Minu s*tt terapeut. Michelle Thomas

      Ja kui loed seda öösel ajavahemikul 3.30–5.30, on see raamat just eriti sulle.

      1

       Mu s*tt diagnoos

      AASTAID ENNE SEDA, KUI LÄKSIN OMA PSÜÜHIKAHÄIRE pärast terapeudi vastuvõtule, määrati mulle raviks Ameerika kirjandust.

      Kui olin veel laps, oli mu algkooli tunnistusel kirjas: „Michelle on vaimult keskeale lähenev kaheksa-aastane laps.“ Juba nii õrnas eas tajusin end klassikaaslastega võrreldes vanana ning mul oli nende seltskonnas ebamugav. Saades 15-aastaseks, tundsin end kui tulnukas – koolis, kodulinnas, oma nahas. Mu kodulinn on väike maakoht Snowdonias Põhja-Walesis. Koha ilu meelitab igal aastal tuhandeid külastajaid, kuid vähesed neist jäävad ja väga vähe elanikke lahkub. Olin üksik ja masendunud. Tollal ma seda muidugi ei teadnud. Kõik, mida kogesin – üksindus, kohutav ja söövitav ärevus, sügav viha oma keha vastu (mis tähendas, et kahel päeval nädalas ma kooli ei läinud, vältimaks kehalise kasvatuse tundi) – omistasin oma kaasasündinud, veidrale sobimatusele. Nagu paljud teismelised olin minagi sügavalt subjektiividealistlik. Uskusin tõsimeeli, et mitte keegi ei saaks aru, rääkimata kaasatundmisest. Elasin kabuhirmus, et kaotan need vähesed sõbrad, kes mul olid, ja nii ei saanud ma kellelegi rääkida oma tegelikest tunnetest, arvates, et olen ainus inimene, kes kunagi nii tundnud on.

      Ühel õhtul pärast kooli tuli televiisorist BBC lastesaade „Blue Peter“. Tavaliselt see saade meie peres vaatamist ei pälvinud, aga kuulsin poole kõrvaga, kuidas saatejuht siristas, et tänane osa on pühendatud autismile. Ma ei olnud seda sõna varem kuulnud, nii et häälestasin end uudishimulikult saatele. See, mida Katy Hill järgmisena tegi, jättis mu südame seisma.

      Ta ütles: „Autistlikud inimesed on väga intelligentsed, kuid neil on väga raske sõpru leida.“

      Kõmri keeles vastab mõistele „suhestuma“ sõna „perthyn“, mis omakorda tähendab ka „kuuluma“. Katy öeldud sõnad suhestusid minu olukorraga, kuid nad ka kuulusid mulle. Nad sobitusid iga tumeda ja üksildase osaga minust. Minu kogemus sai nime.

      Olin autist.

      Oleksin võinud kergendusest nutta.

      Kiirustasin trepist üles, kritseldasin sõna „AUTISM“ paberitükile ja peitsin selle oma ehtekarpi. Otsisin seisundi üles Briti meditsiiniliidu väljaandest „Pere terviseentsüklopeedia“, ja tutvudes autismi kirjeldusega, tundsin, kuidas kõik tükid mu ajus justkui kohale asetusid ning mu killustatud identiteedi praod täidetud said. Siin ma olin. Ma olingi teistsugune. Nüüd oli mul tõestus olemas.³ Panin end vanemate teadmata kirja perearsti juurde – väikeses linnas on see suure riskiga ettevõtmine. Arst, kelle vastuvõtule läksin, oli kindlasti juba enne mind kohanud lugematul arvul teismelisi tüdrukuid, kes olid tulnud sinna vanemate teadmata.

      „Kuidas saan aidata?“ küsis meesarst lahkelt.

      Vaatasin talle otse silma ja teatasin enesekindlalt: „Arvan, et mul on autism.“

      Nüüd mõistan, et minu teate selge ja otsekohene iseloom ei ole see, millega nimetatud seisundit tavaliselt seostatakse, ja seda võis käsitleda lausa tõendusena selle kohta, et ma tegelikult ei olnud autist. Kuid sel hetkel ma seda ei teadnud.

      Arst oli väga pikka aega väga vaikne, aga rääkima hakates oli ta hääl ühtlaselt lahke.

      „Selge. Ja miks sa nii arvad?“ küsis ta.

      Mu enesekindlus hakkas vaaruma. Siis tulid pisarad. Ja ma rääkisin talle kõigest. Kuidas tundsin end ühtaegu targa ja rumalana. Kui raske oli mul omavanustega suhestuda. Kui raske oli mul leida sõpru ja inimestega suhelda. Kui üksildase, äreva, õnnetu ja väsinuna ma end pidevalt tundsin – terve päev, iga päev.

      Ta noogutas elutargalt, kuulas iga sõna ega rääkinud enne, kui olin lõpetanud.

      Just siis, kui hakkasin oma õnnetuse äärel tundma häbi esimest hiilivat varju, hakkas arst taas rääkima ja tema sõnad peletasid need tunded õrnalt eemale. „Oled sa kunagi lugenud novelli „Kuristik rukkis“?“

      Ma ei olnud sellest kunagi kuulnud. Raputasin pead.

      Arst tõmbas märkmikust lehe – mitte erineva sellest, millele olin oma valediagnoosi kritseldanud – ja kirjutas sihikindlalt „J. D. SALINGER, „KURISTIK RUKKIS““ ja ulatas paberi mulle, nagu see oleks retsept.

      „Loe seda. See paneb sind end normaalsena tundma.“

      Nii mõnegi arvates ei ole tõenäoliselt tark tegu soovitada masendunud teismelisele Ameerika kirjandust. Kui aus olla, siis on neil õigus. Ja minu puhul oli õigus ka doktor B-l. Olin talle tuttav juba enne sündi ja ta pakkus mulle täpselt seda ravi, mida vajasin. Ta ei naernud mu üle. Ta ei noominud mind oma aja raiskamise eest. Ta ei määranud mulle antidepressante (kuigi hakkasin aastaid hiljem ravimeid võtma, siis sel ajal ma neid ei vajanud). Ja mis kõige olulisem, ta ei rääkinud mu vanematele. Ta sai kuidagi aru, et see mida vajasin, oli näidata, milline on elu väljaspool mu lämmatavat väikest linna.

      See muidugi ei toiminud. Tegemist on suurepärase novelliga, aga Walesi maakohast pärit 15-aastase tüdrukuna oli mul raske suhestuda 15-aastase New Yorki poisiga, kes varastab krediitkaarte ja palkab seksitöötajat. Kust ma üldse leiaksin seksitöötaja? Lähim suurem linn oli Wrexham, mis asus kahetunnise bussisõidu kaugusel. Käisin laupäeviti kohvikus tööl, kus teenisin ligikaudu 1,5 naelsterlingit (alla kahe euro) tunnis. Kui palju seksitöötaja palkamine maksaks? Salingeri lahendus tekitas rohkem küsimusi, kui pakkus vastuseid.

      Raamatu väljakirjutamine psüühikahäire ravimina võib mõjuda olukorra tõsidust alahindava ja üleolevana. Kuid doktor B teadis, et minu jaoks (ja miljonitele enne ning pärast mind) on raamatud kui väljapääs miljoni idee ja kogemuse juurde, mida tuleb enne nende elluviimist ette kujutada. Ja selle eest olen oma perearstile igavesti ja lootusetult tänulik, sest tol hetkel tema nõuandest piisas.

      Ja vahel piisab sellest ka praegu. Piisab tundest, et Ray Davies, David Bowie, Marian Keyes, Nick Cave või Roxane Gay küünitavad läbi ekraani, lehekülje, õhulainete või lõuendite mu poole, võtavad mul käest ning ütlevad: „Tean. Tean. Aga kõik saab korda.“

      Kohe veidi lähemalt kunsti, muusika, raamatute ja filmide elujaatavast jõust.

      Mida õpetas mulle ärevuse kohta „Vaimude väljaajaja“?

      Ärevus ei ole sama tunne nagu närvis olek enne tööintervjuud. See otsib võimalikke ohte igast ruumist, kuhu sisened. See on teadmine, et kukud eksamil läbi, kuigi saad pidevalt häid hindeid. See on pisarate äärel olemine, sest hilinesid kümme minutit tööle, mistõttu oled nüüd haaratud süütundest ja enesejälestusest. See on oma rinnast väikese defekti leidmise järel ärkvel lamamine ja hääletult nutmine (et mitte oma partnerit üles ajada), olles veendunud, et sul on vähk, ning mõttes ikka ja jälle selle hetke läbimängimine, mil pead uudisest oma perele rääkima. See on pidev (teist, kolmandat ja neljandat korda) kahtlemine igas otsuses, mida iga päev teed.

      Filmi „Vaimude väljaajaja“ partituuri on vürtsitatud vähese helitugevuse ja madalsagedusliku müra kihtidega, mis kutsuvad meie tagaajus esile hirmu. Vihane mesilasparv. Häirivad tööstushelid. Seega, vaatajaid hoitakse hirmu äärel mitte ainult filmi kurikuulsaks muutnud šokeerivate veriste stseenide jooksul, vaid terve filmi vältel, ka siis, kui puudub silmaga nähtav oht.

      See on minu ärevuse kogemus: nähtamatu ohu tajumine, oskamata seda selgitada, kuna ma ei tea, mis on põhjustaja. Ja kuna tunnetan ohtu, siis leiutab mu aju stsenaariumeid, kus seda hirmu saaks ära kasutada.

      * * *

      Mõned aastad tagasi olin kohutava masendushoo haardes. Olin terve päeva magamistoas veetnud ja nüüd oli kell 17.30 õhtul – liiga hilja, et midagi tegema hakata, aga liiga vara, et tagasi voodisse ronida ja veel järgmised