Tuhat elu on parem kui üksainus. Jean-Paul Belmondo

vahvas kambas peetakse mind kõige hullumeelsemaks ja ka kõige sõnaosavamaks, kuna suudan ära võluda võimuesindajad just siis, kui need on meile halastamatut hoopi andmas, ja inimesi ära rääkida, kui meil on vaja millekski luba saada.

      Muide, panen end ärarääkimise kunstis ka ametlikult proovile. Ühel päeval märkan kuulutust, mis annab teada külaväljaku laadal korraldatavast võistlusest parima kohaliku kõnemehe valimiseks. Lähen kohe põlema ja annan end pikemalt mõtlemata üles, ise ainus poisike keset täiskasvanud libekeeli, kes on auhinna peal väljas, samas kui mina tahan üksnes au ja kuulsust.

      Meil tuleb müüa varem ette antud kaubaartiklit. Minu oma paneb poisikluti itsitama: pean esile tooma aluspükste eelised. Kogu mu ilukõne ühe paari aluspükste nimel!

      Vanemate eeskujul otsustan võtta väljakutset huumoriga ja olen endiselt optimistlik oma väljavaadete suhtes võistlus võita, sest ehkki nii ei tundu, on mul aluspükste kiitmisel üks tohutu eelis: olen selle esemega isiklikult tuttav.

      Kannan ju aluspükse iga päev, eelistatavalt valgeid. Võiks lausa öelda, et olen sellest tootest lahutamatu. Näiteks olen märganud, kui tähtis on kumm või reieaukude laius või kanga venivus esi- ja tagaosas. Oma paratamatult intiimset suhet aluspükstega oskan ma publikuga jagada küll. Kõigile on tuttav ebameeldiv tunne, kui aluspükste kumm katkeb või kui pesu pealispükste all rulli keerdub või kui liiga kõrgele kergitatud püksid tagumikuvahet ärritavad. Seetõttu pole kuigi keeruline müüa inimestele midagi, milleta nad hakkama ei saa või mis neile pisikesi ebameeldivusi võivad põhjustada.

      Minu argumendid ja veenmisjõud tõstavad mu poodiumil uhkelt esikohale rahva seast kerkiva hüsteerilise naeru saatel, nii et mu hämmingus sõbrad vaatavad seda kõike pärani silmadega pealt.

      Tänu kõneosavusele pälvin kõige väärtuslikuma, kuid mitte kuigi huvitava auhinna: serviisi. Pettumus kestab aga vaid mõne sekundi, mille jooksul mõtlen välja, kuidas selle pealt kasu teenida.

      Asutuses, kus me puhkuse ajal alati peatusime, kuluks see vägagi ära. Nii parseldangi taldrikud ja muu träni Castel Fleuri hotelli omanikele härra ja proua Loyer’le maha. Neid rõõmustab minu leidlikkus ja mind omakorda taskuraha, mille teenisin oma kuldsuuga, tehes midagi, milleks mul on annet: rahva meele lahutamine.

      Ent kõik lollused ei too mulle kõlisevat sisse. Vahel teen neid täitsa niisama, üksnes naermise ja teiste naermaajamise rõõmust. Turistide horde nähes tuleb mul ühel päeval mõte teha nalja, mida saan samal suvel nautida korduvalt.

      Rannikul on palju puhkajaid, kes uitavad niisama, vaatavad ringi ja käivad ujumas. Otsustan mängida noort inglast, kes on saadetud siia puhkama teiselt poolt La Manche’i väina. Mitte ainuski inimene ei kõhkle mu tegelaskuju ehtsuses. Imiteerin üsna osavalt inglise aktsenti ja annan kõigile lausetele mõnuga kauni british’i kõla.

      Ilmselgelt olen usutav noore ja viisaka inglase nahas, kes üritab rääkida kohalikku keelt, unustamata sealjuures oma juuri. See sketš leiab väga hea vastuvõtu, turistid ei kõhkle mu autentsuses ja sõbrad naeravad, kõhud kõveras, nähes mind teesklemas. Mu vanemad ja teised täiskasvanud, kes on mu tõelise rahvusega kursis, imetlevad aga mu julgust ja naeravad mu veidruste peale. Ka nemad ei tüdine sellest. Veel enam, nad rõõmustavad, nähes, kui rõõmus ja indu täis ma olen. Paraku paljastab mind üks isik, keda olen haneks tõmmanud, kuid kes kuuleb mind siis rääkimas soravas ja aktsenditus prantsuse keeles. Ta teeb mulle kõva peapesu, rikkudes seal kandis mu maine, isegi järgmiseks aastaks.

      Ehkki külvan igal võimalusel segadust ka mujal, siis suurema osa lollustest hoian oma koduterritooriumi – Pariisi – jaoks.

      Just selles linnas tahan anda endast parima, just seal kompan enda klounivõimete piire. Just selles linnas ja eriti minu armastatud naabruskonnas, mis on kui tohutu koduhoov, kus sain vabalt sirguda.

      Just 14. linnajakku – ja sellega piirnevasse 5. ja 6. linnajakku – koondus kõik mulle hädatarvilik: Eeden, olümpos ja Babülon. Miski ei võistle Daguerre’i tänava ja sealsete toredate kaubitsejatega, Denfert-Rochereau väljaku ja pronksist Belfort’i lõviga, mille otsa ronida. Observatooriumi pargi teed, kus me emaga neljapäeviti käisime, on meile staadioni eest, kus osalen oma väikese õe käruga rallides. Jätsime sõpradega kõik oma väikesed õed-vennad kärusse ja kihutasime nendega siis ringi nagu segased. Paratamatult tuli iga kord ette ka kukkumisi, nii et Muriel pidi minu kohmakuse tõttu kannatama ja mäletab seda siiani.

      Ma jumaldan Coupole’i elegantseid külastajaid, kohvikuid ja bistroosid, mis kihavad suurest hulgast kunstnikest ja kaltsakatest, elavat Buci tänavat ja Raspail’ bulvari pühapäevast turgu. Me elame ühes pealinna privilegeeritud osas, kus saab endiselt nautida rahu ja linnulaulu, ilma et seal valitseks igav õhustik, hoolimata sellest, et umbes viiskümmend meetrit pika Victor-Considérant’i tänava teises otsas on surnuaed, mida meie juurest näha ei ole.

      Seal kulgeb minu õnnelik lapsepõlv. Ma pole veel kümnenegi, kui näen oma linnajaos enda kuningriiki. Pean arvet selle rikkuste üle ja loen üle oma alamad (need, keda ma tunnen), teen mitu korda nädalas ümbruskonnale tiiru peale, kontrollides, kas kõik on endine, ja otsides varem märkamatuks jäänud kohti, kus lõbutseda. Tegelikult polegi tarvis kaugele minna, sest juba meie maja pakub kõike lustimiseks vajalikku, kujutades endast täiuslikku ja tänu heale ligipääsule ka praktilist tsirkusetelki.