Mäleta mind sellisena. Sabine Durrant

kui Zach võttis mu käe ja surus selle koos oma käega enda mantli taskusse.

      Ma mäletan seda paremini kui midagi muud – Zachi sõrmede karedat soojust, mis, nagu ma hiljem avastasin, tulenes õlivärvidest ja piiritusest, ning tema käelaba nahalõhesid. Ma mäletan seda selgemalt kui tema sõnaohtrust või sõjaväevormi meenutavat mantlit või naeruväärset mütsi. Ta ei hoidnud mu kätt kangelt. Kui me jalutasime, siis ta mudis mu kätt, masseeris seda oma pöidlaga edasi-tagasi justkui mu ihu läbi proovides.

      Hiljem, kui ma sain tema kohta rohkem teada, kui ta kirjeldas oma lapsepõlve, usaldamisega soetud probleeme, kui ta vaatas mulle nii sügavalt silma, et ma tundsin kogu oma sisemust sulamas, ütles ta mulle, et mitte üksildus ei olnud see, mis viis ta internetti. Ta kohtas üksikuid naisi oma igapäevastes tegemistes nagunii alalõpmata. Zach oli uue alguse otsinguil, ei midagi enamat. Ta tahtis lihtsalt uuesti alustada.

      Ma pööran süütelukus olevat võtit ja keeran teetaskust välja. Liiklus on tihe. On nüri pühapäeva pärastlõuna lõpp, mil kohalikud sõidavad jalgpallivõistluselt tagasi koju. Videvik hakkab üle põldude lahti rulluma. Mul on siit sõita veel kakskümmend miili ja ma lubasin Jane’ile, kes teab, kui väga ma pelgan Zachi suvemaja ukse avamist, et jõuan kohale enne pimeduse saabumist.

      Ma jätkan sõitu mööda pikka teed – Bodmini ümbersõit ja Wadebridge’i viiv peatee; kolmnurga kaks külge. See on tee, mida Zach kasutas Gulli sõitmiseks enne, kui avastas otsetee. Morrow’ analüüsi kohaselt sõitis Zach aasta tagasi ristmikust mööda ja pööras järgmisel ringil ümber. Morrow ütles, et Zach oli tõenäoliselt joonud. Ta oli kindla peale väsinud pärast kunstikaupmehega veedetud õhtut Exeteris, viletsat magamist hostlis ja pikka nõmmedel veedetud päeva oma värvide keskel.

      Enne kui suudan ennast peatada, mõtlen ma viimasele korrale, kui ma Zachi nägin – tema surmapäeva hommikul. Me olime Wandsworthis oma väikeses köögis. Raadio mängis ja sealt edastati uudiseid järelvalimiste tulemuste kohta Hampshire’s. Ma olin tööle hilinemas ja sikutasin, Zachi tähelepanelikult silmas pidades, korraga endale mantlit selga, otsisin jalutusrihma ja surusin mütsi pähe. Kuid uksest möödudes sirutas Zach käe välja ja haaras mul varrukast kinni. Tema pupillid olid väiksemad, iirised helesinisemad. Tema meeleolu oli muutunud. „Ma armastan sind,” ütles ta tarmukalt, mind endale lähemale tõmmates. „Sa tead seda, eks?”

      „Tean,” ütlesin ma. Ma ei kahelnud selles iialgi.

      „Sest ma teen seda,” ütles Zach. „Ma armastan sind.”

      Ta suudles mind otse huultele. Ma tundsin kohvi ja piparmündi ja eelmise õhtu viski lõhna. Ma tundsin ennast kuristikku vajuvat, järele andvat, nagu ma olin alati teinud. Mu magu tõmbus kokku. Pisarad hakkasid silmist tilkuma. Kui Zach oleks otsustanud oma huultega üle mu kurguõnaruse liikuda, oleksin ma koos temaga ülakorrusele läinud, olgu ma kui tahes palju kooli hiljaks jäämas, olgu ma kui tahes hirmul.

      Ma ütlesin: „Vabandust, et kanas olid seened sees.”

      Zachi hääl kõlas õrnalt. „Ma lihtsalt arvasin, et sa teadsid.”

      Mina vastasin: „Mul oleks pidanud see meeles olema. Ja mul on kahju, et ma tulin hilja koju. Peggy oli oma raseduse pärast mures.”

      „Ta on sind ümber oma väikese sõrme mässinud,” ütles Zach.

      Sel hetkel tõusis Howard püsti ja nügis mind küünarnukist. Ma sügasin teda kõrva tagant. Tema enesetunne ei olnud päris hea ja ma panin oma käe kontrollimiseks tema rindkerele.

      Zach vaatas eemale. „Sa armastad seda koera rohkem kui mind.”

      „Ei armasta.”

      Zach sättis kohvikannu ja oma kohvitassi laual niimoodi ümber, et mõlema sangad vaatasid samas suunas. Ta kohendas teelusika alustaldrikul tassiga paralleelseks. „Kas sa lubad?”

      Ma olin põlvili maas ja tõusin püsti, sundides end naerma. Ma olin juba otsustanud, et lahkun. Ma olin kirja valmis kirjutanud ja postitanud. See ootab teda Cornwallis. Olin selle sinna saatnud, sest arvasin, et on parem, kui Zach on seda lugedes kaugel eemal. Ma lootsin, et see viimane hommikusöök on normaalne. Mu enda hääl kõlas mu kõrvadele liiga kõrgena, kägistatuna. Sõnad venisid kuivalt mu keelel. „Ma luban, et ei armasta koera rohkem kui sind.”

Ma rääkisin Zachiga enne ta surma kaks korda – telefoni kaudu üks kord samal õhtul ja üks kord järgmise päeva hilisel pärastlõunal. Ma tahtsin veel üks kord tema häält kuulda. Kui ma helistasin, oli ta ikka veel Dartmooris*, kohas, mida kutsutakse Cosdoniks, ja maalis iidseid kiviseid künkatippe. Troostitu ja matusemeeleoluline, ütles Zach, ulatuvad kaugusse justkui märgistamata hauad. Ta ootas päevavalguse hääbumist. Ta pidi jõudma suvemajja pärast pimeduse saabumist. Ma palusin tal tee viimasel valgustamata lõigul ettevaatlik olla. See oli viimane kord, kui ma temaga rääkisin.

      Ma keeran kaherajalisele sõiduteele, aeglustan kiirust ja sõidan üle silla. Tee kitseneb üheks sõidurajaks. Ma lülitan tuled sisse. Ma sõidan alla lubatud kiirusepiirangu. Ma teen seda alati. Zach ütleb, et ma juhin autot nagu vana naine. See on sedalaadi asi, mida ma üritan meeles pidada – tema kalduvust juhuslikult solvata, viisi, kuidas tema naljad võinuks päädida millegi tigedamaga. Ma loodan, et see paneb mind temast vähem puudust tundma.

      See ei toimi.

      Sa võid kedagi korraga nii armastada kui ka vihata. Sul võib olla kellestki nii kahju, et tunned magu klombiks kokku tõmbuvat, sa võid olla nii kibestunud, et tahad seda inimest lüüa. Selline inimene võib olla parim asi, mis sinuga juhtub. Või halvim. Sul võib olla mõttes selle inimese maha jätmine, kuid ometigi ... mälestus tema nahast, tema sõrmeotstest üle su rinna libisemas ... see võib su hingetuks muuta. Isegi aasta hiljem.

      Kiri ootab ikka veel maja juures. See on seal avamata kujul oodanud terve aasta. Ma kujutan ette, kuidas see on mattunud pitsareklaamide, telerilitsentsi meeldetuletuste ja valimisregistri pruunide ümbrike alla.

      Jumal tänatud, et Zach suri enne selle lugemist. See on üks asi, mille eest tänulik olla. Ta ei saanud mu reetmisest kunagi teada.

      Kui ma suvemajja jõuan, põletan selle kirja ära.

      Ma vahetan käiku, et mäest üles sõita. Auto nõksatab. Minu kõrval keras istuv Howard ei tõsta oma peadki käppadelt üles.

      Ma olen möödunud puhkepargist ja silmanud läbi hekirea vilksamisi sametist merd, kui näen tahavaatepeeglis auto lõõskavaid esilaternaid. Allapoole suunamata, otse siinsamas. Ma olen kergel kallakul ja lisan kiirust, kuni autotuled on maha jäänud. Lollakas idioot, mõtlen ma, kuid siis on tuled jällegi platsis. Pimestavad, vilkuvad. Too auto puudutab minu auto põrkerauda. Ma mõtlen teetaskus olnud hõbedasele maasturile. Kas see on maastur? Ma ei näe enam midagi. Ei merd, kaldaid ega teed. Ainult neid pealepressivaid pimestavaid lambitulesid. Ma olen hakanud sõitma ühe kiiremini ja kiiremini, sööstes mäest alla külakese suunas, kuni jõuan farmipoeni. Ma liuglen autoga väravast sisse ja pidurdan rataste kriisates, kuni auto peatub.

      Too auto libiseb mööda ja on kadunud. Ma ootan hetke. Howard on ennast jalule ajanud ja nuhutab auto akent. Väljas on pime, köögiviljariiulid kõrguvad nagu võllapuud ja järsku on kõik väga vaikne.

      Leina ametlikult määratletud etappidest rääkivates eneseabiraamatutes kõneldakse eeldatavast standardsest kulust: šokk, uskumatus, tingimine, viha, depressioon, lõplik nõustumine. Ma arvan, et ma olen kuhugi vahele kinni jäänud. Raamatus, mille Peggy mulle andis – „Teie kaotuse õitseng” –, oli peatükk nii-öelda patoloogilisest leinast. See on, kui kellestki ilma jäänud inimene ei suuda oma eluga edasi minna. Ma arvan, et just patoloogilise leinaga ma maadlengi.

      Mitte keegi ei püüa mind tabada. See on patoloogiline. Ellujääja süütunne. Lahkuja süütunne. Lõpetamata jäänud tehing.

      Oleksin ma liiliad ära varastanud, võinuksid need nüüd olla koos minuga. Ma puudutaksin neid, mudiksin nende tolmuseid siidpehmeid kroonlehti oma sõrmede vahel, hingaksin sisse lillede iiveldamaajavat aroomi