      Tundsin vastupandamatut iha sigareti järele, aga teadsin kogemusest, et suitsu järele haisvana intervjuule ilmuda ei ole just paljutõotav algus. Vaatasin hoopis telefoni. Rong saabus täpselt õigel ajal – vähemalt täpselt sel ajal, mille proua Elincourtile oma täiendavas sõnumis olin öelnud. Ootan veel viis minutit ja siis helistan.

      Viis minutit läks mööda, aga ütlesin endale, et ootan veel viis minutit. Ma ei tahtnud vale jalaga alustada, pinda käia, kui inimesed liiklusummikus istuvad.

      Möödus veel viis minutit ja olin just kotipõhja sukeldumas, et proua Elincourti kiri välja kaevata, kui märkasin, et mööda perrooni läheneb üks mees, käed taskus.

      Hetkeks tundsin rinnus midagi jõnksatamas, aga mees jõudis lähemale ja tõstis silmad, meie pilgud kohtusid ning ma mõistsin, et tema see ilmselgelt olla ei saa. Ta oli liiga noor. Pealtnäha kolmkümmend, kolmkümmend viis. Ta oli ka – isegi närvilisus ei takistanud mul seda märkamast – äärmiselt hea välimusega, seda veidi hooletul, raseerimata moel, sassis tumedate juuste ning pika saleda figuuriga.

      Mees kandis tunkesid, mulle lähenedes võttis ta käed taskust välja ja panin tähele, et need olid määrdunud – mulla või mootoriõliga, kuigi ta üritas neid puhastada. Korraks mõtlesin, et mees on raudteetööline, aga minuni jõudes avas ta suu.

      „Rowan Caine?“

      Noogutasin.

      „Mina olen Jack Grant.” Mees naeratas ning ta suunurgad kerkisid relvitukstegevalt nagu mingi siseringi nalja peale. Ta rääkis šoti aktsendiga, aga see oli pehmem ja selgem kui Glasgow’ tüdrukul, kellega kooliajal koos töötasin. Oma perekonnanime hääldas ta laulvalt, see riimus pigem inglisekeelse sõnaga ant kui aunt. „Ma töötan Heatherbrae House’is. Sandra palus sulle vastu tulla. Vabandust, et hiljaks jäin.“

      „Tere,“ ja muutusin korraga mingil arusaamatul põhjusel