Ristiisa. Mario Puzo

kui ta silmad lahti hoiab, võib kätte maksta kõige võimsamalegi. See teadmine laskis donil säilitada toda välist allaheitlikkust, mida kõik tema sõbrad nii suuresti imetlesid.

      Maja taga aias hakkas mängima neljameheline orkester. Kõik külalised olid kohal. Don Corleone unustas häirijad ja juhtis oma kaks poega pulmapeole.

      Suures aias oli nüüd sadu külalisi; mõned tantsisid lilledega kaunistatud laudplatvormil, teised istusid pikkade laudade ääres, mis oli lookas vürtsitatud toitude ja tõmmu koduveini hiigelkruuside all. Pruut, Connie Corleone, troonis spetsiaalselt kõrgemaks seatud laua taga koos peigmehe, pruutneitsi ja tseremooniameistritega. Kõik oli korraldatud vanas Itaalia talupoeglikus stiilis. Mitte et see oleks olnud pruudi maitse järgi: Connie oli soostunud matsipulmadega selleks, et teha heameelt isale, kes oli nii pettunud tema abikaasavalikus.

      Peig Carlo Rizzi oli segavereline, sündinud sitsiillasest isast ja põhjaitaallannast emast, kellelt ta oli pärinud oma blondid juuksed ja sinised silmad. Ta vanemad elasid Nevadas ja Carlo oli lahkunud sellest osariigist, kuna tal oli seadusesilmaga pisikesi pahandusi. New Yorgis oli ta kohtunud Sonny Corleonega ja muidugi ka tema õega. Don Corleone oli loomulikult saatnud usaldusväärsed sõbrad Nevadasse ja nood kandsid ette, et Carlo politseipatt polnud eriti tõsine; noorusest tingitud vallatus püstoliga, mida saab hõlpsasti kustutada, nii et noormehele jääksid puhtad paberid. Nad tulid tagasi, kaasas ka üksikasjalik informatsioon Nevada seadustatud hasartmängude kohta, mis pakkusid donile suurt huvi ja mille üle ta sestpeale oli lakkamatult juurelnud. Doni suurus osaliselt seisneski selles, et ta ammutas kasu kõigest.

      Connie Corleone polnud kuigi kena tüdruk; ta oli kõhn ja närviline ning võis olla päris kindel, et küpsemas eas saab temast tavaline tulehark. Kuid täna oma valges pruutkleidis ja neitsilikkusest lahtisaamise õhinas ta lausa kiirgas ja tundus peaaegu kaunina. Laua all puhkas ta käsi peiu musklilisel reiel. Ta kaarjad Cupido-huuled läkitasid Carlole õhusuudlusi.

      Ta pidas Carlot uskumatult kenaks. Carlo Rizzi oli väga noorena rüganud värskes kõrbeõhus, teinud rasket kehalist tööd. Nüüd olid tal võimsad käsivarred ja smoking jäi tema õlgadele kitsaks. Carlo suples pruudi jumaldavates pilkudes ja täitis tema veiniklaasi. Ta oli Connie suhtes rõhutatult tähelepanelik, nagu olnuksid nad mõlemad mingi näitemängu osalised. Kuid tema pilk volksas ikka ja jälle suure siidkukru poole, mis rippus pruudi õlal ja oli nüüd juba rahaümbrikest pungil. Kui palju see sisaldas? Kümme tuhat? Kakskümmend tuhat? Carlo Rizzi muigas. See oli alles algus. Lõppude lõpuks oli ta end sisse mänginud kuninglikku perekonda. Küll nad tema eest hoolt kannavad.

      Külalistesummas takseeris keegi tuhkrupeaga vilgas noormees samuti siidkukrut. Paljast harjumusest kujutas Paulie Gatto vaimusilmas ette, kuidas ta selle tüseda noosi ära tõmbab. Mõte tegi talle nalja. Kuid ta andis endale aru, et see oli uitmõte, süütu unistamine, nagu poisiklutid unistavad mängupüssiga tanki tabamisest. Paulie jälgis, kuidas tema boss, keskealine paks Peter Clemenza puust tantsupõrandal noorte tüdrukute ümber talupoeglikult lõbusas tarantellas keerles. Pööraselt kogukas Clemenza lõi tantsu niisuguse osavuse ja eneseunustusega – esiletungiv kõht tiiraselt müksimas haprate noorikute rindu –, et kõik külalised talle plaksutasid. Vanemad naised püüdsid ta kätt, et saada järgmiseks partneriks. Nooremad mehed tegid põrandal aupaklikult ruumi ja lõid metsikus mandoliinirütmis käsi kokku. Kui Clemenza lõpuks toolile prantsatas, tõi Paulie Gatto talle klaasi jääkülma tõmmut veini ja pühkis ta higist Jupiteri-laupa siidtaskurätikuga. Clemenza ähkis veini neelates nagu vaal. Ent tänu asemel nähvas ta Paulie’le: „Pole sinu asi olla tantsukohtunik, tee oma tööd. Käi ringi ja vaata, et ümberkaudu oleks kõik korras.“ Paulie kadus rahvasumma.

      Orkester tegi puhkepausi. Nino Valenti nimeline noormees võttis vabanenud mandoliini, asetas vasaku jala toolile ja hakkas laulma rämedat sitsiilia armulaulu. Nino Valenti oli kena poiss, kuigi ta nägu oli pidevast purjutamisest tursunud ja ta oli praegugi juba nokastanud. Mõnuga siivutuid värsse esitades pööritas ta silmi. Naised kiljusid kooris ja mehed karjusid koos lauljaga kaasa iga salmi viimast sõna.

      Don Corleone, kes oli niisugustes asjades kurikuulsalt sallimatu, ehkki tema tüse naine kiljus lõbusalt koos teistega, kadus taktitundeliselt majja. Seda nähes trügis Sonny Corleone pruudi laua juurde ja istus peapruutneitsi Lucy Mancini kõrvale. Neil polnud midagi karta. Sonny naine viimistles köögis pulmatorti. Sonny sosistas mõned sõnad tüdruku kõrva ja see tõusis püsti. Sonny ootas mõne minuti ja järgnes siis ükskõikset nägu tehes talle, teel maja poole peatudes siin-seal mõne külalisega vestlema.

      Kõikide pilgud jälgisid neid. Kolme kolledžiaastaga põhjalikult amerikaniseerunud pruutneitsi oli küps tüdruk, kel oli juba „reputatsioon“. Kõik pulmaharjutused oli ta flirtinud Sonnyga narrival-naljataval kombel, mis tema arvates oli lubatud, kuna Sonny oli peiupoiss ja tema pruutneitsi. Oma roosat peokleiti kergitades astus Lucy Mancini majja, näol võltssüütu naeratus, ja jooksis kergejalgselt trepist üles vannituppa. Kui ta sealt mõne hetke pärast väljus, oli Sonny Corleone juba ülemisel trepimademel ja viipas teda üles.

      Don Corleone „kabinetis“, pisut kergitatud nurgatoa suletud akna taga jälgis aias pidutsevat pulmaseltskonda Tom Hagen. Seinad tema selja taga olid täis seaduseraamatuid. Hagen oli doni advokaat ja consigliori ehk nõuandja ning selles ametis kuulus talle ülimalt tähtis alluv seisund perekonnaäris. Selles toas olid tema ja don lahendanud nii mõnegi keerulise probleemi, ja kui ta nägi ristiisa jätmas maha pidustused ja sisenemas majja, teadis ta, et olgu pulm või mitte, natuke tööd tuleb sel päeval samuti teha. Don oli teel tema juurde. Siis märkas Hagen Sonny Corleonet sosistamas Lucy Mancini kõrva ja nende pisikest kometimängu, kui Sonny tüdrukule majja järgnes. Hagen krimpsutas nägu, pidas aru, kas teatada sellest donile, ja otsustas seda mitte teha. Ta astus kirjutuslaua juurde ja võttis pihku nende isikute käsitsi kirjutatud nimekirja, kellele oli antud võimalus kohtuda don Corleonega privaatselt. Kui don tuppa astus, ulatas Hagen nimekirja talle. Don Corleone noogutas ja ütles: „Jäta Bonasera lõppu.“

      Hagen läks klaasukse kaudu otse aeda, kus jutulesoovijad kobaras veinivaadi ümber ootasid. Ta osutas pagarile – tüsedale Nazorinele.

      Don Corleone tervitas pagarit kaelustamisega. Nad olid lastena mänginud koos Itaalias ja kasvanud üles sõpruses. Igal aastal lihavõttepühade ajal saabusid don Corleone majja värsked juustu- ja nisupirukad, munakollase koorikuga ja suured nagu tõllarattad. Jõulude ajal ja perekonnaliikmete sünnipäevadel kuulutasid Nazorine lugupidamist kreemitatud kondiitrikoogid. Ja kõik need aastad, rikkad või lahjad, oli Nazorine rõõmsameelselt ning nurisemata maksnud oma liikmemaksu pagarite ametiühingule, mille don oli organiseerinud oma varases nooruses. Kunagi polnud Nazorine palunud vastuteenet, välja arvatud võimalus osta sõja ajal mustalt turult suhkrutalonge. Nüüd oli koitnud aeg, mil pagaril oli õigus kasutada oma õigust kui lojaalne sõber, ja don Corleone ootas rõõmuga, mil saab tema soovi täita.

      Ta ulatas pagarile Di Nobili sigari ja klaasi kollast strega’t ning palus talle kätt õlale asetades edasi astuda. See oli doni inimlikkuse märk. Ta teadis omaenda kibedatest kogemustest, millist julgust nõudis teene palumine ligimeselt.

      Pagar jutustas oma tütre ja Enzo loo. Tubli itaalia poiss Sitsiiliast; sattunud Ameerika armee kätte sõjavangi; saadetud sõjavangina Ühendriikidesse; saanud loa aidata meid meie sõjapingutustes. Ausa Enzo ja tema … Katherine vahel oli puhkenud puhas ja siivas armastus, ent nüüd, kus sõda läbi, repatrieeritakse vaene noormees Itaaliasse ja Nazorine tütar sureb kindlasti murtud südame kätte. Ainult ristiisa Corleone võib aidata hätta sattunud paarikest. Ta on nende viimane lootus.

      Don kõnnitas Nazorinet edasi-tagasi mööda tuba, käsi tema õlal; aeg-ajalt noogutas ta mõistvalt, et mees säilitaks julguse. Kui pagar oma loo lõpetas, naeratas don Corleone ja ütles talle: „Mu kallis sõber, unusta kõik oma mured.“ Ja jätkates seletas ta väga hoolikalt, mida ette võtta. Ringkonna kongresmenile tuleb kirjutada palvekiri. Kongresmen esitab seepeale spetsiaalse seaduseelnõu, mis võimaldab Enzol saada Ameerika kodanikuks. Eelnõu läheb Kongressis kindlasti läbi: kõik need kelmid on seal üksteisele midagi võlgu. Don Corleone selgitas, et seaduseelnõu läheb maksma raha, parajasti