Prügikala. Lisa Brennan-Jobs

sienna, punakaskollane – kõik korgi küljes kõlkumas, uhiuued ja mõlkideta. „Eri värvid on eri hinnaga,” ütles ema, „see sõltub koostisest.” Koostisosadeks olid mullavärvid. Pintslid olid nailonist või loomakarvadest, eri karv eri eesmärkideks, ja maksid palju. Pintslid olid kiletorudes ning nende ots oli terav ja kõva, kuid muutus kasutamisel pehmeks. Kui ema pintslid pärast kasutamist puhtaks pesi, limpsis ta need uuesti teravaks, et vormi säilitada.

      Tol päeval ostis ema tuubi põletatud punakaspruuni. Ta kirjutas kassas kogu summale tšeki. Ta ei võtnud kotti, vaid hoidis värvituubi tagasi auto juurde kõndides hellalt peos.

      Sealt läksime raamatupoodi, mis asus Peet’si kohvikust ümber nurga. Mees leti taga, kes oli poe omanik, rääkis emaga, sain aru, et ta oli intelligentne. Ta oli vana, habeme ja puhmaskulmudega nagu kasimata Jumal. Tahtsin, et ta mulle tähelepanu pööraks.

      „Minu isa on Steve Jobs,” ütlesin mehele. Mul ei lubatud inimestele rääkida, kes mu isa on. Ema vaatas lõbustatult, kuna olime poes ainsad inimesed.