Miljonäri abieluettepanek. Trish Wylie

rumalus seda viimast mitte ära kasutada.

      Kui ta jõudis fotoga leheküljeni, puhkes ta naerma. „Oh heldeke… see on jube!”

      Ronan küünitas üle Kerry õla vaatama, ta käsivars surus vastu Kerry õlga. „Jah, puudub ainult rida numbreid foto all ja momentvõte mõlemast profiilist.”

      Kerry pöördus teda vaatama ja hingas sügavalt sisse tema lõhna. „Kas on kogemusi?”

      Ronani naeratus oli aeglane ja seksikas, paksud ripsmed puudutasid sama aeglaselt päevitunud näonahka. Tema hääl muutus taas sügavaks ja intiimseks, tekitades nende vahel kerget surinat.

      „Sellel alal mitte, aga koolis olin ma üsna sõnakuulmatu poiss. Ärge ainult kellelegi rääkige, sest see võib takistada mind mõnda riiki sisse pääsemisel.”

      „Ma hoian teie saladust.”

      Seda öeldes oli Kerry hääl peaaegu sosin ja kui nende pilgud kohtusid, käis temast läbi kuum värin, mis pani naha kihelema ja tekitas rinnus imelikku survet.

      Mis see siis nüüd on? Kerry polnud meesterahva suhtes kunagi nii tundlik olnud ja see oli… natuke hirmuäratav.

      „Härra, olge nii kena ja laske klapplaud alla.”

      Stjuardessi hääl katkestas pingelise vaikuse. Ronan tegi nagu palutud ja suunas naeratuse kenale blondiinile, kes toidukandiku lauale asetas. Aga tal polnud mingit tahtmist flirtida nagu kõrval istuva naisega. See oli Ronani meelest natuke ebatavaline – talle ju meeldis pikkade lendude ajal vestelda, kui just kaaslane ei surunud nina raamatusse või pannud pähe kõrvaklappe andmaks märku, et ta rahule jäetaks.

      Aga see naine oli intrigeeriv, see oli vist õige sõna. Miks temasugune reisib üksi? Ei ühtegi sõrmust, seega – kui keegi peaks tal New Yorgis vastas olema, siis on see tõenäoliselt kallim, aga mitte abikaasa. Aga Ronan tunnetas, et seal pole kedagi, muidu ei flirdiks naine temaga. Naised, kes nii võluvalt punastavad, ei kuulu sellesse kategooriasse.

      Võib-olla ärireis? Või sõpradele külla?

      Ainus moodus seda teada saada on küsida ja kui toidud olid nende ette asetatud, Ronan küsiski: „Mis asjus te New Yorki lendate?”

      Kerry ulatas talle passi tagasi, Ronan pani selle sülle ega pööranud Kerrylt pilku. Ta peaks olema meeste silmitsemisega harjunud, sest tal olid kaunid kastanpruunid juuksed, ilus nägu ja täidlased huuled, mis oleksid nagu pidevalt naeratanud.

      „See on mu fantaasiakohtade nimekirjas.”

      Ronanilt nõudis hääle vaos hoidmine tõsist pingutust. „Mille?”

      „See on midagi unelmate taolist, kus on sihtkohad, aga pole reisijat.” Ta lükkas juuksesalgu kõrva taha ja Ronan nägi väikest kõrvarõngast ta kaela puudutamas, kui ta kummardus uurima, mis on toidukandikul – lihtne, kuid sensuaalne liigutus. „Ma olen nii kaua ennast töösse matnud, et see reis koosneb ainult kohtadest, mis on unelmapaikade nimekirja eesotsas.”

      Ronan märkas, kuidas naeratus süütas valguse ta ilusates suurtes pruunides silmades.

      „Ma olen ümbermaailmareisil.”

      Sügavat rahulolu naise hääles oli meeldiv kuulda. „Üksi?”

      „Kui te oleksite minu asemel, kas te vastaksite sellele küsimusele, kui seda küsib võõras inimene?”

      „Ei.”

      Kerry noogutas ja harutas noad-kahvlid plastkilest lahti. „No näete siis.”

      „Nii et üksi?”

      Kerry õnnistas teda terava pilguga. „Kuulge, härra O’Keefe…”

      „Oi, ei, palun!” Ronan kummardus lähemale nagu viimaste minutite jooksul juba mitu korda. „Natuke aega tagasi olin ma Ronan… ja te lubasite mulle oma nime öelda.”

      „See oli enne seda, kui te mind noaga ähvardasite.”

      Kui Kerry osutas lõuaga Ronani käe suunas, ütles mees: „See on paari tolli pikkune plastnuga, mis ei tee kellelegi häda.”

      Kui Kerry talle ikka veel tungivalt otsa vaatas ja kaunist kulmu kergitas, hingas Ronan sügavalt sisse, pani noa käest, võttis lusika ja magustoidutopsi ja eemaldas sellelt kile.

      Kerry silmad läksid imestusest suureks. „Te alustate magustoidust?”

      „Jah,” vastas Ronan, suu täis üllatavalt maitsvat sidruni-juustukooki, ja avaldas lennukompaniile mõttes tunnustust. „Milleks hea asjaga oodata. Elu on niigi lühike.”

      „Väga sügavmõtteline märkus. Aga mulle näib, et te olete suur magusasõber.”

      Hetkelise vaikuse ajal silmitses Ronan Kerryt, juustukook keelel sulamas. „Arvate?”

      „Jah.”

      Ronan ei jätnud kunagi juhuseid kasutamata ega andnud kergesti alla.

      „Nimi!”

      Kerry hakkas naerma, see kõlas väga seksikalt ja Ronan, kes oli lennanud lugematuid kordi, soovis esimest korda, et lend kestaks mõne tunni kauem.

      „Kas see on oluline? Me ei kohtu enam kunagi, kui lennuk maad on puudutanud.”

      „Meil oli kokkulepe.” Ilmselt tunnistab naine seda ega kavatse taganeda.

      Kerry niisutas keeleotsaga täidlasi huuli, mis püüdis Ronani pilku.

      „Kerry. Kerry Doyle.”

      Nimi sobis talle, tundus olevat… õige. „Rõõm tutvuda, Kerry. Kerry Doyle.”

      Kerry suule ilmus lai naeratus, mis paljastas korrapärased hambad ja moodustas põskedele vallatud lohukesed. See naine on vaatamisväärsus.

      „Kummaline mees.”

      Ronani pilk siirdus suult Kerri naervatesse silmadesse ja vist esimest korda elus jättis ta magustoidu söömise pooleli, et rahuldada üha kasvavat uudishimu.

      ”Rääkige mulle oma fantaasiate nimekirjast.”

      „Kas üksinda reisival naisel on ikka mõttekas võhivõõrale lennukaaslasele oma marsruuti avaldada?”

      Ronan polnud päris kindel, milliseid fantaasiaid ta silmas pidas ja ta muheles selle mõtte juures uut koogitükki lusikale võttes. „Me oleme nüüd ametlikult tutvunud ja pole seega enam võhivõõrad… ning te kinnitasite äsja, et reisite üksi.”

      Kui kiire peapööre võimaldas näha Kerry pahast kulmukortsutust, muigas Ronan endamisi. „Ärge pabistage. Teil istub kõrval reisiekspert, kasutage see ära.”

      Ta pilgutas silma.

      „Te ei ütle siis ära?”

      „Abist? Naisterahvale mitte kunagi.”

      „Meelitaja!”

      Ronanil oli tükk tegemist, et suruda maha naeruturtsatust, mis kippus valla pääsema. „Teate, öeldakse, et kõik oleneb tõlgendusest.”

      Nüüd puhkes Kerry naerma. „Te olete parandamatu!”

      „Seda on mulle öeldud. Rääkige mulle oma reisist.”

      Kerry tegi seda söögi ja kohvi ajal – millest tänu koodile tilkagi maha ei loksunud – ja filmi vaatamise asemel näitas Kerry talle isegi graafikut, mis tegi Ronanile nalja. Kui nad hakkasid John F. Kennedy lennuväljale maanduma, rääkis Ronan talle huvitavatest kohtadest, mida võib vaadata väljaspool turismirühma. Kerry kirjutas kõik trükitud paberilehtede servadele üles.

      Kerry entusiasm oli nii suur ja tema väljendusrikkad silmad nii nakatavad, et Ronan kahetses, et ei kohtunud temaga juba Dublinis.

      „Kindlasti oli väga põnev käia kõikides neis kohtades.”

      Süütu lause, ent torkas nagu noaga.