Prügikala. Lisa Brennan-Jobs

      Lisa Brennan-Jobs

       Prügikala

      Originaali tiitel:

      Lisa Brennan-Jobs

      Small Fry

      Grove Atlantic 2018

      Toimetanud Siiri Soidro

      Kujundanud Villu Koskaru

      Copyright © 2018 by Lisa Brennan-Jobs

      All rights reserved.

      Tõlge eesti keelde © Jana Linnart ja Tänapäev, 2019

      ISBN 978-9949-85-627-5

      e-ISBN 9789949857296

      www.tnp.ee

      Trükitud AS Printon trükikojas

      Billile

      KOLMAS KALUR: Peremees, mina panen imeks, mismoodi kalad meres elavad.

      ESIMENE KALUR: Mis seal ikka, eks niisama nagu inimesed kuival: suured söövad aga väiksemaid. Meie rikaste ihnuskoide jaoks on valaskala see kõige täpsem võrdlus. Sihuke mängib ja viskab kukerpalli ja ajab muudkui vaest maimupuru enda ees ja keerab nad siis ühe lõmpsuga kinni. Ma olen kuulnud niisugustest kuivamaavaaladest, kel on lõuad niikaua ammuli, kuni terve kihelkond on ära neelatud, kirik, torn, kellad ja kõik.

       – Shakespeare, „Pericles”1

      Oli huvitav kogemus olla selle avaliku ligitõmbavuse tunnustamata allikas ja seista lörtsis – see pani end tundma fantoomina.

       – Saul Bellow, „Humboldti pärand”2

      Kolm kuud enne isa surma hakkasin tema majast asju näppama. Uitasin paljajalu ringi ja toppisin asju taskusse. Võtsin põsepuna, hambapasta, kaks tuhmsinist mõranenud sõrmeloputuskaussi, pudeli küünelakki, kaks kulunud patentnahast sussi ja neli luitundvalget padjapüüri, mille värv meenutas vanu hambaid.

      Pärast iga asja näppamist tundsin rahuldust. Lubasin endale, et see jääb viimaseks korraks. Kuid peagi saabus jälle näljane tung võtta veel midagi.

      Astusin isa tuppa kikivarvul, et ettevaatlikult vältida kriuksuvat põrandalauda ukse juures. See tuba oli olnud tema kabinet, kui ta sai veel treppidest käia, kuid nüüd magas ta siin. Ruum oli täis raamatuid, posti, ravimipudeleid, klaasist õunu, puidust õunu, auhindu, ajakirju ja paberivirnu. Oli Hasui raamitud gravüüre videvikust ja loojangust templite juures. Seinale isa kõrval ulatus roosa valgusviirg.

      Isa toetus patjadele, jalas lühikesed püksid. Ta jalad olid paljad ja niisama kõhnad kui käsivarred, konksus nagu rohutirtsul.

      „Tere, Lis,” ütles ta.

      Tema kõrval seisis Segyu Rinpoche. Viimasel ajal, kui ma külas käisin, oli ta ikka siin. Rinpoche, lühikest kasvu säravpruunide silmadega ja kriipiva häälega brasiillane, oli buda munk, kelle pruun rüü varjas kõhukat vatsa. Kutsusime teda tema tiitli järgi. Nüüd sündisid Tiibeti pühamehed vahel ka läänes, paikades nagu Brasiilia. Mulle ei tundunud ta püha – ta ei olnud kauge ega salapärane. Meie kõrval surises mootori ja pumbaga must riidest kott toitainetega, mille voolik kadus kuhugi isa linade alla.

      „On hea tema labajalgu puudutada,” ütles Rinpoche ja pani käed ümber mu isa jala voodil. „Niimoodi.”

      Ma ei teadnud, kas jalgade puudutamine on isa, minu või meie mõlema jaoks.

      „Olgu,” ütlesin ja võtsin isa teise paksus sokis jala, kuigi see oli isa vaadates veider, sest kui ta valus või vihas nägu krimpsutas, mõjus see samamoodi nagu puhkeks ta naerma.

      „Hea tunne,” sõnas isa ja sulges silmad. Heitsin pilgu kummutile ta kõrval ning riiulitele toa teises otsas, otsisin esemeid, mida ihkasin, ehkki teadsin, et ei julgeks tema nina all midagi näpata.

      Kui isa magas, uitasin majas ringi ja otsisin midagi, teadmata, mis see on. Põetaja istus elutoa diivanil, käed süles, ja ootas isa appihüüet. Maja oli vaikne, helid summutatud, valgeks värvitud tellisseinad lohukestega nagu padjad. Terrakotapõrand oli jalge all jahe, välja arvatud neis kohtades, kus päike oli selle kehatemperatuurini soojendanud.

      Köögi lähedal tualettruumis, kus vanasti asus kapsastunud „Bhagavad Gita”, leidsin pudeli kallist roosilõhnalist näovett. Panin ukse kinni, kustutasin tule, istusin potikaanele, piserdasin näovett õhku ja sulgesin silmad. Udu langes jaheda ja pühana minu ümber nagu metsas või vanas kivikirikus.

      Tualettruumis oli ka hõbedane huuleläiketuub, mille ühes otsas oli hari ja teises keeratav mehhanism, kust voolas vedelikku harja keskosale. Ma pidin selle endale saama. Pistsin huuleläike taskusse, et viia see ühe magamistoaga korterisse Greenwich Village’is, mida jagasin oma poisiga, kus, nagu teadsin säärase veendumusega kui üldse midagi teada sai, muudaks see huuleläiketuub mu elu täiuslikuks. Püüdes vältida maja peal majapidajannat, venda ja õdesid ning kasuema, et mind ei tabataks näppamiselt või et mitte saada haiget, kui nad mind ei märka või mu tervitusele ei vasta, ning piserdades end pimedas tualettruumis, et mitte tunda end kadumas – sest keset langevat udu tekkis tunne, et mul on jälle piirjooned –, hakkas pingutamine selle nimel, et näha oma haiget isa tema toas, tunduma koorma, tüütu kohustusena.

      Viimase aasta jooksul olin käinud nädalavahetuseks külas umbes iga paari kuu tagant. Olin loobunud suure leppimise võimalusest, milletaolisi näeb filmides, kuid tulin ikkagi.

      Külaskäikude vahel nägin isa kõikjal New Yorgis. Nägin teda istumas kinos – täpselt tema kaelajoon lõuast sarnani. Nägin teda talvel, kui jooksin mööda Hudsoni kallast, pingil istumas ja kai ääres paate vaatamas, ning metrooga tööle sõites, kui ta platvormil rahva sekka eemaldus. Kõhnad oliivikarva naha, peente sõrmede, saledate randmete ja habemetüükaga mehed, kes tundusid teatud nurga all täpselt tema moodi. Iga kord pidin pääsema kontrollimiseks lähemale, süda kurgus, kuigi teadsin, et see ei saa olla tema, sest ta lamas Californias haigevoodis.

      Enne seda, neil aastatel, kui me peaaegu ei rääkinud, olin näinud kõikjal isa pilte. Need tekitasid minus kummalise tunde. Nagu oleksid tabanud toa teises otsas olevas peeglis oma kujutise, pidanud seda kellekski teiseks ning taibanud siis, et see on su enda nägu: seal ta oli, kiikas ajakirjadest, ajalehtedest ja ekraanidelt, ükskõik kus ma ka ei viibinud. See on minu isa, keegi ei tea seda, aga see on tõsi.

      Enne hüvastijätmist läksin uuesti tualetti, et end uuesti piserdada. Roosivesi oli naturaalne, mis tähendas, et mõne minuti pärast ei lõhnanud see enam teravalt rooside järele, vaid lehkas nagu mülgas, kuigi ma seda tol hetkel ei taibanud.

      Kui ma isa tuppa astusin, ajas ta end parajasti püsti. Vaatasin, kuidas ta käsivarre jalgade alla surus, ennast teise käega vastu peatsit toetades üheksakümne kraadi võrra keeras ning siis mõlema käe abil jalad üle voodiserva põrandale tõstis. Kallistades tundsin ta selgroogu ja roideid. Ta lõhnas kirbelt, nagu ravimihigi.

      „Ma tulen varsti jälle,” lubasin.

      Lasime lahti ja ma hakkasin lahkuma.

      „Lis?”

      „Jah?”

      „Sa lõhnad nagu kemps.”

      Hipid

      Selleks ajaks, kui olin seitsmene, olime emaga kolmteist korda kolinud. Üürisime ulualuseid mitteametlikult, siin peatusime sõbra möbleeritud magamistoas, seal ajutise allüürnikuna. Viimane paik oli muutunud kõlbmatuks, kui keegi oli seal ette hoiatamata külmiku ära müünud. Järgmisel päeval helistas ema mu isale ja küsis raha ning isa suurendas lapsetoetust kahesaja dollari võrra kuus. Kolisime jälle, korterisse, mis asus Palo Alto Channing Avenue ääres asuva maja taga väikese hoone alumisel korrusel – see oli esimene koht, mille ema üüris oma nimele. Meie uus paik oli vaid meie jaoks.

      Maja