Minu s*tt terapeut. Michelle Thomas

üritasin sundida seda kõndimisega samasse rütmi – kahe sammuga sisse, nelja sammuga välja.

      Märkasin tipptunni liikluses jalgratturit. Mu aju lõi elava pildi sellest, kuidas rattur kukkus. Päriselus sõitis mees jalgrattal edasi, aga minu kujutluses oli ta nüüd auto alla jäänud, verest tühjaks jooksmas ja oma ema järele hüüdmas.

      Võpatasin, peitsin suu ja nina salli sisse ning marssisin edasi.

      Reaalsuses kõndis minust mööda vaimulik. Nüüd oli ka see naisterahvas kaasatud minu süngesse fantaasiasse, viies poisi kohal läbi viimased riitused, samal ajal kui ratturi veri tema rüüsse imbus.

      „Ähh, ma OLEN hull,“ mõtlesin.

      Jalutasin edasi ja lasin haiglastel kujutlustel end lõpuni mängida. Keerasin paremale, puudega ääristatud tänavale – eemale autodest, ratturist ja inimestest. Kahe sammuga sisse, nelja sammuga välja.

      Küsisin oma veebikogukonnalt, mis juhtus, kui nad esimest korda vaimse tervisega tegelemiseks abi otsisid.

      Harald

      Kui nüüd hüppan, muutub kõik lihtsamaks

      Minu psüühikahäire arenes mitmete aastate vältel – energilistele, edukatele perioodidele järgnesid sügavad, sünged masenduspäevad, mis olid täis väärtusetuse tunnet ja kõhklust. See muutus aasta-aastalt hullemaks.

      Ühel päeval vaatasin välja meie kortermaja köögiaknast, tagahoovist viis korrust kõrgemal, ja mõtlesin: „Kui nüüd hüppan, muutub kõik lihtsamaks.“ Olin šokeeritud, kui taipasin, mis mõtteid olin just mõlgutanud, nii et järgmisel päeval panin end arsti juurde kirja.

      Anonüümne

      Mis siis, et sel naisel on depressioon? Ta käib ju jooksmas, eks ole!?

      Esimene perearst, kelle vastuvõtul käisin, küsis, miks mul on vaimse tervisega probleeme. Rääkisin talle oma vägivaldsest suhtest ja sellest, kuidas mul on raske elus motivatsiooni leida, oma üksildusest, abitusest. Ta kuulas nagu raadiosaadet, mille lõppu oli juhtumisi kuulama sattunud, püüdes ära oodata, mil see läbi saab, olemata seejuures jutu sisust piisavalt huvitatud. Kui mainisin, et olin jooksmas käinud, haaras mees härjal sarvist: „Olete te liitunud kohaliku jooksjate rühmaga? Minu arvates on neist sellistel hetkedel abi, et luua kuuluvustunnet.“

      Siis küsis ta, kas olen lugenud mõnd eneseabiraamatut. Juhuslikult olin küll, kui mõne aasta eest kognitiiv-käitumusteraapias osalesin. Ütlesin, et minu arvates on need üleolevad ja kasutud, mille peale arst vastas: „Uuringud kinnitavad vastupidist.“

      Kuna olin talle rääkinud, et ma ei tegele enam enesevigastamisega ja käin jooksmas, siis paistis, et ta ei pidanud vajalikuks mult muud küsida. Mis siis, et sel naisel on depressioon? Ta käib ju jooksmas, eks ole!? Seega peaks temaga kõik korras olema. Ta küsis, mida teen, kui mul enesevigastamise mõtted tulevad. Ütlesin, et teen suitsu, mis järele mõeldes on tegelikult samuti üks enesevigastamise vormidest. Arsti ajas see naerma ja ta ütles: „Tõenäoliselt siiski parem vorm.“

      Lahkusin sellelt nõustamiselt rahulolematult, tühja tundega, vihasena ja isegi veel rohkem abituna, nii et kavatsen helistada kohalikule heategevusorganisatsioonile ja uurida, ehk oskavad nemad aidata. Võib-olla pean maksma eranõustamise eest, kuigi ma ei saa seda endale lubada. Masenduses on nõme olla.

      Pete

      Mulle hakkas tunduma, nagu kogu mu elu on justkui saade „Trumani show“

      Maniakaalsest depressioonist ehtsa püstihullu ajuhälvikuni – mu pere on aastate jooksul näinud heal hulgal seda kõike. Üks onu ütles kunagi, et „seevaldisse“ minna on lõbus ja igaüks peaks seda mingil hetkel proovima. Ta ise on olnud kaks või kolm korda hoolekandeasutusse paigutatud.

      Esimene aimdus, et kõik ei ole päris korras, turgatas mu mõttesse siis, kui vaatasin parajasti televiisorit. Hakkasin ette kujutama, et telesaade räägib minust. Mulle hakkas tunduma, et kogu mu elu on justkui kuramuse telesaade nagu „Trumani show“. Läksin viivitamatult arsti juurde ning mul diagnoositi stress ja depressioon.

      Alice

      Täna palusin esimest korda abi

      Käisin täna esimest korda oma vaimse tervise pärast arsti vastuvõtul. Arvan, et olen depressiooniga elanud 18 aastat (alates ajast, kui olin ülikoolis). See on taustal virvendanud, mulle sosistanud. Ma ei teadnud, miks tundusin endaga pidevalt sõjajalal olevat, ja mõiste „depressioon“ ei paistnud sobivat. Mul oli elus kõik hästi, mulle meeldis olla inimeste keskel ja leidsin tavaliselt asju, mille üle naerda. Arvasin, et pean enda eest lihtsalt paremini hoolitsema, olemasolevat hindama ja olema vastupidavam.

      Kui sünged mõtted tulevad, tahaksin lakata olemast. Tahan, et oleksin see, kellel tekkib vähk. Olen selle pärast enda peale nii vihane. Mulle tundub, nagu elaksin toonitud klaasi taga ja mitte muretutes säravates värvides.

      Pealegi uskusin, et olud määravad mu õnne. Olen aina uuesti ja uuesti muutust ja uusi asju taga ajanud, lootuses, et see teeb mind korda. Minuks-olemise probleemi. Aga seda ei ole juhtunud ja saan aru, et ei juhtugi. Sest depressioon on mulle valetanud. Ta on öelnud, et see on minu viga, et olen üksi, ja pannud mind ekslikult arvama, et teda ei ole olemas.

      Kuid täna palusin esimest korda abi. Hoolimata sellest, et tunnen end petisena, kui väidan, et olen haige, on see siiski parim viis enda eest hoolitsemiseks. Mul pole aimugi, kuidas ravim mulle mõjub, aga olen väsinud püüdmast kutsuda muutusi esile väliste vahenditega. Kavatsen purustada selle toonitud klaasi, lootes teiselt poolt midagi leida.

      J

      Kuna olen väliselt küllaltki naerusuine ja naeratav inimene, on ümbritsevatel raske mõista

      Mu perearst oli ühteaegu ka mu ragbitreener. Tundsin end sitasti ja mõtlesin pidevalt surmale. Ma ei ole kunagi tõsiselt enesetapukatset teinud, kuid olen sellele korduvalt mõelnud – võtaksin tablette, aga enne võtmist uuriksin, milline on maksimaalne mittetappev kogus ja võtaksin sel määral tablette. Sellised mõtted olid nii imelikud. Niisiis läksin oma ragbitreeneri jutule. Pidin seda mitu korda tegema, sest igal korral ütles ta: „Sul ei ole depressiooni, olen näinud sind mängimas.“ Ta muudkui kinnitas, et mul ei ole midagi viga, kuid tundsin vajadust vastu vaielda ja öelda: „Arvan, et siiski on.“ Kuna olen väliselt küllaltki naerusuine ja naeratav inimene, on ümbritsevatel raske mõista ja mind tõsiselt võtta, kui ütlen, et mul on depressioon.

      Gregg

      Sain aru, et pean abi otsima, kui mul polnud jõudu enda eest hoolitseda

      See on hiiliv, pikaajaline asi. Kõik oli üli-üli-raske. Kui olin täiesti haige, ei teinud ma enam asju, mida nautisin, nagu muusika kirjutamine ja musitseerimine. Teadsin, et midagi on viltu, sest tavaliselt tegid need asjad mind õnnelikuks ja tundusid põnevad. Kuid nüüd ei tajunud ma enam midagi põnevana. Mu vaatenurk oli nii tasakaalust väljas, et kõik tundus igav. See pole tegelikult õige kirjeldus – igavus on, nagu ootaks kümme minutit bussi ja puudub tegevus. See oli aga nagu eksistentsiaalse meeleheite kõige ulatuslikum võrk. Ükskõik, mida kujutasin end tulevikus tegevat, miski ei tundunud huvitav, kõigel puudus mõte. Tõmbasin liiga palju kanepit, sest mul polnud ajaga midagi peale hakata ja see aitas aega surnuks lüüa. Pole hea. Teadsin, et pean abi otsima (vaimse tervise spetsialistilt), kui mul kadus jõud duši all käia ja enda eest hoolitseda.

      2

       Mu s*tt aastakümme

      LÕPETASIN ÜLIKOOLI 2009. AASTAL, JUST SIIS, kui majanduslangus haripunkti jõudis. Kolisin Bristolisse ja tegin algust mitmete kummaliste tööotsadega. Algselt oli neid neli – hommikuti kohvik, pärastlõunal kontoriuberik ja